22.3.10

ramazan

sain ühe tasuta miksimisprogrammi ja tegin sellega katseks ühe pooleteisttunnise seti.


Ramazan by aarepilv

14.3.10

digital love



otsisin lõpuks selle välja, Daft Punki "Digital Love" - see lugu koos videoga on mulle kunagi väga meeldinud (meeldib praegugi), aga mul oli meeles, nagu oleks see meeldimine olnud millalgi kooli ajal 90ndate alguses või keskel. nüüd aga avastasin, et lugu on pärit alles aastast 2001 - väga kummaline. võib-olla ma siis tundsin tollal, et selline lugu oleks mulle eriliselt meeldinud kümme aastat varem, nii et olen seda niisiis juba algusest peale kuulanud kuidagi nostalgiliselt, otsekui kuulanuksin teda juba esimesel korral nii, nagu oleks mul tema kohta juba varasemast lahedad mälestused. ja miskipärast seostub see lugu mul päris lapsena fännatud Radariga, mis esitas nt selliseid laule (see pole küll algupärand, vaid kaver ühest Alan Tarney loost, aga Tarney on mees, kes produtseeris ka näiteks A-Ha "Take on me", nii et otsad jooksevad kuidagi kokku küll).
Daft Punk on oma loo põhimotiivi laenanud ühest süntesaatori-pioneeri George Duke'i loost.

miks mulle see lugu üldse meenus - käisin vaatamas Vanemuise lavastust "Lood Viini metsadest", kus oli üks päris vaimukas tantsunumber ühe Daft Punki loo põhjal. lavastus ise tundus natuke raisku lastud võimalusena - aluseks väga hea ja mõjuv näidend, mida kahjuks mängiti üsna verevaeselt ja tegelaste vahelisi suhteid nüansseerimata, lõpu poole mõned kohad, nagu nt Herta Elviste roll tõeliselt õela vanaemana, katke Norsteini multifilmist või Aivar Tomminga kõhe lõpulaul, viitasid sellele, milline võimas lavastus see võinuks olla, kui ka kõik muu oleks sama sisuliselt ja sisendusjõuliselt "läbi õmmeldud". jäi tunne, nagu oleks lõpu poolt lavastama hakatud ja ettepoole liikudes järjest rohkem väsitud. nii et jah, veider tükk selles mõttes, et kuigi lavastus tervikuna ei tundu eriti õnnestunud olevat, annab ta mingeid tugevaid signaale, mis tekitavad huvi Robert Annuse edasiste lavastuste vastu. soovin talle paremat õnnestumist edaspidi.

11.3.10

tuuling

varakult
sattusin täna juhuslikult kunstisalongi ja avastasin sealt kunstniku, kellest ma varem midagi ei teadnud - Maris Tuuling. miski nendes piltides mind köitis, kõigepealt see, et neis oli midagi kuuekümnendatelikku: veidi nurgelised ja samas õhulised anonüümsed inimfiguurid, mis seostuvad mingite tolleaegsete seinapannoodega, või üldse mingi tollaegse visuaalesteetikaga, nt millegi sellisega:


pilt on küll natuke suvaline, aga ehk annab mingi kujutluse, mida ma mõtlen (tegu on kunagise restoran "Tarvasega", mille seinal oli Elmar Kitse seinamaal; praegu on selles ruumis vist pangakontor ja maal peaks seal alles olema).

kauge aed

pikk talvehommik

mulle selline värk iseendast meeldib, aga kui vaatasin Tuulingu piltide hiljutisi aastanumbreid, mõtlesin, kas tõesti on siin tegu mingi teadliku retroga? korraks jõudsin juba igavust tunda, sest retro pole mu jaoks maalikunstis tegelikult väga huvitav. siis vaatasin edasi, nägin mingeid hästi õrnu vihjeid veel sajandi algupoole asjadele - aga ei, siin on midagi iseseisvat, midagi, mis ei taandu stiilijäljenduseks ega allu ka muul moel temaatilistele vulgariseeringutele, siin tuleb lihtsalt vaadata ja pildi õhustikule kaasa elada. midagi värsket on neis piltides, mingit endastmõistetavuse veenvat lahedust, ja väga meeldivat sügavat mittepretensioonikust. reprod mõistagi pole päris see, mis pildid ise.

peatus

aken