nii et "luoravetlanistika" on teadus tšuktšide või nende keele kohta. elavad nad teatavasti Euraasia kõige tagumisemas otsas, ja ilmselt just sellesama "tagumisuse" pärast olidki nad nõukogude anekdoodivaramu populaarsed tegelased. sattusin otsingute käigus Paul Goble'i blogi lugema, ta refereerib seal üht vene lehelugu, kus tšuktšid seletavad, et tšuktšianekdoodid toimivad tšuktšide eneste jaoks tegelikult sama loogikat järgi, mille kohaselt nad kasutavad mitut nime - üks on avalikuks kasutuseks, teine, päris nimi, ainult kõige lähedasemate jaoks; see toimib siis kaitsekilbina mitte ainult võõraste inimeste, vaid ka saatuse enda vastu. nii et anekdoote võib siis võtta tolle avaliku, kaitsva nimena.







lisan igaks juhuks ka filmi teksti "reaaluse" tõlke; päris sidusa muinasjututekstina ta ei toimi, aga filmi meeleolust aitab ehk paremini aru saada:
KUTH JA HIIRED
Ammu oli see. Elas tollal ilmas ronk Kuth, taeva isand oli.
Kaua lendas ronk Kuth, väsis ära, kuhugi polnud istuda, ja ronk hakkas mõtlema. Üks pea on hea, aga kaks on parem. Otsustas maa teha.
Kuthist tuli välja maa.
Millal saab puhata? Ainult vanaduses. Ja Kuth hakkas vanameheks.
No pole midagi. Kuth jäi lõpuks magama. Palju päevi möödus. Tõusis päike, soojendas maad, Kuthi jälgedest tulid välja hiired.
Ja hiired rõõmustavad - maa on suur, ruumi palju, hea on elada.
Oh, kuhu hiired läksid… Rumalad on veel. Pilvi läksid püüdma.
Jah, halb jahikäik, kukkusid ainult alla. Ainult et kukkusid Kuthi peale.
Ohoo, kuidas Kuth alles aevastas! Maa läks katki ja ümberringi tekkisid suured mäed.
Uhh, kui head mäed, nüüd on lõbusam mängida.
Kust need hiired tulid? Kukkusid alla või? No küllalt jooksmisest, hiired, kohe hakkan tuuleks, pühin kõik maa pealt ära.
Kuth väsis ära. Peab puhkama. Taevast on kõik alla pudenenud, mäe pealt on kõik alla kukkunud, kõik on sassi läinud, aiaiai. Igaühele on oma kohta vaja, vaat nii.
Kui elu halb, siis ükskord saab hing täis, eks ole?
Ja maa peal sai tühjaks.
Ah kui hea tuul oli, pea käib ringi, taevas vilgub silme ees.
Uhh, kust need hiired? Noh, aitab piiksumisest. Kohe hakkan lumeks, katan hiired kinni.
Ja maa peale sai lumi.
Taas laulavad hiired: uhh, hea, nüüd on meil lund palju, hakkame mäest alla laskma.
Jah, hiired sõid Kuthi läbi, ta on nüüd üleni auguline.
Neetud hiired, kohe hakkan tuleks, põletan kõik ära!
Kuthi lumest nahk ärkas ellu ja algas suur võitlus.
Kaua võitles lumi tulega, aga välja tuli ainult vesi, jajah.
Pärast tormi on hea olla. Hiiredki ujuvad. Jaa, vaikses vees elab uputus. Vesi võttis kõik hiired.
Ja maa peale tuli kevad.
Uhh, alguses [?], nüüd on päris metsikuks läinud.
Ehh, alustan õige kõike otsast peale.
Ja Kuth hakkas jälle rongaks. Vaatas ümberringi - ohoh. Koristas ära kõik, mida vaja pole.
Kust need hiired?
Oma jälgede eest kuhu ära minna?
Kõik.
19. veebruar. väike täiendus - ei saa see multifilmgi läbi vihjeteta tšuktšianekdootidele - nüanss, mis nonde anekdootide eestikeelses versioonis kaotsi läheb, on see, et sageli alustab tšuktš oma lauseid sõnaga "odnako" - ometi, ainult et, ikkagi, siiski.