On
alati pisut mõistatuseks jäänud, kuidas saab rääkida kunstiteose
väärtusest. Saab muidugi, räägitakse, ma isegi räägin, aga
kuidas sellest rääkida saab? Ma saan aru, kuidas ma saan öelda, et
mingi kunstiteos on väärtuslik minu jaoks – ta kõnetab mind,
annab aredust mu elamisele; ma saan aru, kui räägitakse klassika
väärtusest – need on teosed, mis kõnetavad pika aja jooksul
paljusid, tehes aredamaks palju elusid. Aga kuidas saan ma öelda, et
mõni asi on iseenesest kuidagi väärtuslik, kuidas saan ma anda
hinnangut möödunud nädalal ilmunud raamatule või eile nähtud
etendusele, ilma et ma petaks ennast, otsekui valdaks ma mingeid
kriteeriume väljaspool nende teoste kõnetavust. Ja kui ma neid
valdakski, mis tähendus neil väljaspool seda kõnetavust oleks?
Üks
võimalus kunstiteose väärtust hinnata on vaadata, kuidas teostus
vastab teose tegija intentsioonile. Aga kuidas seda on võimalik
hinnata; ma isegi võin väga hästi teada tegija intentsioone, aga
iva on ju hoopis muus – kõnekas teos on alati rohkem, kui
kavatsetud, alati midagi muud, kui kavatsetud, tegijast targem (ja
kas ainult see ei saagi olla eeltingimuseks kõnetavusele, sest
kõnetada saab vaid lugejast targem teos, aga vaevalt võiks teos
olla lugejast targem, kui ta pole autorist targem). Hea kunstnik on
alati avatud juhtumisele, sest ta teab, et ennast ei saa lõpuni
programmeerida ja projekteerida. Ainult see avatus juhtumisele saabki
olla ainus väärtus, aga seda ei saa hinnata, sest hinnata saab
sooritust, aga avatus juhtumisele pole ju sooritus, pigem isegi
midagi vastupidist – võimelisus lasta oma soorituse kaudu juhtuda
millelgi teadlikult sooritamatul. Teose sisemine määramatus ja
tulevikule (st tulevasele lugejale/vaatajale) avatuse mõõde ei saa
olla objektiivse hinnatavuse mõõdupuude järgi fikseeritud, see
pole kunagi garanteeritud (nagu pole tagatist
inimminalgi – Ingeborg Bachmann:
„Es
ist das Wunder des Ich, daß es, wo immer es spricht, lebt; es kann
nicht sterben – ob es geschlagen ist oder im Zweifel, ohne
Glaubwürdigkeit und verstümmelt – dieses Ich ohne Gewähr!“),
see toimub ainult kogeja tagatiseta teadvuses ning pole väärtuseks
üldistatav. Üldistus on pedagoogiline lihtsustus, pelk
rahvavalgustus, kuid kõnekas teos sisaldab alati ka pimeduse
võimalust, garanteerimatuse, valmimatuse, lõpunijõudmatuse mõõdet
(sealt ka tema julgus, värskus ja lõpmatus). Ta ei anna lootust,
vaid pelgalt küsitleb inimeste lootusevõimelisust ja selle
põhjendusi. Ta ei eita neid, kuid ta hoidub neid ka peale surumast,
sest ta teab – pealesunnitud lootus on alandav ja inimlikkust
tühistav.
Mis
oleks, kui kõik piirdukski ainult üksikute autodega vihmasel
sügisesel Mäo viaduktivõrgustikul, niiskel tumedal joonitud
asfaldil – ja ei mingit rahva-valgust, ei mingit selgesti välja
häälitud lootust, ei mingit väärtust ega tähendust peale
eneseküllase sõidetavuspotentsiaali ja parkimisvõimekuse (4 autot
70-kohalises parklas) keset inimtühja Eestimaa südant
(viaduktinõlvale on see süda ka lilledest kujundatud) – kõnekas
kunst on alati silmitsi ka selle võimalusega. Olen juba korduvalt
tollest Mäo kompleksist läbi sõitnud ja jõudnud äratundmisele,
et tegu on Eesti viimase aja kõnekaima kunstiteosega, võimsama
monumendiga, kui vahepealses sambasõjas suudeti langetada ja
püstitada – nood on oma autorite intentsiooniga piiratud
kunsttükid, aga Mäo ristmikekompleks on tegijate esialgsest
intentsioonist hulga kõnekam, isegi sedavõrd, et teda pole
kunstiteosenagi kavatsetud – kuid ometi, just kunstiteos ta on. See
on monument ühele edu-utoopiale: 800 aastat orjapõlve, mis päädib
lõpuks vabanemisega ning Euroopasse jõudmisega, et saada valmis
võimas maanteekompleks, suurlinnalik rajatis eemal kõigist selle
väikse maa pisikestest suurlinnadest, märk jõudmisest Euroopasse –
see ei asu enam kaugel läänes, vaid siinsamas põllu peal, terminal
(ld terminalis
'piiripealne, lõpus asuv'), kuhu kõik teed suunduvad. Koht, kus
tulevik on juba ammu läbi, mälestusmärk sellele, mida oodatakse.
Kõnekas
kunst on silmitsi ka selle võimalusega, ta vaid näitab meile
tuleviku potentsipunkte, mis meil tuleb endil teoks teha või
tunnistada kuuluvaks ühte teise tulevikku, mis on juba möödunud
(aga võib alati naasta, sest ta on ju tulevik, mis saab alati vaid
tulla). Ja mis objektiivset väärtust saab sellisel kunstil olla,
tal on vaid garanteerimatuse ja avatuse selgusväärtus, ta ei nõua
hinnangut sooritusele, vaid elusust vastuvõtja elavas kogemuses, mis
ei pääse tuleviku paratamatust määramatusest. Hinnangulisus
fikseerib vaid juba-juhtunu, tulevikku hinnata ei saa, sest ta on
alles tulemas, ja selle ees-seisvusega ta kõnetabki meid.
Võib
ju olla, et näitleja ei pea tükist, kus ta mängib, erilist lugu,
kuid ometi võib ta seal teha oma suurrolli, kui ta juhtub kõnetama
vaatajat – ta ei tee seda ise, ta juhtub vaataja peas. Kõnetav
kunst kasutab kujundeid, mis ei tähenda otseselt midagi, aga mis on
kohe kohal, ilma et vajaks mõistatamistööd – autor ei pea
vaatajat peibutama, võrgutama, „vaata, kui peene kujundi ma välja
mõtlesin, see on väärt, et sa pingutaksid minu mõtteornamendini
jõudmiseks“. Selle asemel on laest alla voolav liiv ja Tartusse
pagendatud hipi-Chaplin Uusbergi „Karjääris“, karud Ojasoo
„Julias“, barokk-kleitides mehed NO „Rise and Fallis“, Jaan
Toomiku mees, kes kukub oksalt otse maa alla, Semperi kõikuv ja
seinast seina mürtsuvate klaveritega tuba, Undi mees, kellel jutu
lõpuks pole lõhna ega maitset. Kujund, mis rebib lahti tuleviku
garanteerimatuse, mitte ei fikseeri juba valmis mõeldut: futuurum,
mitte perfektsus. Ojasoo „Te olete vabad!“, Vihmari-Alguse
„Õitsengu“ lind-vend ja lend seintest läbi, Aardami „Mee
hinna“ mesinik väga hämaras lavasügavuses või asfaldile maha
valguv kolmeliitrine meepurk, Erkki Luugi kündja, kes künnab põldu
altpoolt. Ja nii edasi, edasi, edasi...
See
on kujund, mis ei tähenda, aga ta käib
meie kohta,
osutab meie endi mitte-(veel)-tähendavusele, väärtuse ja tähenduse
eelsele mõõtmele. Teda ei saa lahti seletada, ta pole seletaTAV –
ta on seletaV. Kuidas anda hinnangut sellele, mis seletab hindajat
ennast?
Kirjutatud
eile bussis Rasmus Kaljujärve vaatama sõites ning täna Tartus
nähtu üle mõlgutades. Tahtsin loo pühendada Glenn Gouldile, kes
loobus kontsertide andmisest, sest tundis end laval nagu sooritust
tegev sportlane. Jutu valmis saanud, avastasin, et juhtumisi ongi
täna Gouldi 80. sünniaastapäev.