Tegin
hiljuti mõned Facebooki-postitused, mis olid mõnes mõttes katsed,
n-ö retseptsiooni-õrritused. Need polnud provokatsioonid, vaid
pigem teadlikud üritused postitada midagi, mis oleks Facebooki
tavalisse laigitavus-mustrisse raskesti paigutatavad. Sest mulle
näib, et Facebook on tegelikult suurepärane mudel selle kohta,
milliste hädade käes praegu avaliku diskussiooni ruum vaevleb.
Esimene
postitus oli lõik Tõnu Õnnepalu sõpruse-teemalisest (ja Agambeni
esseest „Sõber” tõukuvast) kirjutisest „Tabamatu substants”
(Vikerkaar
2012/1-2):
"Mitte
miski pole rohkem määrinud ja tuhmistanud sõpruse ideed, nägu,
sõpruse eidos’t,
kui 20. sajandi nõndanimetatud seksuaalvähemuste (see on küll väga
hiline nimetus) vabadusliikumine. Nagu sallivusetaotlused ikka, on
see tohutult suurendanud sallimatust. Sest on teritanud pilku, sest
on pannud kuradit nägema, kuradit eristama, defineerima
igal pool. Sõprus on olemuslikult kaotanud süütuse ja see on
peamine põhjus, miks temast ei saa enam rääkida, nii nagu ta on.
Otsekohe on see mingi amitié
particulier,
see tähendab, mingi greek
love,
mingi pedede värk. Või siis pole jälle midagi. Lihtsalt
partnerlus, huvile ja vastastikusele kasule rajatud suhe. Eeros on
sõpruse kõige kiivamalt kaitstud saladus. Ja õigusega kaitstud.
Sest ta on üks neist, mille reetmine on sõpruse lõpp. Ja reetmine
tähendab siin nii
eitamist kui
ka
realiseerimist. Sõprus on kitsas rada. Ometi on sellel püsinud
tuhanded. Järelikult pole ta nii kitsas midagi. Aga ta on rada,
mille kirjeldamiseks ei paindu ei meie kirjanduslik, religioosne,
psühholoogiline ega moraalne traditsioon. Ta pole kirjeldatav ei
seksuaalsetes ega aseksuaalsetes terminites, sest mõlemad on
ekslikud, on kastreerivad. Teisi termineid aga justkui pole. Ja siis
nii jääbki. Praegu vähemalt."
See
on huvitav mõttekäik, millega ei pea tingimata nõustuma, kuid
sõpruse kui teatava mitte-erootilise eerose määratlus on igal
juhul midagi, mis mõjub väga täpselt, samuti see, kuidas teatav
seksuaalsuse ülesäritus meie ühiskonnas selles suhtes paistab.
(Õnnepalu räägib konkreetselt seksuaalvähemuste teema aktuaalsena
püsimisest, kuid sama hästi võiks rääkida ka sellest, kuidas
Ameerikas on laste kallistamine perekonda mitte kuuluva täiskasvanud
tuttava poolt peaaegu tabu, või sellest, kuidas ma ise sain oma 1.
klassi 1. septembril teada, et tüdrukust sõbral käest kinni
võtmine on midagi kahemõttelist – kui olin aktuserongkäigus
paari võtnud lasteaiast tuttava plika ning mu värsked klassivennad
itsitama pistsid.)
Õnnepalu
juttu komplitseerib muidugi see, et ta on ju meie esimene
„gay-kirjanik” (loomulikult reageerisidki mõned mu FB-sõbrad,
öeldes, et tegu on kummalise kappi tagasi igatsemisega või oma
seksuaalsuse represseerimisega).
Aga
kui see paigutada Facebooki laikimisloogika konteksti, muutub asi
veel komplitseeritumaks – sest enne, kui lugeja jõuab otsustuseni,
kas see on huvitav mõttekäik, laseb ta selle läbi filtrist „kas
ma võtan oma reaktsiooniga seisukoha seksuaalvähemuste õiguste või
vähemasti sallivuspõhimõtte suhtes”? Ometi ei tee seda Õnnepalu
isegi, sest oma jutus ei anna ta sellele ühemõttelist poolt- või
vastu-hinnangut, vaid osutab lihtsalt sellele, et kõigel on oma
hind; kui seksuaalvähemuste õiguste hinnaks on ühe teatava
sõprusetaju kaotsiminek, siis nii lihtsalt on.
Muidugi
on võimalik kogu tekstist välja lugeda ka õigustus sellele, et
tolerantsusliikumine ongi kurjast, kuna tekitab intolerantsi juurde;
see vaatepunkt jätab muidugi tähele panemata, et seegi on asjade
loomulik dialektika, kuna igasugune vabanemispüüd toob kaasa
vastusurve – kuid ta pole selles vastusurves süüdi, ta lihtsalt
eksplitseerib selle, mis seni oli implitsiitsuses maganud.
Mis
muidugi on minu jaoks põhiline: kuidas see n-ö laigitavus-muster
kutsub esile selle, et asi nihkub binaarsesse kas-üks-või-teine
režiimi: kas ma olen nõus või mitte? Üks FB-sõber kirjutaski
postituse alla naljatoonil „Mitte miski? Isegi mitte feisspukk?”,
kuid tegelikult peitub siin sügav tõde – sõpruse asemel loob
facebooklik laigitavuspõhimõte pigem poolt-oleku ja vastu-oleku
kumulatsioone, teatavat binaarset kambavaimu. Ja mulle näib, et see
on laienenud kogu avaliku diskussiooni väljale – vaidluste
keskmeks pole mitte subtiilne tõde ise, vaid selektsioon, „kes on
minu inimene?”
Pisut
hiljem postitasin ühe lihtsa senryu:
eestlane
olla
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad
Esialgne
impulss oli tegelikult reaktsioon rahvuslaste krambile, otsekui oleks
eestlaseks olek miski, mida tuleb eriliselt kultiveerida ning
ohtude ja
auhaavamiste eest
kaitsta – otsekui polekski see midagi endastmõistetavat, et kui
oled sündinud või lülitunud eesti kultuurikeskkonda ja selles
osaled, siis sellest piisabki, juba oledki eestlane; või veel
lihtsam, kui oled Eesti riigi kodanik, siis juba oledki eestlane.
Muidugi
see kõik ei paista sellest kolmikvärsist kätte, see mõjub
lihtsuse rüüsse maskeeritud patriootliku pateetikana, umbes nagu
Jaan Tätte laul laulupeol.
Kui
olin lasknud sellele nelja tunni jooksul ligi 50 laiki (ja mõned
skeptilised kommentaarid) koguneda, lisasin teise:
lätlane
olla
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad
Üksikuna
mõjub see mingi naljana. Aga kui kujutleda eesti
rahvusluse-diskurssi nii, et „Eesti” oleks kõikjal asendatud
„Lätiga”, siis oleme astunud just teatavasse vahealasse: alles
siis, kui suudame tajuda, et eestlus on midagi sama mitteparatamatut
ja sattumuslikku nagu lätlaseks olek, suudame selle oma identsuse
vabastada sunduslikkusest ja selle omaks võtta vaba loominguna. See
ei tähenda eestaseks oleku eitust, vastupidi, see tähendab
võimalust olla eestlane nii, et keegi ei ütle mulle ette, mida
eestlane olla tähendama peab.
Oma
etnilise kuuluvuse võib politiseerida – ja seda annab teha mitmel
viisil. Rahvuslik identiteet on ju algselt üks emantsipeerumise
vahend – võimalus olla keegi, kes pole enam määratletud mingi
feodaalse alluvussuhte kaudu, vaid võrdväärse subjektina,
suveräänse rahva liikmena. Ses mõttes on rahvuslus algselt midagi
üsna sarnast soolise või seksuaalsättumusliku võrdõiguslusega.
See on võimalus valida endale teatavat liiki vabadus. Teine
politiseerimise viis on see, kui too vabadusevõimalus muudetakse
piiravaks, välistavaks ja sunduslikuks; siis on ta oma algse ideega
vastuollu sattunud, puitunud, inertseks muutunud. Samamoodi võib
olla ka soolisuse või seksuaalse identiteedi politiseerimisega –
see saab olla nii vabastav kui represseeriv. Öelda, et gay ei
tohi olla skeptiline seksuaalvähemuste võrdõiguslusliikumise
suhtes, võib viia millegi analoogseni, mis toimub praegu
rahvuslusega, kui eestlasele öeldakse, et ta ei tohi olla skeptiline
oma etnilise antuse ühe- või teistsuguse politiseerimise viisi
suhtes.
*
Niisiis
– võtta oma identsustest omaks see, mis on avatud vabalt omaks
võtmisele, ning loobuda sellest, mis neis on sunduslikku, ja
sellest, mida teised kasutavad meie kohustamiseks. Võtta omaks oma
identsuste sattumuslikkus. Olla gay samamoodi, nagu ollakse
mitte-gay, olla eestlane, nagu ollakse lätlane. Olla
vahepealsus ilma valikusunduseta, ilma laigitavuslahtritesse
paigutatavuse kohustuseta, ilma kohustuseta olla ideoloogiliselt või
poliitiliselt kõnetatud puhtalt oma sattumusliku (bioloogilise või
kultuurilise) antuse pärast, ilma kohustuseta neid konverteerida
lihtsalt kõnetatavate sihtgruppide lahtritesse. Vähe sellest, ma
pole kohustatud neisse lahtritesse kohandama ka oma mõtlemisvõimet.
Sest ma olen kordumatu, mul on vaid üks elu, mis ei ole kellegi
teise oma. Ainult nii saan ma aktseptida ja respektida teist
kordumatut elu ja talle tema vabadust võimaldada.
Olla
vahepeal nagu Õnnepalu kirjeldatud agambenlik sõber, lihtsalt
jagades teistega oma olemasolu ja kommunikatiivsusvõimet; mitte olla
objekt ega vahend. Kui sa asetud laigitavuse turule, siis muutud sa
sihtgrupiks, kellel on hind. Keelduda olemast kindlapiiriline
sihtgrupp, põigelda transitiivsest, sihtivast kõnetamisest, jääda
intransitiivsesse saamisse. Mitte olla sihikul, vaid ühises ruumis.
Niipea, kui sa oled pelgalt „sihtgrupp”, oled sa poliitika
tarbija, see tähendab kaubalise väärtusega ühik poliitilisel
turul, aga mitte enda autor. Aga just siin on iva – olla enda
autor, mitte tegelaskuju kellegi teise jutustuses (hea, kui sedagi,
sageli võid sa olla vaid koma või jutumärk).
Emantsipatsiooni
iva on alal hoida ja teostada inimese võimet iseendast erineda –
olla see, kes juba ei olda, kes veel ei olda, kes enam ei olda. Nagu
liblikas on Zhuangzi. Nagu Buddha on sitapulk. Vabadust tuleb
teostada iseendast erinemise praktika kaudu, sest ei ole mingit
fikseeritud asjakorraldust, milles vabadus püsivalt pesitseks.
Vabaduses ei olda kohal, temasse alles jõutakse kohale, see
jõudmisvõime ongi vabaduse vorm. Sest inimene ise ei ole endas juba
kohal, ta pidevalt alles jõuab endasse, ta on „kohe-saan-endaks”.
Kõneleda,
ilma et oleks kõnetumiskohustust. Hüljata kogukondlik kamba-pai
kogukondliku ühisuse enda nimel, olla lävel, lahtrite vahel, mitte
nagu koduloom latris, kes toitub ühesest kambavaimulisest
laigitavusest. Tulla laudast välja heinamaale. Mitte „vohh!”,
„wow!”, „word!”, „like!”, „sad!”, „love!”, vaid
„ahah”, „huvitav”, „ah hoopis nii?”, „kas tõesti?”,
„miks mitte?”, „peab mõtlema”, „seleta veel”, lõpmatult,
sest me oleme ju lõpmatud.