Katkend Jonathan
Littelli kuulsa suurromaani „Les Bienveillantes” („Eumeniidid”
või „Heasoovijannad”) viimase kolmandiku algusest. See tükk on
tõlgitud ingliskeelse tõlke vahendusel („The Kindly Ones”, tlk
Charlotte Mandell), alguses ja lõpus on ümberjutustused.
Raamatust on eesti keeles kirjutanud Tõnu Õnnepalu, Peeter Helme, Marek Tamm, veel kord Peeter Helme ning laiemas kontekstis Jüri Lipping.
Minu soov prantsuse
keelest tõlkijatele – palun, võetagu ja tõlgitagu see romaan
eesti keelde!!!
[Peategelane Max
Aue, kes on saadetud inspekteerima Poolas asuvaid koonduslaagreid,
satub baaris juhuslikult juttu ajama kellegi Dölliga, kes töötab
Sobibori laagris. Döll räägib Auele oma minevikust: ta oli tahtnud
saada talupidajaks, kuid majanduskriisi ajal oli ta ühinenud
politseiga: „Mu lapsed olid näljas, see oli ainus viis
kindlustada, et meil on iga päev toit laual.” 1939. aasta lõpus
suunati ta Sonnensteini eutanaasiakliinikusse, mille eesmärgiks oli
vaimuhaigete likvideerimine: „Ühest küljest ei olnud see eriti
meeldiv. Aga teisalt, see polnud vähemalt rindelesaatmine, ja palk
oli hea, mu naine oli rahul. Nii et ma ei öelnud midagi.” 1941,
kui kliinik suleti, saadeti Döll kui „spetsialist” Ukrainasse
salajase eriüksuse koosseisus, mille ülesanne oli eutaneerida
raskelt haavatud Saksa sõdureid: „Tõeline sitahunnik. Mehed nagu
mina ja sina, kes olid andnud kõik kodumaa nimel, ja põmm! Nii neid
siis tänatigi.” Lõpuks „pääses” Döll Poolasse Sobibori
koonduslaagrisse: „Ma olin õnnelik, kui mind siia saadeti. Siin
pole samuti kuigi lõbus, aga siin pole vähemalt nagu seal. See on
nagu kõik muugi, sellega harjub ära. Väikesed mehed ja väikesed
naised, vahet pole. See on nagu prussakale peale astumine.”
Sellele järgneb Aue
mõtisklus:]
Pärast sõda, kui
püüti seletada, mis oli juhtunud, oli palju juttu ebainimlikkusest.
Aga vabandage mind, sellist asja nagu ebainimlikkus pole olemas. On
ainult inimlikkus ja veel rohkem inimlikkust: ja see Döll on hea
näide. Mida muud see Döll oli kui hea perekonnainimene, kes tahtis
oma lapsi toita ja kes kuuletus oma valitsusele, isegi kui ta sisimas
ei nõustunud täielikult? Kui ta oleks sündinud Prantsusmaal või
Ameerikas, oleks teda kutsutud ühiskonna tugisambaks ja patrioodiks;
kuid ta sündis Saksamaal ja seega on ta kurjategija. Paratamatus,
nagu teadsid juba kreeklased, pole mitte ainult pime jumalanna, vaid
ka julm. Mitte et tollal poleks kurjategijaist puudus olnud. Kogu
Lublin, nagu ma olen püüdnud näidata, oli läbi imbunud riknemise
ja mõõdutundetuse limasest atmosfäärist; Einsatz, aga samuti
selle isoleeritud piirkonna koloniseerimine ja kurnamine panid rohkem
kui ühe inimese oma pead kaotama. Oma sõbra Vossi selleteemalistest
märkustest saadik olen ma mõelnud, mis erinevus on Saksa
kolonialismil, nagu seda praktiseeriti neil aastail Idas, ja Briti ja
Prantsuse kolonialismil, mis oli põhimõtteliselt tsiviliseeritum.
Nagu Voss rõhutas, on olemas objektiivsed faktid: pärast oma
kolooniate kaotamist 1919 pidi Saksamaa oma kaadrid tagasi kutsuma
ning oma koloniaaladministratsiooni ametid sulgema; väljaõppeasutused
jäid põhimõtteliselt avatuks, kuid ei meelitanud kedagi ligi, sest
polnud väljavaateid; kakskümmend aastat hiljem oli kogu spetsiaalne
teadmistevaldkond kaotsi läinud. Selliste asjaolude juures oli
natsionaalsotsialism andnud tõuke tervele põlvkonnale, kes oli täis
uusi ideid ja janunes uusi kogemusi, mis – kui asi puudutab
kolonisatsiooni – olid võibolla samavõrra õigustatud kui
vanasti. Mis puudutab liialdusi – hälbelisi purskeid nagu need,
mida võis näha Deutsches Hausis [kohalik sakslaste klubi], või
süstemaatilisemalt meie administraatorite silmanähtav võimetus
kohelda koloniseeritud rahvaid (kelledest mõned oleks võinud olla
valmis meid vabatahtlikult teenima, kui me oleks ukse lahti jätnud)
teisiti kui vägivalla ja põlgusega – siis ei tohiks unustada ka
seda, et kolonialism, isegi Aafrikas, oli noor nähtus, ja et teised
riigid said vaevu paremini hakkama: mõelge vaid Belgia hävitustööle
Kongos ja nende süstemaatilise sandistamispoliitikale, või siis
Ameerika poliitikale, mis oli meie endi eelkäija ja eeskuju, mis
avardas oma eluruumi mõrvade ja sunniviisilise ümberasustamise teel
– me kaldume unustama, et Ameerika oli kõike muud kui „neitsilik
territoorium”, kuid ameeriklased olid edukad selles, milles meie
ebaõnnestusime, mis ongi kogu erinevus. Isegi britid, keda nii tihti
tuuakse näitena ja keda Voss nii väga imetles, vajasid 1858. aasta
traumat, et hakata arendama läbimõeldumaid kontrollivahendeid; ja
kuigi nad vähehaaval õppisid mängima virtuoosset piitsa ja
prääniku mängu, ei tohiks me unustada, et piits polnud sugugi
hüljatud vahend, nagu võib näha Amritsari veresaunast, Kabuli
pommitamisest ja teistest näidetest, mida on palju ja mis on
unustatud.
Aga nüüd olen ma
oma esialgsetest mõtetest eemale eksinud. Ma tahtsin öelda seda, et
kuigi inimene pole loomu poolest hea, nagu mõned poeedid ja
filosoofid on ette kujutanud, ei ole ta ka loomu poolest kuri: hea ja
kuri on kategooriad, mille abil saab hinnata ühe inimese tegude mõju
teisele; kuid nad on minu arvates fundamentaalselt ebasobivad, isegi
kasutamiskõlbmatud kohtumõistmiseks selle üle, mis toimub selle
inimese südames. Döll tappis inimesi või lasi neid tappa, seega on
ta Kuri; kuid iseenda sees oli ta hea inimene oma lähedaste suhtes,
ükskõikne kõigi teiste suhtes, ja mis veel tähtsam, ta oli
inimene, kes austas seadust. Mida rohkemat nõuame me indiviidilt
meie tsiviliseeritud, demokraatlikes linnades? Ja kui paljud
filantroobid kogu maailmas, kes on kuulsaks saanud oma ekstravagantse
heldusega, on vastupidiselt egoistlikud ja karmid monstrumid, janused
avaliku kuulsuse järele, täis edevust, türanlikud oma lähedaste
suhtes? Iga inimene tahab rahuldada iseenda vajadusi ja jääb
ükskõikseks teiste inimeste vajaduste suhtes. Ja selleks, et olla
võimeline üheskoos elama, vältides hobbeslikku „kõik kõigi
vastu”-olukorda, ning vastukaaluks olla võimeline – tänu
vastastikusele abile ja sellest võrsuvale kasvanud produktiivsusele
– rahuldama suuremat hulka oma ihasid, on vaja reguleerivat
autoriteeti, mis kirjutab ette nende ihade piirid ja vahendab
konflikte: selleks mehhanismiks on Seadus. Kuid vaja on ka, et
inimesed, egoistlikud ja nõrgad, aktsepteeriksid Seaduse piiranguid,
ja nõnda peab see seadus toetuma autoriteedile väljaspool inimest,
peab põhinema võimul, mida inimene tunneb enda suhtes ülemana.
Nagu ma olin Eichmannile meie lõunasöögi ajal öelnud, see ülim
ja kujutluslik tugipunkt oli pikka aega Jumala idee; tollelt
nähtamatult, kõikvõimsalt Jumalalt nihkus see kuninga füüsilisele
kohalolule, kes oli suverään jumaliku õiguse järgi; ja kui see
kuningas jäi peast ilma, läks suveräänsus üle Rahvale või
Rahvusele ning põhines fiktiivsel „lepingul”, millel polnud
mingit ajaloolist või bioloogilist aluspõhja ning mis oli seetõttu
sama abstraktne kui Jumala idee. Saksa natsionaalsotsialism püüdis
selle ankurdada Volk'i, ajaloolise tegelikkuse külge: Volk on
suveräänne ja Führer väljendab või esindab või kehastab seda
suveräänsust. Sellest suveräänsusest tuletatakse Seadus, ja
enamiku inimeste jaoks kõigis maades pole moraalsus midagi muud kui
Seadus: selles mõttes Kanti moraaliseadus, millest Eichmann oli
niivõrd haaratud, mis võrsub mõistusest ja on identne kõigi
inimeste jaoks, on fiktsioon nagu kõik seadused (kuigi võib-olla
kasulik fiktsioon). Piibli Seadus ütleb „sa ei tohi tappa” ega
talu ühtki erandit; kuid iga juut või kristlane aktsepteerib, et
sõja ajal on see seadus peatatud, et on õigustatud tappa oma rahva
vaenlasi, et see pole patt; kui sõda saab läbi ja relvad pannakse
kõrvale, jätkab vana seadus oma rahumeelset kulgu, nagu poleks
katkestust olnudki. Nõnda siis sakslase jaoks olla hea sakslane
tähendas kuuletuda seadustele ja seega Führerile: ei saa olla
mingit muud moraalsust, sest seda ei toetaks miski. (Ja pole juhus,
et meie võimu harvad oponendid olid enamalt jaolt usklikud: nad
säilitasid teistsuguse moraali tugipunkti, nad võisid Hea ja Kurja
üle otsustada, toetudes aluspõhjale, mis erines Führeri tahtest,
ja Jumal oli neile toetuspunktiks, mis võimaldas neil reeta oma juht
ja maa: ilma Jumalata olnuks see nende jaoks võimatu, sest kust
oleks nad siis endale õigustuse leidnud? Milline inimene suudaks
üksi, iseenda vabast tahtest tulla otsusele ja öelda „See on hea,
see on kuri”? Kui ennekuulmatu see oleks, ja kui kaootiline, kui
igaüks söandaks sel viisil toimida: kui iga inimene elaks oma
privaatse Seaduse järgi, kuitahes kantiaanlik see ka poleks, siis
oleksime taas Hobbesi juures tagasi.) Nii et kui te soovite mõista
Saksamaa sõjaaegse tegevuse üle kohut kui kuritegude üle, siis
peate te aru nõudma kogu Saksamaalt, mitte ainult Döllidelt. Kui
Döll ja mitte tema naaber jõudis välja Sobibori, siis on see
juhus, ja Döll pole Sobibori eest rohkem vastutav kui tema naaber,
kel oli rohkem õnne; samal ajal on tema naaber Sobibori eest
samavõrd vastutav kui ta ise, sest mõlemad teenisid sama maad
väärikuse ja pühendumusega, seda maad, mis lõi Sobibori. Kui
sõdur saadetakse rindele, siis ta ei protesteeri; ta mitte ainult ei
riski oma eluga, vaid ta on ka sunnitud tapma, isegi kui ta ei taha
tappa; tema vaba tahe astub tagasi; kui ta jääb oma postile, siis
on ta vooruslik inimene, kui ta põgeneb, siis on ta desertöör,
reetur. Inimene, kes on pandud ametisse koonduslaagrisse, nagu seegi,
kes on määratud Einsatzkommandosse või politseipataljoni, mõtleb
enamasti üsna samamoodi: ta teab, et tema vabal tahtel pole sellega
midagi pistmist, ja et ainult juhus teeb temast pigem tapja kui
kangelase või surnud mehe. Muidu peaksite neid asju kaaluma mitte
judeo-kristliku moraali seisukohast (või sekulaarsest või
demokraatlikust, mis teeb täpselt sama välja), vaid pigem
kreekalikust moraalist lähtuvalt: kreeklaste jaoks mängis juhus
inimese tegemistes rolli (tuleb öelda, et juhus on sageli
maskeeritud jumalate sekkumiseks), kuid nad ei arvanud, et see juhus
vähendaks mingilgi viisil inimese vastutust. Kuritegu on seotud
teoga, mitte tahtega. Kui Oidipus tapab oma isa, siis ei tea ta, et
ta paneb toime isatapu; tappa võõras, kes on sind teel vastu tulles
solvanud, oli kreeka teadvuse ja seaduse jaoks legitiimne tegu,
selles pole mingit pattu; kuid see mees oli Laios ning teadmatus ei
muuda kuritegu vähimalgi moel: ja Oidipus ise tunnistab seda, ja kui
ta viimaks tõe teada saab, valib ta endale ise karistuse ja viib
selle täide. Seos tahte ja kuriteo vahel on kristlik idee, mis on
säilinud ka tänapäevases õiguses; karistuskoodeks näiteks peab
tahtmatut tapmist või hooletusest surma põhjustamist küll
kuriteoks, kuid vähemaks kuriteoks kui ettekavatsetud tapmine; sama
kehtib ka õigusliku kontseptsiooni kohta, mille järgi hullumeelsus
vähendab vastutust; ja 19. sajand lõppes sellega, et kuriteo mõiste
seoti ebanormaalsuse mõistega. Kreeklaste jaoks pole tähtis, kas
Herakles tapab oma lapsed hullusehoos või kas Oidipus tapab oma isa
kogemata: see ei muuda midagi, see on kuritegu, nad on süüdi; sa
võid neile kaasa tunda, aga sa ei saa neid õigeks mõista – ja
see kehtib ka juhul, kui nende karistamine, nagu sageli juhtub, on
jäetud jumalatele, mitte inimestele. Sõjajärgsete kohtuprotsesside
põhimõte, kus inimeste üle mõisteti kohut nende konkreetsete
tegude eest, võtmata arvesse juhuse osa, oli sellest perspektiivist
vaadatuna õiglane; kuid sellega käidi kohmakalt ümber;
kohtumõistjateks olid välismaalased, kelle väärtusi kohtualused
eitasid (kuigi siiski tunnistasid nende võitjaõigust), ja nõnda
võisid sakslased tunda, et nad on sellest koormast pääsenud ning
seega süütud: kuna inimene, kelle üle ei mõistetud koht, võttis
seda, kelle üle mõisteti kohut, ebaõnne ohvrina, siis ta mõistis
ta õigeks ning samas mõistis õigeks ka iseenda; ja inimene, kes
mädanes Briti vanglas või Vene Gulagis, tegi sama. Kuid kas
saanukski see olla teisiti? Kuidas saab tavalise inimese jaoks olla
miski ühel päeval õiglane ja järgmisel päeval kuritegu? Inimesed
vajavad, et neid juhitaks, see pole nende süü. Need on keerulised
küsimused ja lihtsaid vastuseid pole. Kes teab, kus on Seadus?
Igaüks peab seda otsima, kuid see on raske, ja on normaalne
kummarduda üldise konsensuse ees. Igaüks ei saa olla seadusandja.
Kahtlemata pani mind kõige selle üle mõtlema kohtumine ühe
kohtunikuga.
[Varsti järgnebki
romaanis tutvumine SS-kohtuniku Morgeniga, kes uurib koonduslaagrites
toimuvat korruptsiooni – kuidas vangidelt ja hukatutelt ära võetud
varaga kaubitsetakse, kuidas laagriasukatele mõeldud sööki müüakse
mustal turul jms. Morgen on varem tegelnud juutide kallal toime
pandud julmuste ning ebaseaduslike tapmiste uurimisega: „On
erinevus: kui SSlane on tapnud juudi kõrgeimate käskude
kontekstis,” - st Endlösungi kontekstis - „siis on see üks asi;
kuid kui ta tapab juudi oma väärtegude varjamiseks või siis oma
perversse naudingu pärast, nagu samuti juhtub, siis on see teine
asi, siis on see kuritegu. Isegi kui see juut peab nii või teisiti
surema.” Kuid kuna seda eristust on praktikas raske teha ning
ülevaltpoolt tehti Morgenile ka tugevasti takistusi, otsustas ta oma
fookuse suunata koonduslaagrites vohava korruptsiooni vastu, mis
takistab koonduslaagritel kui Riiki teenivatel majandusüksustel
efektiivselt toimida.]