hola

“hola” oli uudissõna, mis kunagi 70ndail või 80ndail pakuti välja folk- ja autorimuusika jaoks, selle jaoks, mida on raske liigitada popi või rocki alla ja millel on mingi seos rahvamuusikaga (kuigi ei pruugi). huvitav oleks teada, kes selle sõna omal ajal välja pakkus, igal juhul laia kasutamist ta ei leidnud.
küll aga on “holalaulu” mõiste ajalugu päris pikk. sõna pärineb võru keelest, kus “hola” tähendab alpi inimest ning “holahõllõmine” on alpimine, edvistamine, vallatlemine, ja väljendit “holalaul” kasutati kunagi rahvaliku ilmaliku laulu kohta (ilmselt siis eristades seda nii vaimulikest lauludest kui ka vanadest rahvalauludest). Põlvas pikalt pastoriks olnud Gustav Adolph Oldekop, Kristian Jaagu kaasaegne, kirjutas 17. ja 18. sajandi vahetuse ümbruses hulga lõunaeestikeelseid (ehk nagu võru kirjandusloolased seda baltisaksa pastorite poolt kasutatud varast keelevarianti nimetavad - keriguuandi/kirikuugandi-keelseid) luuletusi ja laulusõnu; talle omistatakse ka üht teksti, mille pealkiri on

ÜTS HOLLA LAUL

Immelik ja immelik
Om kül mõnni rahwas:
Allati om käbbärik
Neide ots nink pahhas
Nemmä pannewa ka weel
Tõiste lust nink rõõmu,
Ikkes laidap neide keel
Wõrast ni kui hõimu.

Märrisi, sis märrise,
Wanna õel karro,
Särane om tõtteste
Sinno suggu harro.
Minna karga rõmuga
Ülle orro mäkke,
Ülle nidu, nurme, mäe,
Olles muidu sõkke.

Kik, mes lodu, heikap jo:
Olge rõõmsa, rõõmsa!
Nida laulwa wästriko,
Nida wastwa mõtsa,
Seda oija sassiwa,
Nink ma kule sõnna.
Hara rõõmu, kinnita -
Puttup jo mo nõnna.

Illuta om ni kui ö
Nurriseija näggu,
Rõõmsal käel jõwwap töö,
Sammule om siwu.
Sellep omma naar nink töö
Sõssar katsikeise,
Mõllembit sis kossige,
Arma wellekeise.


ehk siis praeguses eesti kirjakeeles ümber seletatuna:

ÜKS HOLALAUL

Imelik, jah, imelik on küll mõni inimene: alati on kortsus nende otsmik ning pahaks nemad panevad ka veel teiste lusti ja rõõmu, ikka laidab nende keel nii võõrast kui hõimlast.
Kui mõmisesid, siis mõmise edasi, vana õel karu, säärane on tõesti sinu suguharu. Mina kargan rõõmuga üle oru mäkke, üle niidu, nurme, mäe - muidu oleksin rumal.
Kõik, mis loodud, hõikab ju: olge rõõmsad, rõõmsad! Nõnda laulavad västrikud, nõnda vastavad metsad, seda ojad sulisevad, ning ma kuulan sõna. Haara rõõmust, kinnita - jõuab minu ninna. [Ilmselt siis ka lilled ütlevad seda oma lõhnaga.]
Iluta nagu öö on nuriseja nägu, rõõmsal käel jõuab töö, sammule jätkub tiibu. Sellepärast on naer ja töö õed kahekesi, mõlemat siis kosige, armsad vellekesed.


üks uusimaid avastusi eesti holas on aga Tartu tegelane, kes nimetab ennast Agulikassiks. Lauri Sommer leidis millalgi Eedeni plaadipoest anonüümse kasseti hulga omapäraste lauludega, hakkas uurima, kellega tegu, ning nüüd on Agulikassil ilmumas plaat.
kuulata võib ka Lauri tehtud raadiosaadet autsaiderite muusikast, teiste hulgas Agulikassist.

pro et cum

Jaakob võitleb Jumalaga ja võidab; ta võidab seda, kes ei saa sellises võitluses kunagi
kaotada, ta võidab Alati-Võitjat ja saab seeläbi osa Jumala alati-võitvusest; see on
tolle võitluse tegelik siht. Jumal õnnistab teda ja annab talle nimeks Iisrael –
“Jumalaga võidelnu”. Olles niimoodi “ära nimetatud”, küsib Jaakob/Iisrael
omakorda Jumala nime. Too vastab talle: “Miks sa mu nime küsid?”
Seda küsimusena esitatud vastust võib ju tõlgendada nii, et Jumala
nimi on varjatud, inimkeeles väljendamatu, öeldav mingis hoopis
teises keeles, saladus. Aga kuna Jaakob ütleb hiljem tollesama
hetke kohta, et ta nägi Jumalat palgest palgesse, nägi Teda
otse, siis on võib-olla hoopis nii, et ta saigi vastuse kätte.
Ta sai vastuse: “Jumala nimi on “miks-sa-mu-nime-
küsid?””; jaakob kõnetab Jumalat: ““miks-ma-su-
nime-küsin?”!”, ja see vokatiiv on paratamatult
küsimuse intonatsiooniga, muutudes pro-
vokatiiviks ning tabades nõnda üha
uuesti jaakobit ennast. Et välja-
kutsele vastata, pöördub jaakob
väljakutsuja – Jumala – poole,
kõnetab teda ning kutsub end
Jumala kaudu taas välja.
Selline on Nime kom-
positsioon, usu vigur:
miks-küsimuse
ammendamatu
küsitavus,
vasta-
vus
.

laulupeo absoluutne vastand

laulupidu on teatavasti eriline selle poolest, et kokku koguneb tohutu hulk inimesi, kümneid ja sadu tuhandeid, kes laulavad koos samal ajal ühtesid ja samu laule - tohutu muusikaline ja sotsiaalne sünkroonia.
Helsingi IT-tudeng ja mängulooja Petri Purho tegi veebruaris mängu, mis on laulupeo täielik vastand. see põhineb John Cage'i kuulsal teosel 4'33'' - mängu ainus sisu ja põhimõte on selles, et seda saab mängida korraga vaid ühes arvutis, niipea, kui mängu käivitab oma arvutis keegi teine inimene planeedil, katkeb mäng eelmises arvutis ning eelmine on kaotaja. nii et mängija, kes parajasti oma arvutis selle mängu kaudu Cage'i "kuulab", on tol hetkel maailmas unikaalne.
siit on võimalik jälgida, kus parajasti see unikaalsuse-fookus asetseb.