„ei, kui me
järgmine kord kohtume,
lasen ma su kirstu
kirikuuksel peaaegu maha kukkuda,
sest ma ei oska ette
arvestada, et su päits on nii raske,”
võinuksin ma
vastata, kui viimati äsja puhkenud suves
juttu ajasime ja sa
ütlesid, et kui oleme mõlemad sügisel tagasi linnas,
siis räägime
jälle. „sa ei tea seda veel, selles ongi
kogu mängu ilu,”
võinuksid sa vastata.
ette teada ja
kujuteldamatu, samuti nagu
meeles olev ja
ikkagi kujuteldamatu –
need on meie
põgusate ühiskulgemiste tummad kaldad.
ja nüüd, triikisin
kortsu läinud lipsu mitu korda,
tegin mitu korda
lipsusõlme, et jääks korralik,
nagu oleks sel sinu
jaoks veel mingit tähtsust,
ning tulin kohale,
et olla käepärast.
kui õpetaja laotas
oma violetsed hõlmad üle vaikiva sinu
ja kuulutas kõik
lahendatuks, tõusid mu ihukarvad püsti,
korraga hämmingust – „see pole ju nii” –
ja lootusest –
„kui see vaid oleks nii”,
ühtekokku oli see
nii trööstimatult ülev. aga see
oli sinu soov, ja ma
mitte ei austanud seda,
vaid noogutasin
sisimas nukralt,
nagu nõustudes küsimusega.
ja kui hiljem valusa
õlaga peielauas
istusin, meenus too
kord vabaõhukohvikus
kodulinnas turistide
keskel, lõõskavas suvepäikses,
kui äkki, ilma otse
küsimata, hakkasid rääkima
oma perekonnaloost –
vaid vihjamisi, kahtlemisi,
otsekui kobades, kas
ma väärin su juttu,
ja ma nägin, et su
käed hakkasid kohvitassi hoides
vabisema, su
madalasse ärasuitsetatud häälde tekkis
mingi ärev klomp ja
su silmad läksid pärani –
nii et oleks tahtnud
lihtsalt võtta su käest kinni,
sest see oli
heitunud hallipäine laps,
kes mind üle laua järsku vaatas.
„sügisel olen ma
nii jultunud, et räägin sinust asju,
mida ma sinu kuuldes
ei söanda öelda,”
võinuksin suvehakul
öelda. „ei ole sul midagi
erilist rääkida,”
võinuksid sa vastata, „julgeda
võid küll, aga ega
sellest sõnu juurde ei tule.”
jah, peale julgemise
meil suurt muud ju polegi siin elus teha.
või siis öelnuks
sa hoopis kärisevalt naerdes:
„sa hakkad mulle
lihtsalt oma sõnu suhu panema.
eks ole see meie
kõigi saatus. kui sedagi.”
.
.