27.12.10

aasta


jaanuar

jaanuar

aprilli algus. Pedja

 
aprilli keskpaik. Emajõgi

mai keskpaik. algav äike

mai lõpp. Penuja kirik

 jaanipäev. Kosksilla kool, kus mu vanaisa ligi 90 aastat tagasi käis

juuli. Halliste pastor Kalle Gaston pisut aega enne ametist loobumist

juuli, kuumalaine algus. Halliste surnuaed


juuli. Mulgimaa


juuli lõpp. vihm Narvamäel

 augusti lõpp. Helsingi, Snellman vihmas

augusti lõpp. Helsingi

 
oktoobri algus. udu Leebikul

 
november. Lodjakoda

 detsember. vana kodu

 detsember. uus kodu





23.12.10

sumera

Lepo Sumera "Pala aastast 1981" kuulsin esimest korda vist millalgi varateismelisena ja sellest saadik on see mulle väga meeldinud, ikka jälle olen teda kuulanud.

Lauri Väinmaa esitus:



jaapanlanna Yoko Yoshioka pisut ekspressiivsem esitus:



kreeklanna Eleni Iroidou esitus (minu meelest pisut liiga jõuline):



ja katkend helilooja tütre Kadri-Ann Sumera esituses:




sama esituse algusotsa võib kuulda siit.


muuseas, pala ise olevat algselt kirjutatud Lepo Sumera pianistist ja  klaveriõpetajast naise Kersti jaoks - klaveriharjutusetüüdiks. see harjutuslikkus, õrn mustandlikkus on loos ka kergelt tunda, ja see teeb tolle pala mu meelest eriti võluvaks. Kersti Sumera oli ka loo esmaettekandja. samale põhimotiivile ehitas Lepo Sumera üles ka oma 1. sümfoonia - soovitan üles otsida ja kuulata.


talv



.

14.12.10

Agnes

kuulutan välja pärimuse kogumise aktsiooni. Tartu inimesed ehk mäletavad legendaarset Agnest, kes käis aktiivselt üritustel ja jagas vahel kommentaare, kõndis sügiseti ringi, vahtralehekimp käes, kandis ekstravagantseid riideid (nt hõbebotased või punased retuusid). kuulu järgi jäi ta paar aastat tagasi Tartu kesklinnas auto alla. palun saatke mälestusi tema kohta - kas Facebooki kommentaaridena või siia blogi kommentaaridesse või otse mu aadressile aare.pilv@mail.ee

28.11.10

Oksanen läbi

lugesin läbi Oksase romaani ja seejärel ka Imbi Paju "Tõrjutud mälestused". Paju raamat on muidugi mõjuv ja väga oluline raamat, juba seepärast, et selliseid asju pole ilmselt inimlikult põrmugi lihtne avalikku mällu tagasi tuua. kuigi mul on kahju, et Paju raamatus on mõned ilmselged ajaloolised faktivead ja kohati on näha, et Paju ei taju piiri, kus isiklikud kannatuslood viiakse ideoloogilise diskursuse teenistusse - mu meelest just sellise raamatu puhul on eriti kahju, kui mängu tulevad ideoloogilised optilised petted, sest just sellelaadsete petete tõttu on nood inimesed omal ajal kannatanud. ma pean silmas näiteks Pätsi ja tema vaikiva ajastu idealiseerimist, või nõukogude terrori loogilist tuletamist mõnest Marxi lausest (mis ju järgib sellesama nõukogude terrori loogikat). aga Paju raamatu üldise agenda suhtes võib ses suhtes muidugi mööndusi teha, sest lood, mida jutustatakse, on liiga valusad, et noist muist asjust väga suurt probleemi teha.

aga siis see Oksanen. ma arvan, et just seetõttu, et tegu on ilukirjandusega, on retoorika, stiili jms asjade suhtes kriitika tegemine põhjendatum kui Paju raamatu puhul, mis on lihtsalt oma olulist asja ajav publitsistika. kindlasti mõistetakse mind valesti, ja ma arvan, et sellise teema puhul on see valestimõistmine ka loogiline ja isegi vist paratamatu. aga noh - lühidalt öeldes: pärast lugemist kasvas mu imestus veelgi selle üle, et "Puhastust" on isegi Nobelile pakutud. antagu mulle andeks, aga Oksanen teeb ühtaegu kaht asja - kõneleb olulistest asjadest, millest kaua pole julgetud rääkida, ja samas kasutab seda ära põneviku kirjutamiseks: mulle näib see kuidagi kahtlane, kuidagi odavavõitu. ega ma põhimõtteliselt midagi muud üldistavat ei oskagi öelda: tegu on (mälu)poliitilises mõttes väga tundlikke närve puudutava raamatuga, aga puhtkirjanduslikus mõttes on ta üle hinnatud, sügava mõtestuse asemel pigem kannatusloo pööramine sensatsiooni võtmesse. ja kindlasti on selle raamatu menus osa asjaolul, et tegu on poliitiliselt õige raamatuga (mis aga pole kirjanduslik väärtus - seda oleks ühtaegu kerge ja keeruline tõestada, sellepärast jäägu see; mu meelest on ta poliitiliselt natuke liiga õige, ja selline asi on ilukirjanduse puhul alati pisut ärevaks tegev - sedagi on keeruline tõestada neile, kes seda arvamust juba ei jaga, nii et jäägu seegi).

lugesin "Puhastust" muidugi valepidi - mitte algusest lõpuni, vaid faabulat pidi, seda oli hõlbus teha, sest peatükkide juures on ju toimumisajad märgitud. ma võitsin seekaudu näiteks selles, et raamatu lõpus olev luuredokumentide kogum hakkas niimoodi loo põnevuse arengus hästi kaasa mängima - praegu seal lõpus tunduksid need vist ülearused. kogu Zara lugu lükkus minu jaoks loo teise poolde ning Zara ja Aliide kohtumisele järgnevas oli põhipingeks see, kuidas nende suhe areneb (praegusel kujul on lugeja jaoks alguses vist põhipinge mõistatada, kuidas nad üldse omavahel seotud on). pinge püsis küll kuni lõpuni.
edasi tulevad lugemise käigus tehtud märkused ja küsimused (panen tähele, et enamik neist on väiklasevõitu faktimärkused - aga mu meelest on sellise tundliku teemaga raamatu puhul ajaloolise tõepära küsimus just oluline, sest kui see oluline poleks, siis tähendaks see, et tegelikult aset leidnud tragöödiaid võib vabalt mistahes menuka põnevusloo huvides ära kasutada - mis aga oleks tõesti hollywoodlik).
* mainitakse, et lahkuv baltisaksa tüdruk oli Aliide ja Ingli kooliõde - kas baltisaksa tüdruk käis eesti koolis? kas Aliide ja Ingel käisid saksa koolis? kas talutüdrukud käisid linnas koolis? võimalik.
* jutt käib 1941. aastast: "Rindejoone kõmin liikus piki maad igasse maanurka ja iga maanurk hüüdis appi Jeesust, Saksamaad ja vanu jumalaid." kelle vaatepunkt - kas Aliide või Sofi? viimasel juhul, tagantjärele üldistusena on see kuidagi veider. või on see mingi eriline stiilivõte, ja kui on, siis mida sellega saavutada tahetakse. mis positsioonist peaks see lause probleemitu tunduma?
* lk 44 - 1944. aasta heinaajal punaarmeelased Läänemaal, kas polnud nad siis veel Sinimägedes? (hiljem tuli meelde, ka Rein Raud oli seda oma artiklis märkinud)
* kui ajaloost kõneleva teose retseptsioonis sallitakse faktivigu ja peetakse neid sõnumi kõrval vähetähtsaks - millest see tunnistust annab?

* lk 167 Martini otsekõne Aliidele - romaani võrdlus Leberechtiga on muidugi tugev liialdus, aga siinkohal tuleb küll mingi leberechtlik või üldse ideoloogilise kirjanduse lame skemnaatilisus ette; või hoopis mingi kivirähalik-ivanoravalik hüperbool. Martini tegelaskuju üldse tundub olevat skeem, puhas teestegelane (hiljem, läbi lugenuna - jah, Martin jäigi skeemiks, ei usu, et ka kõige punasem kommunist oleks ka eraelus ainult loosungitega rääkinud).
* lk 170 - kuldnaeratus naistraktoristi suus - viide küüditatutelt võetud kullale? kas nii lihtsalt käiski, kuld jagati võimumeelsele lihtrahvale laiali? vaevalt küll..
* lk 208 "Päris arstid olid põgenenud Läände, juudi omad Nõukogude poolele." veider lause, justnagu Oksanen ei teaks, kuhu juudid Eestis Saksa ajal jäid. kui see on Aliide vaatepunkt, siis muidugi mõistetav, kuigi kummaliselt naiivne, 1952 pidi ju juutide saatus üsna üldteada olema. üksikuid juute muidugi võis Saksa ajal Venemaale põgeneda, keegi kuskil hiljuti rääkis sellest midagi, kuid see sai olla pigem erand, see pidi olema väga riskantne läbi rinde põgenemine.
* lk 198 vene naised sünnitushaiglas pidevalt batjushka Leninit appi hüüdmas ja Martin Leninit tänamas - no see on küll puhas Kivirähk.
* lk 199 kas Põltsamaa Kosmose tuubiekstrakt oli juba tõesti 1950ndail olemas? (hiljem vaatasin järele: ei, Kosmost ja tuubimarmelaadi hakati tegema Põltsamaal pärast Gagarini kosmoselendu 1961. on sellel tähtsust? mõningane tähtsus vist siiski - kui keegi sööks 1970ndaist rääkivas romaanis Pingviini jäätist, oleks see ometi võõrik, isegi kui romaan räägiks Brezhnevi-aegse KGB poolt tagakiusatutest)
* lk 199 - paragrahv 206, vaikimisvanne Siberi laagrist lahkudes - uus teadmine minu jaoks, ei teadnud varem, et selline asi olemas oli, peab kuskilt järele uurima, mis see täpsemalt oli ja kas see oli üleüldine praktika.
* lk 203 Talvi tahab Lenini last - jälle paneb Oksanen "leberechti/kivirähka"
* lk 34 Zara ütleb 1991 emale "Lenin kaitseb meid". noh, võib-olla usutav seal Kaug-Ida karuperses, kuigi kahtlane.
* lk 79 - vene sõjalennuk Eesti taevas 1991. aasta oktoobris - kas nad pärast taasiseseisvumist enam sõitsid niimoodi? ei tea, võib-olla.
* lk 9 viide ufodele - hea ajastut märkiv tähelepanek, oli tõesti ufodest rääkimise aeg, mäletan omast käest.
* faabulat pidi lugedes tekib omapärane efekt, mida õigesti lugedes ei teki: lk 237 lõpeb lausega "Kas selle maja väraval algab Zara omaenda lugu, uus lugu?" ja faabula jätkub lk 8, kus selgub, et lugu jätkub hoopis Aliide vaatepunktist, mis oli pikka aega Zara loo varjus.
* lk 28 ja mujal - kõrva motiiv on hea, huvitavalt läbi romaani arendatud
* lk 37 sekspoe ümber poisid kärbseparvena - kärbsemotiivi laiendus poliitiliselt vägivallalt ja inimkaubanduselt tavaellu, feministlik üldistus.
* Martini oletatav osalus ülekuulamisel - faabula järgi ilmneb see üsna lõpus, on suur üllatus. õigesti lugedes on see antud üsna alguses, vist isegi esimene kord, kui Martinist juttu tehakse, see värvib kogu järgnevat ja põhjendab lugejale Martini plakatlikkuse (umbes et kui Martini moodi plakatlik tegelane polegi tõepärane, on ta sellise kujutusviisi ära teeninud). noh, olgu siis, kahju, raamat selle läbi muidugi kaotab ja muutub ühekülgsemaks.
* lk 82 kas Vladivostokist pärit Pasha ja Lavrenti oleks teadnud sõna eesti sõna "tibla", nii et Zarale tuleb korraks mõte neid selle sõna uksele kirjutamises kahtlustada? ei tea, kahtlasevõitu.
* kanade mürgitamine, koera mürgitamine, sauna põletamine uue eesti aja alguses puhtalt selle pärast, et Aliide oli abielus kommunistiga - see ei ole usutav (või on? pole vähemasti kuulnud midagi sellist)
* kuidas selle Tšernobõli avalikustamisega õigupoolest oli, millal sellest esimest korda ametlikult räägiti - mingist filmist nägin, et 1. mai paraadil Kiievis ei teatud sellest midagi, või vähemasti ei teatud, kui ohtlik see on, 9. maiks pidi küll kõik teada olema. (vaatasin järele - esimene ametlik teade oli 28. aprillil, 2 päeva pärast õnnetust, kuigi selles pehmendati tugevalt avarii tõsidust, 1. mai rongkäigul Kiievis lasti tõesti toimuda, kuigi inimesed oleks pidanud evakueerima või vähemasti käskima neil siseruumides olla. eks siis jutud pidid ikka levima, sest hakati ju üsna ruttu mehi värbama avariid likvideerima ka Eestis, mu enda isa pääses sellest üle noatera. leidsin ühe Gorbatšovi intervjuu, kus ta põhjendab tagantjärele, et ametlik teadaanne tuli kahepäevase hilinemisega seetõttu, et alguses polnud ka parimail spetsialistidel täit ettekujutust avarii ulatusest - akadeemikud ja valitsustegelased käisid veel päev pärast avariid ilma kaitsevahenditeta Tšernobõlis ringi -, ja et paraadi ei jäetud ära seetõttu, et miljonilinnas mitte tekitada paanikat. nojah... vähemasti tunnistab Gorba tagantjärele, et see oli viga. sellest intervjuus ütleb Gorbatšov, et ta ootas peaaegu 3 nädalat, enne kui esines ise avalikult rahvale; ta põhjendab seda sellega, et seni polnud tal täpset ja põhjalikku informatsiooni, et esineda korralikult mõtestatud avaldusega. nii et jah, katastroofi tegeliku ulatuse avalik tunnistamine võis küll tulla juba pärast võidupüha.)
* lk 191 - Zara silitab hardunult märki Lenini pildiga - no ma ei tea, 80ndail aastail?
* lk 246 - Aliide tunneb ära KGB ohvitseri lõhna - kunstiline hüperbool? võimalik. raamatu laadi määratlemine tekitab aeg-ajalt probleeme: kohati realism, kohati skeemkirjandus, kohati maagilisrealistlik hüperboolromaan, keeruline päris õiget võtit leida.
* lk 256 - kas aastal 1955 oli rehabiliteerimine juba "täies hoos"? (vaatasin järele - Hruštšovi kuulus kõne oli küll 1956, aga süsteemset rehabiliteerimist alustati juba 1954, nii et jah, vale see pole.)

kõik.

järgmisel päeval. kohe pärast eelneva kirjapanekut lugesin viimatisest Vikerkaarest Jaanus Adamsoni huvitavat artiklit "Kuidas on võimalik olla õnnelik" ja sain aru, mis mind Oksaneni romaani juures oli ehk enim häirinud (ja häiris juba ette, kui teiste kirjelduste kohaselt romaani ette kujutasin, mu enda lugemine vaid võimendas seda): teatav "riivatus", ebasündsus, mis on otsekui Adamsoni artiklis kirjeldatud vertikaalsusena väljenduv elurõõm keset kalmistut, põneviku intensiivsest lugemismõnust ja poliitilisest õigsusest ehitatud võidurõõm, mille otseseks materjaliks on surm ja kannatused. see, mida Adamsoni artiklis kirjeldatakse alaägeda ja teadvustamatuna, on "Puhastuses" kuidagi tavalisest rohkem esiletungiv; ja mul on kahtlus, et romaani edu on seotud just sellega, et ta võimaldab toda leinatöö salajaseks eesmärgiks olevat ebasündsust nii avalikult välja elada.

12.11.10

oksanenophobia?

jäin eile mõtlema ühe n-ö struktuurilise sarnasuse üle: kui ma ütlesin, et “ei loe ma teie Oksaneni, ärge toppige teda mulle kogu aeg nina alla”, siis kas pole see mitte väga sarnane sellega, mida mõned ütlevad gei-teema puhul (lehekommentaarides on see sage ja see on mind alati häirinud) - “tehke kodus, mis tahate, aga ärge tulge oma pedepropagandaga mulle nina alla, ajalehte ja tänavale” - selline põlastav tolerants allasurutute häälte suhtes (kui olulisem asja välisest avaldumisvormist, mis ei pruugi vastata minu maitsele - nt geiparaad või massikirjandus -, on ehk see, et teema tuuakse põranda alt tavakäibesse). kas võib sellest vormisarnasusest ka midagi sisulist järeldada, nt minu ebateadlikku silmakirjalikkust, eksimist sallivus- ja empaatiapõhimõtete vastu? peab mõtlema.
panin ennast raamatukogus “Puhastuse” järjekorda, kõik eksemplarid olid välja laenatud.



6.11.10

kirjavahetust Oksaneni asjus

Jan Kausi lahkel nõusolekul avaldan lõike meie tänasest kirjavahetusest.
Jan kirjutas: 

"Hea Aare,
nägin Sinu iroonilise maiguga blogisissekannet. Lisan omalt poolt ühe
aspekti, mis ei haaku küll otseselt Sinu osutatuga, kuid ehk kõrvutamiseks
sobib.
Kuigi ma tõlkisin "Puhastuse", pole ma selle teose mõõdutundetu fänn, nii
mõnelgi sisulisel etteheitel leian olevat mu endagi jaoks kandepinda
(mitmeid etteheiteid olen nõus teatud mööndustega arvestama jne). Kuid
kõige jõulisem kriitika - mida Sina oma "ignorantses" surnud ringis ei
puuduta - on mulle küll emotsionaalselt raske taluda. Nimelt see, et
"Puhastust" võrreldakse stalinistliku kirjanduse taotluste ja sisulise
ülesehitusega (Veidemann ja Raud täpsemalt Leberechti "Valgusega koordis",
Kaplinski laiemalt - kogu stalinistliku ilukirjandusega). Oksase raamat
esindab ümberpööratult stalinistlikku ideoloogiat, kus endised üheselt
halvad on nüüd üheselt head ja vastupidi. [...]

Aga. Olgugi et kuna vastupidiselt Sinule olen ma seda teost lugenud, siis
ka parimagi tahtmise juures ei saa ma selle väite sisust aru. Siin on
üldiselt öeldes kaks ümberpööramise võimalust: Oksanen näitab nõukogude
aega ebaadekvaatselt halvana, seades sellele kõrvale ebaadekvaatselt
positiivse kapitalistliku maailma. Midagi taolist ma romaanist ei leidnud
ega leia siiani. Kogu see 1992nda aasta Eesti ja Saksamaa on seal üsna
lohutud paigad. Olgu, 1992 polnud Eesti veel ehk kapitalistlik, pigem
teatud siirdeühiskond, aga seda enam peaks ju olema selge, et mingit
ideoloogilist vastandust raamatus pole. Selle teemaks olen mina tegelikult
pidanud eelkõige kaht asja a) totalitarismi mõju üksikisikule ja b)
inimese kujutluse ja tegelikkuse vahelist mõju, täpsemalt: tegelikkust
eirava kujutluse hävitavat mõju. Olgu, aga see selleks.

Teine võimalus on näha ideoloogilist vastandust teljel kommunism-fashism.
Siin on asi muidugi mõnevõrra keerulisem, sest raamatu peakangelased,
eesti naised, tantsivad ühel õhtul saksa ohvitseridega ja veedavad nendega
aega. Sakslased tõepoolest neid ei piina ega terroriseeri. Kuid siin on
kolm aspekti: a) sakslaste kohalolu raamatus on episoodiline, mingit
kandvat (vastas)jõudu nad ei esinda, nad vilksatavad läbi kui lihtsalt
sõjasegaduste malenupud, b) sakslaste kohalolu ei kergenda raamatu
atmosfääri, naised suhtlevad sakslastega rohkem lähtuvalt ratsionaalsest
(enesesäilitamisest) impulsist, c) siin oleks paraku vaja jälle rõhutada
seda, et "Puhastus" on ilukirjandus - kogu selle diskussiooni juures pole
mainitud, et tegevust antakse edasi Aliide ja Zara vaatepunktist, see on
jutustatud nii, nagu Aliide maailma näeb. Seega esineb see sakslaste
meeldivus lihtsalt ühe kujutlusena, mis ju rahvasuu seas levis - sakslaste
meeldivus põhines pelgalt välisel viisakusel, teatud esteetilisusel, mis
asetus vastamisi nõukogude sõdurite räpakuse ja kombetusega - niisiis ei
loe me Oksase hinnangut sakslastele, vaid näeme asju läbi Aliide silmade.
Kindlasti annab Oksanen Aliide kaudu edasi oma veendumusi, aga ometi -
tegelaskuju elab ju ka oma elu, tegelaskuju ja autori vahele ei saa
tõmmata võrdusmärki. Siin tuli mulle meelde, kuidas Mihkel Mutt heitis mu
"Tema" minategelasele ette, et miks ta mõtleb nii labaselt, Kaus ise on ju
oma esseistikas võimeline palju peenemalt mõtlema ja väljenduma. Minu
meelest näitab see aga ilukirjanduse lugemise võime taandumist. Enam ei
suudeta/taheta näha, kes jutustab, kelle vaatepunktist lugu edastatakse.
Eks seda teeb too Õnnepalu sõnastatud "väikse kirjanduse", mina-kirjanduse
pealetung.

Stalinistlikke mõttemudeleid "paljastav" "kriitika" on retooriliselt uhke,
kuid selle loogika paistab mulle sama, kui Kaplinski romaanile "Seesama
jõgi" heidetaks ette, et ta propageerib vastutustundetut ujumist, raamat
on ohtlik, eriti ajal, kui meil on nii palju uppumisi. Ühesõnaga -
kriitika küll, aga mitte raamatu kohta. [...]"
 
 
mina vastu: 
 
"Tere, Jan,

mu blogijutt pole muidugi irooniline raamatu enda suhtes (kuidas 
saakski, ma pole ju seda lugenud), vaid tolle kummalise arutelu suhtes, 
mis raamatu suhtes käib, nii nagu see raamatut mitte lugenud inimesele 
paistab (see võib muidugi kõlada sama õõnsalt kui nt Juku-Kalle väide, 
et tema viimatine särgikampaania polnud suunatud Trubetsky vastu, vaid 
kultuuri politiseerumise vastu üldse - aga ma ütlen seda siiski). Tolle 
arutelu äärmised punktid on minu jaoks, jah, ühelt poolt Oksase 
võrdlemine Leberechtiga (isegi kui raamat on mustvalge ja klisheelik ja 
hollywoodlik - ma ei tea -, on see võrdlus kuidagi liiga räige, ei pea 
ju tingimata kohe stalinismiga võrdlema), ja teiselt poolt eilne Imbi 
Paju reaktsioon Rein Raua artiklile Facebookis, et mida Rauast oodatagi, 
tema vanaisa oli ju hävituspataljonis. 
Kuidagi pronkssõdurlikuks kisub see poleemika, paneme aga üksteisele 
vastu pead hauast välja kaevatud kontidega. Milles Sinul pole 
loomulikult vähimatki süüd, et asi sellise pöörde on võtnud. Oksase 
raamatul lihtsalt näib olevat mingi laibamürk sees, mis inimestele 
kummaliselt mõjub.

Üks asi, mis mulle kummaline tundub (ja millest ma blogis juttu ei 
teinud), on see, et kriitikat raamatu suhtes nii valuliselt võetakse, 
otsekui polekski see tavaline kirjandusteos, vaid sisaldab midagi püha - 
mis on kirjanduse kui kunsti puhul mu meelest alati halb. Näiteks nii, 
et kui Oksase romaani süüdistatakse faktivigades või kaheldavas 
kirjanduslikus laadis, võetakse seda kohe nõukogude võimu poolt naistele 
osaks saanud vägivalla eitamisena. Jääb mulje, nagu peaks Oksase raamat 
kirjandusteosena olema oma teema tõttu teistest kirjandusteostest 
kuidagi püham ja puutumatum - et kui ta lugejale ei meeldi, siis on 
lugeja kuidagi ideoloogiliselt kahtlane, kuidagi räpane. Ja see omakorda 
muidugi annab helistiku kätte jälle kriitiliselt meelestatud 
tegelastele. Selles on muidugi süüdi Oksase ja Imbi Paju otsene 
poliitilisus selle raamatu taustal, mis on "Puhastuse" kui 
kirjandusteose vastuvõtule tegelikult karuteene teinud, kahandades seda 
autoripoolsetest tõlgenduspiirangutest vaba retseptiivset ruumi, mida 
iga ilukirjanduslik teos normaalseks valmimisjärgseks eluks vajab.

Ja mõistagi tuleb osa selle poleemika kirglikkusest ja lahmivusest 
sellest, et "Puhastusest" on saanud Eesti ajaloost rääkiv esindusteos 
nüüd juba üle 20 keeles - see annab kogu asjale sellise uimastava ja 
lollistava palderjanihõngu juurde, teeb raamatu vastuvõtu nii 
positiivses kui negatiivses mõttes ülepaisutatuks. [...]"

5.11.10

circulus vitiosus Oksaneniensis. ignorandi tähelepanekud

1.

olen jälginud poleemikat Oksaneni "Puhastuse" ümber ja mulle näib, et selle võib üldiselt kokku võtta sellise vestlusena:
A: "Puhastus" on suurepärane teos meie ajaloo hämaralade kohta.
B: Aga see on ajalooliselt vigane, seal on nii faktivigu ja ka üldplaanis loob ta ajaloolises mõttes eksitava üldistuse nõukogude-aegse Eesti kohta.
A: See polegi ajalooteos, vaid ilukirjanduslik teos, kunstiline tekst, tema väärtused on kirjanduslikud.
B: Kirjanduslikus mõttes on see ju levikirjanduse klišeedele üles ehitatud tekst - kui tal poleks ajalooliselt tundlikku teemat, oleks ta tavaline meelelahutuskirjandus.
A: Seda paremini see romaan levib ja seda suurem publik saab teada tõde meie ajaloo kohta.
B: Aga see teos on ju ajalookujutuse mõttes vigane.
A: See pole ajalooteos, tema väärtus on kirjanduslik, kirjanikule ei tohi teha ettekirjutusi kunstiteoses kujutatava kohta.
B: Aga puhtkirjanduslikus mõttes on see ju melodraamale ja vägivallale üles ehitatud hollywoodlik ajaviitekirjandus.
A: Aga ta toob välja siiski olulise ajaloolise tõe.
B: Ajalooliselt vigane...
A: See pole ju ajalooteos...
et cetera ad infinitum et ad nauseam

2.


ajakirjanduses nimetatud näiteks selliseid "Puhastuse" faktivigu: külanõid pole usutav, 1930.-40. aastate haritud talutütar vaevalt kasutas kusemismaagiat meestepüügiks, 1943 ei olnud Eestis asuval juudil võimalik lahkuda Nõukogude Liitu, 1944 heinaajal ei olnud Läänemaa Nõukogude sõjaväe kontrolli all, Eestisse tulnud Venemaa eestlasest traktorist ei teeninud aastaga endale kuldhambaid suhu, kardinad polnud Eesti taludes sõjajärgsel ajal enam uudisasi, 1947 ei marineeritud seeni, 1947 ei olnud Eestis veel kolhoose, 1950 ei kasutatud kleeplinti, 1951 ei olnud veel laste sukkpükse, 1986 teadsid inimesed juba maipühadeks Tšernobõli katastroofi kohta, 1992 ei sõimanud maainimesed nõukogudeaegseid majandijuhte tibladeks, vaid valisid neid parlamenti, samuti ei rüüstanud 1992 Nõukogude sõdurid külapoode. ja lõpuks üldine süüdistus - tegu pole Eesti kontekstis tüüpilise, vaid pigem erandliku looga (nagu ütleb Kaarel Tarand: "„Puhastus” on ... Eesti lugu üldisemalt juhul, kui Eesti ja kriminaalsuse vahele võrdusmärgi saaks tõmmata.")

kui kujutleda selliste faktivigadega ja spetsiifilise fookusega teost eesti kirjaniku sulest, siis mulle tundub kahtlane, et talle saaks osaks selline üldistusvõimelise esindusteose maine. teda loetaks sellena, mis ta võib-olla tegelikult ongi - kivirähklike pseudoajalooliste nüanssidega hüperboolteosena. aga võib-olla lihtsalt poliitiliselt kallutatud romaanina (kõrvuti nt Lauri Vahtre stsenaariumitega).

mis tuletab meelde 100 aasta taguse Vilde aforismi: "Mis on palderjan kassile, see on välismaa eestlasele.”"

3.

kõik eelöeldu tugineb ainult ajakirjandusest loetud poleemikale, sest teost ennast ma veel lugenud pole. tõenäoliselt ei loe ka enne, kui poleemika vaibub, nagu olen teinud ka nt Tode "Piiririigi", Kenderi "Iseseisvuspäeva" või Kivirähu "Rehepapi" puhul, kus kära teose ümber häirib teose enda väärtuse hindamist. mulle meeldib raamatuid lugeda omaette ja vaikuses, mitte toas, kus taustal käib äge arutelu sellesama raamatu üle - alati on oht, et kiidung ja arutelu on raamatust endast huvitavamad. nüüdseks olen muidugi kõik kolm ammu läbi lugenud ning leian, et nende nüüdseks välja kujunenud tähendus eesti kirjandusloos on adekvaatne nende väärtusega.
päeval, mil teatati, et Nobeli-komitee eelistas Oksanenile Vargas Llosat, avasin Facebookis OMLK.


2.11.10

hingedepäeva steitmendid. Platoni kera

Sven kirjutab: "Ometi ei tea ma eriti palju eesti kirjanikke, kes oleksid mingil määral järjepidevalt üles kirjutanud oma unenägusid ning neid unenägudena ka publitseerinud. Aare Pilv on, aga tema mängib teadlikult žanripiiridega ja ajab selle une-asja meelega häguseks."

steitment number üks. Aare Pilv laseb edasi öelda: "ma pole täheldanud, et ma "mängiks teadlikult" žanripiiridega, eksperimenteeriks selles osas kuidagi sihilikult, tegeleks žanrihübriidide aretamisega või peaks žanriküsimusele keskendumist lugemisvõtmeks, mis avaks tekstide peidetud tähendusi. žanrilisus või žanrihägusus on mu arvates lihtsalt kirjutamise käigus välja kukkunud tagajärg, mitte eesmärk - tekst otsib vormi, mitte vorm sisu. nõnda pole ka erilist mõtet unenäokirjeldusi kuidagi meelega häguseks ajada - unenägu ongi žanriliselt hägune nähtus."

siiski, ma olen alati arvanud, et autori enda seisukohti oma tekstide kohta ei peaks võtma viimse instantsi tõena, sest tekst on nagu Platoni androgüünne kera, mille poolteks on autor ja lugeja. nii et suhtutagu AP steitmenti reservatsioonidega.


steitment number kaks. Aare Pilv: "ega ma ju tegelikult ei arva, et unenäod seletavad inimese ärkvelolu ära, või et unenäod oleks kuidagi eriliselt tähenduslikud või informatiivsed võtmed millegi jaoks, mis ärkvel olles on lukus ja varjatud. nagu ei arva ma ka, et ärkvelolu oleks kuidagi selgem ja mõistuspärasem kui uni. nad on lihtsalt kaks erinevat režiimi, ja kui ma unenägusid meenutan ja tähele panen, siis lihtsalt selle pärast, et elusoleku-tunne oleks terviklikum. ma ei otsi unest seletust või tõde, tõde on unes ja ärkvelolekus korraga; sama hästi seletab ärkvelolu unenägusid. otsin unenägudest lihtsalt terviku-tunde teist poolt. Platoni kera."





30.10.10

väike Black Steeli antoloogia. it occurred to me the suckers had authority

1969. aastal plaadistas Isaac Hayes peaaegu 10-minutilise loo "Hyperbolicsyllabicsesquedalymistic".
ligi 20 aastat hiljem, 1988, võttis NY hiphopi-legend Public Enemy sellest loost klaverisämpli ja tegi sellele põhjale loo "Black Steel in the Hour of Chaos"



(loo omaaegne "ametlik" video on siin)

Public Enemy oli seda lugu tehes kuulanud ka teisi omaaegseid soulitegijaid, keda nad loosse sisse sämplisid - The Escorts ja Stevie Wonder; scratchis võib kuulda üht teist PE enda lugu samalt plaadilt.

live-esinemisi: 1999 Los Angeleses, 2005 San Franciscos, 2007 Torontos, 2009 New Yorgis, 2009 Californias, 2009 Philadelphias (halb kvaliteet), 2009 Jaapanis Naebas (professionaalne salvestus).


loo põhisolist Chuck D on esitanud seda lugu ka koos Rage Against The Machine'iga (ilma pildita, aga parema kvaliteediga on siin) ja Asian Dub Foundationiga.


loo teksti arendas Chuck D paar aastat hiljem edasi loos "Anti-Nigger Machine". teistest artistidest on Public Enemy "Black Steelile" viidanud oma tekstides näiteks Lääneranniku Pharcyde aastal 1991, hiphop-poeet Saul Williams 2001, poliitiliselt radikaalne Paris 2003, moslemist valge Brother Ali 2007 ja näitlejast räppar Ludacris 2008, Hayesilt laenatud sämplit on kasutanud Lääneranniku gängstaräppar The Game
2002. aastal on "Black Steeli" sisse juhatavat Chuck D hõikumist kasutanud oma loos hardcore-techno bänd Dougal & Gammer (suht nüri imho)


Tricky tegi sellest loost oma versiooni aastal 1995, see on tema soolodebüüdil "Maxinquaye" - Public Enemyst on põhimõtteliselt alles ainult tekst (sedagi osaliselt), instrumentaalne pool on stuudios koos produtsent Mark Saundersi ja teiste muusikutega välja töötatud (kusjuures lõpliku kuju sai see nii, et Saunders tegi ilma Trickyta prooviks ühe alternatiivse miksingu, Tricky kuulis seda juhuslikult ja ütles "That's wicked!" ja nii jäigi); räpist sai pigem midagi laulusarnast, viisi leiutas laulja Martina salvestuse käigus. salvestustel on tehtud veel n-ö toores versioon, koos bändiga FTV, ja veel üks aeglane versioon, aga albumile läks see:



live-esitusi: 1996 Jools Hollandi saates, 1998 New Yorgis, 2001 Montreux's (Martina asemel ameeriklanna Ambersunshower, kes tegi kaasa Tricky plaadil "Blowback"), 2003 Amsterdamis (laulab Costanza Francavilla, kes tegi kaasa Tricky plaadil "Vulnerable" - miskipärast Tricky katkestab laulu, et pläru ette panna), 2008 Prantsusmaal (Martina asemel itaallanna Veronika Coassolo, kes teeb kaasa Tricky eelmisel albumil "Knowle west Boy"), 2008 Kreekas Thessalonikis (Francesca Belmonte? kehv kvaliteet), 2008 Austraalias Melbourne'is (laulab taanlanna Kira Skov), 2008 USAs Philadelphias (Veronika), 2008 Rumeenias Bukarestis (Francesca Belmonte), 2009 Bulgaarias Sofias (Francesca Belmonte), 2009 Venemaal Jekaterinburgis (tundub, et taas Martina?), 2010 Inglismaal Chelmsfordis (Martina?). 2009 esitas Martina seda lugu Londonis ilma Trickyta, rütmi beatboximas Shlomo.
ja leidus ka üks väike jupike haruldasest kontserdist (2003 Portugalis), kus Tricky ja Chuck D esitasid seda lugu koos.
Tricky loost on remixi teinud Norra dubstepi-mees Clueless, ja siis on veel üks Jamaica stiilis remix, mille 2009 tegi Tricky koos Jose Maria ja Kidd Rastaga.
üks filmitudeng on õppeülesandena Tricky-Martina loole teinud video, otsekui esitaks seda mingi karm naistebänd.



Public Enemy loo teise tuntud coveri on 2002 teinud Brasiilia metalbänd Sepultura koos Brasiilia räppari Sabotagega (video on fänni poolt ise kokku kleebitud):

 

on ka üks Sepultura telelaiv koos teiste Brasiilia räpparitega, kuid ilma Sabotageta, kes sai aasta pärast laulu salvestust surma.


ja lõpuks - üks kutt on kodus teinud Public Enemy tekstile oma viisi ja laulab seda kitarri saatel - eelmiste jõuliste variantide asemel pigem selline õrnhinge maailmapõlguslaul.


***

mis ma aga tegelikult tahtsin öelda - Trickyl on väljas uus album "Murder Weapon".

22.9.10

teatrikommete muutusest 2

Üks pikem haakumine suvise püstiplaksutamise teema juurde - lõik Eero Epneri kirjast tema enda lahkel loal:

"Olen ise aga mõelnud, et selle püstitõusmise taga on ehk veel kaks põhjust. Esiteks: raha. Kuna ühiskonnas, nagu me teame, on kõik nähtused muutunud rahapõhisemaks, siis ka kultuuri jaoks on raha päris hea mõõdik - kui see maksab palju, tundub see väärikas, ja seega peab olema ka eriline. Kui ma ei eksi, algas püstitõusmise komme Linnateatrist, kus liitusid kaks asja: suhteliselt kallis piletihind, teiseks aga teatav eksklusiivsus: pileteid oli vähe saada, vaid tutvuste kaudu, kahe kuu piletid müüdi maha kahe tunniga, lisaks nii kuuldavasti kui ka sisuliselt lavateoste kõrge kunstiline tase. See eksklusiivsusetunne - "me saime siia, kuhu saavad vaid vähesed" - sünnitas minu arvates ka tunde, et see, mis täna juhtub, lihtsalt PEAB olema eriline, sest sellest osasaamiseks on nähtud nii palju vaeva. Ja säärasest eksklusiivsuse müüdist tõukus ka publiku tänutunde kasv, kuna püstitõusmise kaudu kinnitati iseendale: ma tõusin püsti, sest see oli nii hea, ja kuna see oli nii hea (mida kinnitas ju kogu publiku püstitõusmine), siis järelikult oli tegemist tõepoolest hea asjaga, ja minu investeering eksklusiivsusest osasaamisse ei ole mahavisatud. (Samasugune eksklusiivsuse efekt tekkis vahepeal ka selgelt NO99 puhul, võib-olla on siiani. See on väga häiriv. Usun, et see efekt häiris ka Linnateatri inimesi, miks muidu nad nii väga suurt saali ihkasid.)
Teiseks aga näen siin teatud mõjutusi meediast. Nimelt: kultuuriajakirjandus on alates 90ndatest muutunud üha enam hinnangulisemaks ning teiselt poolt ka mütologiseerivamaks. Kui võrrelda tänast jooksvat kriitikat nt 80ndate Sirpidega (mida aasta tagasi pidin lugema), siis on selgelt näha, kuidas kultuurikriitikas langetakse väga kergesti mütoloogiate loomisse, ning ajakirjanduse peavool võtab kõige jõulisemad müüdid oma käsutusse ning hakkab neid omakorda brändima. ... Igatahes on kultuur üha enam bränditud ja seda toodavad ka näiliselt iseseisvalt mõtlevad kultuuriküljed. Ja kuna kultuur on bränditud, siis püstitõusmine on ühtlasi teatud kinnitus edukale brändilansseerimisele. See pole midagi uut, kultuuri on alati kaubastatud, kuid mulle tundub, et mingid uued piirid on tekkinud. Francis Goya ja Tiit Ojasoo brändid levivad sageli samades kanalites (nt Postimehe kultuuriküljed), puuduvad selged erisused (mitte et ma neid ihkaks) ja kuna bränd ning selle kaubastamine on tunduvalt hüsteerilisemad, afektiivsemad ja emotsionaalsemad kui vanamoeline pika-intervjuu-ja-arvustuse-formaat, siis see afektiivsus väljendubki minu arvates ka publiku füüsilises tegevuses. Võiks öelda, et teatribrändi hüsteeria leiab väljundi publiku kehade kaudu"

Saaremaa valss




siel laupäivä öhtusel lohnavat kaset
kui nendesse vajutat hööguva näy
ja pyhäpäiv henges sind uskuta laseb
vaid kaukasel önneä kukuvat käöt

oi kierytä lennätä liinalakk-neidy
kel silmist niin kelmikait sädemet lyöb
ei sellist kyll maailmast kusakil löydy
kun saarenmaa heinamaal juunikuu ööl

niin hämäräs toomipuu lumena valev
on sinulle höiskuvait ööpikuit täys
miks muidu su huulet ja ohetav pale
nii öinäpui sarnane sarnane näyb

oi keeruda lennädä liinalakk-neidy
kel kelmikait sädemeit silmissä lyöb
ei sellist kyll maailmast kusakil löydy
kui saarenmaa heinamaal juunikuu ööl

oi saarenmaan niittyden kasteiset sylet
öövaikkuses helendav laulava nurm
on pilvedes helendav taivas su yle
ja kirkliku suudlesu esmaine hurm

oi keeruda lennädä liinalakk-neidy
kel kelmikait sädemeit silmissä lyöb
ei sellist kyll maailmast kusakil löydy
kui saarenmaa heinamaal juunikuu ööl

just sellisel heinämaal piemmekin pidut
kui hämärik koidulle yletäb käe
on kaikkien möttet ja toiminkusidut
se töide ja röömude kylläinen päev

oi keeruta kurnuta kavala juttu
kuldtärnigä nooruke sojamies sääl
me ööt on nii valkeat kuluvat ruttu
et liinalakk-neidyt sä pyytä ei saa

1.9.10

unenäomaja

kuigi Matsin soovitab inimestel oma unenägudest mitte avalikult rääkida - siiski: leidsin Helsingist Suvilahtist maja, mis on oma massiivsuselt ja struktuurilt väga selliste majade moodi, mida lapsest saadik aeg-ajalt unes näen. eriti see seitsmenda korruse otsarõdu (alumistel piltidel) on midagi, mida ilmsi-maja küljes kohata on eriti kummastav - et ühel arhitektil võib ka selline idee olla, panna ranges stiilis majale külge rõduke, mis on korraga nii nurga taga kui ka "tipus".








16.8.10

Massive Attack live

hiljutine laiv California raadiojaama KCRW saates "Morning Becomes Eclectical", keskel päris tore intervjuu. muu hulgas ka "Teardrop", seekord Martina esituses. ja viimane laul on mu meelest päris uus, polnud seda varem kuulnud.

29.7.10

veidi suvist sarkasmi



tõlkisin ajaviiteks Lev Rubinsteini järjekordse kolumni, kus ta ironiseerib Vassili Jakemenko sõnade üle ülalolevas videos Seligeri noortelaagris. tänavu on Seligeri laager esimest korda rahvusvaheline, ka eestlasi käis seal ning seda on mitmes Eesti ajalehes kajastatud. Jakemenko on praegu Venemaa Föderaalse Noorsooagentuuri juhataja (riiklik noorsootöö amet), varem oli ta "Naši" liider (üks neist, kellele kehtib sissesõidukeeld Eestisse, kuna ta osales 2007 Moskvas Eesti saatkonna ründamises). niisiis:

Lev Rubinstein
DEMIURGIST PEAMINISTER

Olin just valmis kirjutanud kolumni Seligeri katsevivaariumi tööpäevadest, kui elu ise “söötis” otse kätte uue nii-öelda joonekese, uue, ma ütleksin, värvilaigu, sellise väikse värviplekikese, mis lisab järvekallastel juba niigi kõrgeima intellektuaalsuse lõõmas sädelevale pildile veelgi eredust ja kõigutamatut veenvust. Tõepoolest: skeptik satub häbisse.
Kuidas siis mitte peituda põõsasse, tundes häbi oma umbusu pärast Seligeri istjate-lesingute kollektiivse ja individuaalse loomingulise võimsuse suhtes, kui ei keegi muu kui ülemkasvataja ja meie eesrindliku noorsoo tark guru, hr Vassili Jakemenko, kõigi hea tahtega inimeste rõõmuks ja vaenlaste kiuste - ei tea küll, kelle vaenlaste, kuid peamine, et vaenlaste - on valmis sepitsenud ja patriootiliselt meelestatud avalikkuse kõigile kihtidele presenteerinud pimestavaima projekti uhke nimega “Rahvuslik vastutus”. Projekti sisu, nagu on öeldud ühe infoagentuuri teates, seisneb selles, et “inimene, kes sööb rohkem, kui ta vajab, on ebaefektiivne: ta röövib riiki ja sealhulgas peaminister Putinit isiklikult; seepärast peab selline inimene kõhnuma hakkama.”
Jätame kauge tuleviku ajaloolastele võimaluse kannatlikult ja järelemõtlikult hinnata seda väljapaistva noorsoomõtleja suurt algatust ja peatume pisut ühel esmapilgul märkamatuks jääval detailil. Nimelt mainitakse selles väljapaistvas deklaratsioonis  peaminister Putinit (kelle nimi on iga tõelise venemaalase jaoks püha) kui hüpoteetilist, kuid ka äärmiselt ebasoovitavat paljaks varastamise - lihtsamalt öeldes, paljaks söömise - objekti.
On arusaadav, et see nimi ise annab projektile uusi tähendusi, lisab sellele mõõtmeid, lisab sügavust ja haardeulatust. “Sa ei varasta ju kedagi suvalist paljaks, pojake,” annaks idee autor nagu mõista. “Mitte mõnda tädi Manjat ei varasta sa paljaks, kui õgid nagu krokodill kahe suupoolega. Sa, lojus, varastad Putini tagant, said aru? Endal söök suus, kui temaga räägitakse!”
Noh, ja seal on veel üks imekena koht, mis väärib kui mitte uurimist, siis vähemasti pealiskaudset mõtestamist. See käib muuseas samuti Putini kohta. Hr Jakemenko teatas muuhulgas ka järgmist: “Putin suudab kõike, kuid ta ei suuda kõhnuda iga üksiku inimese eest.”
Jätame valveskeptikute ja muude vastaliste juudaste südametunnistusele selle, kui nad hakkavad (aga nad hakkavad) norima selle kallal, et kui peaminister ei suuda kõhnuda iga üksiku inimese eest, vaid suudab kõhnuda ainult kogu maa eest korraga, siis tõepoolest tuleb välja, et ta “suudab kõike”. Aga ta suutvat kõike, siis peaks ju sedagi suutma. Aga kui ta seda ei suuda, siis tähendab, kõike ikka ei suuda. Sul kukub lõpuks niimoodi mingi ketserlus välja, Vasja. Selle eest pai ei tehta.
Jätame selle kõrvale, sest nagu teada, koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi. Lühidalt, peatume teesil “Putin suudab kõike” ja rõõmustame veel kord selle üle, kui õnnelikul maal me ikkagi elame, kui selle maa peaminister suudab praktiliselt kõike. No hästi, teise inimese eest kõhnuda ta ei suuda. Olgu peale, küll ka omal jõul kuidagi ära kõhnume.
See oleks igati hea ja isegi täiesti vaieldamatu tees, kui ei tekiks mitut küsimust. Tegelikult on see ju jama. Aga ikkagi...
Lühidalt, ma ei saa küsimata jätta targimalt Vassilide hulgas: “Öelge, Vassili, kas peaminister Putin suudab tõesti näiteks kirjutada romaani “Sõda ja rahu”? Või balleti “Pähklipureja” - kas suudab luua? Või ooperi “Boriss Godunov”? Või kosmoselaeva valmis meisterdada? Mitteeukleidilise geomeetria ja kollaideri kohta ei söanda ma küsidagi. Äkki on seegi talle konti mööda? Kui kõik, siis kõik.
Ja lõpuks, kõige tähtsam, kõige tungivam ja otsustavam, kõige neetum küsimus tänasel päeval. Võib-olla suudab ta viimaks ometi selle jubeda ja lõputu kuumuse lõpetada? Ah?
Tänan ette vastuse eest."

24.7.10

teatrikommete muutusest

etenduse lõpus publik plaksutab - see on loomulik. niimoodi tänatakse näitlejaid. mingi intuitiivne kord on vist nii, et kui näitlejaid kutsutakse aplausiga tagasi veel ühe korra, siis oli tavaline, korralik etendus, kui tagasi ei kutsuta, siis oli kehv etendus, kui aga kutsutakse tagasi mitu korda, siis on etendus väga hea. olen ka veel tähele pannud, et külalisetenduste puhul on tavaline, kui plaksutatakse tagasi mitu korda - külalisetendused ei toimu "koduväljakul" ja publik annab näitlejaile väikse händikäpi, kiidab neid rohkem kui tavaetendusel.
plaksutamisel on muidugi peale näitlejate tänamise veel funktsioone - näiteks publikusse etenduse jooksul kogunenud retseptiivsete pingete mahalaadimine, enda väljaelamine. tarvitseb vaid kujutada etendust, kus publikul on palutud mitte plaksutada: selline etendus jätaks teatrist lahkuvasse vaatajasse mingi lõpetamata, rahuldamata tunde. eriti kehtib see etenduse sees toimuvate spontaansete vaheaplauside puhul - ühelt poolt on see tunnustus hea stseeni eest, teisalt aga näitab, et publik ei pea enam pingele vastu ja püüab ennast plaksutamisega stabiliseerida, et siis vaatamisega edasi minna. see on umbes nagu väga hea raamatu lugemise puhul, mille lugeja käest viskab, kui on mingi väga hea kohani jõudnud - jääb mõlgutades aknast välja vaatama või otsustab vahepeal ühe kohvi juua, et väga hea teksti pingest pisut puhata.
aplausil on ka kolmas funktsioon, mis lavasse eriti ei puutugi - teatav publiku ühtsustunnet, turvalist kokkukuuluvust küttev rituaal, mis on eriti ilmne juhtudel, kui plaksutamine muutub rütmiliseks - see on siis ühisrütmi tajumise rituaal. see on alati mõnes mõttes ka massipsühhoos, massi autohüpnoos, mida on üksikinimesel natuke raske ignoreerida, sest kohe hakkab ta tundma, et ta ei kuulu publiku sooja ühisringi, on sellest rütmikogukonnast väljaspool. nii et kindlasti on selliste rütmiliste ja kestvate aplauside puhul vähemalt pool saalist mitte niivõrd etendusest võlutud, kuivõrd lihtsalt massi sünkroonsusest lummatud.

tahtsin aga rääkida ühest nähtusest, millega mu meelest on viimaste aastate jooksul juhtunud midagi imelikku. aplausi ajal püsti tõusmine. mäletan, et vanasti oli publiku püsti tõusmine märk etenduse erakordsusest, see oli harva jagatav tunnustus, see oli sündmus. kuid juba mõne aasta jooksul olen tähele pannud selle tunnustusvormi devalveerumist - tõustakse püsti iga teise hea etenduse puhul (ja mis veel hullem, mõnikord ka mitte nii väga hea etenduse puhul). püstitõusmine on muutunud tavalise(ma)ks. ühest küljest võib see märku anda sellest, et inimeste teatriesteetiline skaala on muutunud - nad ei tee enam vahet lihtsalt heal ja eriliselt heal teatril. või siis on nad muutunud avatumaks, ekstravertsemaks, on oma tunnustusega lahkemad. võib-olla.
kuid miski häirib mind selle juures. mind häirib see, et massi enesesunni vormina on püsti tõusmine intensiivsem kui lihtsalt kestev ja rütmiline aplaus. on ju imelik tunne istuma jääda, eristuda massist otsekui keegi tänamatu - kuigi sa lihtsalt ei pea seda etendust superelamuseks, vaid lihtsalt korralikuks ja heaks teatriks. see on nagu hümni või issameie puhul - on väga komplitseeritud lugu jääda istuma nende ajal istuma (kuigi sa võib-olla ei jaga meieisa või hümni sõnumit). olgu, hümni või meieisa puhul tõused sa kas või respektist ja viisakusest nende inimeste suhtes, kellele need tekstid on pühad. aga miks peaksin ma tundma respekti või viisakust teatripubliku enamuse vastu, kes on otsustanud ette võtta püsti tõusmise rituaali? teater on ju kunst, ja kunsti vastuvõtule on iseloomulik, et see on otsene ja individuaalne. selline püsti tõusmine igal teisel etendusel lihtsalt nullistab publiku liikmete isikliku suhte etendusse kui kunstiteosesse ja moondab selle lamedaks massi enesehüpnoosile allumiseks. olen hakanud sihilikult istuma jääma, kui tunnen, et tegu pole erakordselt hea etendusega.
olen mõtlema hakanud, kas pole see agar püsti tõusmise komme mitte ajastu märk, kas ei anna see tunnistust inimeste kasvanud himust ühtsustunnet üles kütvate ja individuaalsust tasalülitavate rituaalide järele? kas pole see mitte üks sümptom sellest, mis ühiskonnas üldse toimub? miks on kasvanud inimeste vajadus etenduse lõpus ühiselt püsti tõusta, ennast massina manifesteerida? mida nad pelgavad, mille eest varju otsivad?


22. september. vt ka siia.

8.7.10

kohvilektüür

sulgesin kohviküsitluse, kokku hääletas 68 inimest (poleks lootnudki, et nii palju), kellest üle poole kasutab varianti - nimetav "kohv", osastav "kohvi" (2. vältes); veerand ütleb nii nimetavas kui osastavas käändes 2. vältes "kohvi". vaid 14% ütleb nii, nagu kirjakeele norm ette näeb - "kohv, kohvi, kohhvi".
ma ise ütlen nii, nagu need veerand, st kasutan seda sõna, nagu oleks ta muutumatu sõna. võtsin selle küsitluse ette seepärast, et oma VASTILMUNUD RAAMATU "RAMADAAN" toimetamise käigus tuli selle sõna kummalisus omaette teemaks. olin käsikirjas vaheldumisi kasutanud nimetavas käändes nii "kohv" kui "kohvi" ja oli vaja ühtlustada; lõpuks jäi korrektne "kohv", kuid ma tean, et spontaanselt kõneldes ütlen ma enamasti "kohvi". kummaline on aga see, et mu meelest vaid vähesed inimesed (nt 14%, nagu siin küsitluses) on kirjakeelsest normist eriti teadlikud, enamasti kasutatakse osastavas käändes ikkagi 2. väldet (nt sõna "kihv" puhul ei tuleks kellelgi pähe, et osastav pole "kihhva", vaid "kihva").
see toob tegelikult ilmsiks selle, et kirjakeele norm ei vasta selle sõna puhul inimeste tajus olevatele vanematele loomuliku keeletaju kihtidele - see, et nimetav peab olema "kohv", on küll paljudele ajudesse sööbinud (eks seda on koolis treenitud ka), aga osastava puhul mängib ikkagi selle sõna vana ja algne loomus.
asi on selles, et eesti keel on ainus keel, kus selle sõna nimetav on miskipärast ühesilbiline (tarvitseb vaid vaadata märksõna "kohv" erikeelseid artikleid Wikipedias), st "kohvi" puhul on sõna tüvi algselt ikkagi alati kahesilbiline ja see "i" eesti keeles pole algselt olnud pelk tüvehäälik (nagu praegune norm püüab meid veenda), vaid tüve osa - umbes samamoodi, nagu sõnas "hoki" on "i" tüve osa, mitte tüvehäälik (muidu peaks norm olema "hokk").
samas on inimeste kõnest kadunud ka vana pruuk, mida võib nt kohata Kõivu "Lõputus kohvijoomises" - "kohvi, kohvi, kohvit", mis oleks korrektne, kui nimetav oleks "kohvi". (teine vana pruuk on ilmselt olnud ka saksa- või venemõjuline "kohve, kohve, kohvet"; i-lõpuline "kohvi" on tõenäoliselt soomemõjuline.) nii kasutataksegi seda sõna suulises kõnes kuidagi poolikult, ma ise kaasa arvatud, sest "kohvi, kohvi, kohvi" (kõik 2. vältes) pole eesti keelele ka päris omane - see oleks "pesa"-tüüpi käänamine, mis on aga eesti keeles 1.-välteliste sõnade käändkond.
nii et tegu on suulises kõnes erandlikult käänduva sõnaga.

aga jah, nüüd on "RAMADAAN" lõpuks valmis, kaua tehtud kaunikene, formaadilt taskutellis. peaks kohe varsti ka poodidesse jõudma.




Napoli kohv – Andrea õpetas mulle esimesel
hommikul, kuidas seda teha. On kaks potsikut,
ühesse neist valatakse vesi sisse ja keeratakse peale
metallist sõel, mille sisse pannakse kohvi. Sellele
pannakse kummuli peale teine sama suur potsik.
Oodatakse, kuni vesi keema läheb, seejärel pööratakse
kogu kaadervärk kummuli, nii et vesi nõrgub
läbi kohvipuru teise potsikusse. See võtab umbes
10 minutit, seejärel võetakse värk lahti ja juuakse
head kanget kohvi. Andrea rääkis, et eriti sõja ajal
kasutati seda meetodit palju, sest oli lihtne ja käepärane
ning selline kohv säilitas oma maitse mitmeks
päevaks. Meie muidugi neid itaallaste
kohvijoomise nukutasse ei kasutanud ja keerasime
korraga terve potsikutäie kerre. No – oli hea.

6.7.10

pilveraadio

   Suvi 2010 by aarepilv

väike suvine playlist, millest osa mängisin ka 30. juunil Genklubis:

Damien Rice - Blower's Daughter (Iirimaa)
Shrift - Lost in Portuguese (Londoni multimuusik Dennis Wheatley + Brasiilia taustaga Nina Miranda)
João Bosco - Tatapá (Brasiilia)
Shrift & Guilherme Guimaraes - Hum
Jamshied Sharifi & Hassan Hakmoun - Through the Veil (iraani päritolu ameeriklane ja Los Angeleses elav marokolane)
Zein Al-Jundi - Skaba (Süüria päritolu lauljatar)
Dizzy Gillespie - Manteca [Funky Lowlives Remix] (inglane miksib ameerika jazziklassikat)
Astrud Gilberto - Here's the Rainy Day [Koop Remix] (rootslased miksivad Brasiilia bossanovaklassikat)
Paf - Sweet Chambermaid (Eesti)
Paf - Only Our Cars
Daft Punk - Digital Love [Cloudy Stretchout] (prantslased)
Pedigree - Lucifer Boy (Eesti)
Massive Attack - Rush Minute (London)
PostUganda - Oh My God! You Are So Cool! (Von Krahl)
Tartu Popi ja Roki Instituut - Balti mere metropol
Móre & Gee - MC, mis su nimi on? (Rakvere massive)
KGB - Tune Got Melody (eestivene dubstepi-tüübid Tallinnast)
Def Räädu & Spija & Treee - Ilusate tüdrukute elu (Rakvere/Tallinn)
Chalice - Tee teine pool on tee
HU? - Kosmos
Def Räädu & Tommyboy & J.O.C. - Kolmas sort
Pedigree - Heart in Your Hand [Leslie Da Bass remix]
Toe Tag - Asfaldiorjad



palav




.

26.6.10

pool sajandit hiljem


see siin pildil on sama allee, mida võib näha minu raamatu "Nägemist" tagakaanel, ainult et umbes pool sajandit hiljem.

tegu on Ustimäe talu alleega, mis asub umbes poolel teel Penujast Lillisse (üsna sealsamas kandis leiab ka Mehis Heinsaare ilus Armin oma lõpu - "sadulsepa tütar Maret, kes elas Läti piiri lähedal, üsna Penuja küla kõrval"). tänapäeval ei vii Ustimäeni enam ühtki sõidetavat ega vist isegi jalgsi kõnnitavat rada, teadja pääseb sinna vaid läbi heinamaade ja metsatukkade. endine taluõu on metsa kasvanud ja metssigade tuhnimisjälgi täis, eluhoonest on järel vaid pehkinud palgilasu, ja ainus, mis keset metsa veel endises uhkuses püsib, on talli paksud kiviseinad.

toda talu pidas kunagi minu vanaema vanaisa Peeter Tima, seejärel üks tema poegadest, Märt, seejärel elasid seal tema lapsed (naine, kes "Nägemise" tagakaanel poseerib, on Märdi tütar Selma). Märdi vend Hans oli minu vanavanaisa, ja minu ema on lapsena suviti omajagu Ustimäel olnud.
tolle tagakaanepildi on teinud ilmselt Salme vend Ilmar, arvatavasti kuskil 50ndate lõpus.
ligi kakskümmend aastat tagasi viis vana Ilmar meid hobusevankriga Ustimäele - terve päeva võtnud retk Abjast Penujale, sealt Ustimäele ja sealt teist teed tagasi Apja. jäime veel tee peal vihma kätte, pärast hobune auras, kui päike jälle välja tuli, mehed tegid Penuja poe ees Ilmariga nalja, et hobune päris higile ära aetud. sain aimu, kui suured olid vahemaad raudtee-eelsel ajal, kui sõideti vaid hobujõul - oma kihelkonnast välja minek oli juba korralik reis. tookord oli Ustimäe tare veel püsti. Ilmar sidus hobuse valjaid pidi talliseina küljes oleva rõnga otsa ja siis me vaatasime seal pisut ringi, kaevasime maja külje alt aialilli kodus ümber istutamiseks. kummaline on mõelda, et tegelikult on Eesti metsad täis selliseid kohti - keset metsa mingid vundamendiservad või heal juhul ka talliseinad ja kaevurakked (nagu Ustimäel) ning keset metsapuid mõni õunapuu, elupuu või lumimarjapõõsas ning mõned aialilled, millel on olnud elujõudu ka metsikutes tingimustes edasi elada. meie metsad on täis selliseid varemeid, mille juurde ei vii enam teesidki.
Ilmar oli kuni lõpuni hobusemees - veel 90ndate lõpus käisid nad koos Selmaga jõulude ajal Abjast Halliste kirikusse saaniga. mul on silme ees pilt tuisusest jõuluõhtust ja Selmast, kes istub kiriku ees saanis, üleni vammustesse pakitud; hobune ja saan on pargitud autode vahele (kuid mulle ei meenu praegu, kas olen seda pilti ise näinud või jutu järgi kujutlenud). nüüd on nii Selma kui Ilmar juba Halliste kalmistul.

see pilt Ustimäe talust pärineb samalt sessioonilt, kust ka pilt, millel Selma seisab alleel - päike paistab sama nurga alt (ja kui ma mõtlen ilmakaarte peale, siis paistab päike ju idast, see tähendab, on hommikupoolik, ja vaadates puude hõredaid võrasid, võib oletada, et on kevad - seni olin ikka mõelnud, et neil piltidel on suveõhtu). allee jääb siin pildil majade taha, algab talli nurga juurest (tall on see hoone, millest siin paistab vaid katuseots).

15.6.10

vahtang ja FAME








siin beatboxivad ühes Kiievi kangialuses Vahtang ja FAME. Vahtang on gruusia päritoluga vene beatboxija, kelle suurimaks saavutuseks on teine koht 2009. aasta beatboxi MMil. FAME aga on pärit Ukrainast Harkovist, kust ka 5nizza ja SunSay, kellest olen varem siin blogis juttu teinud, ja on nendega ka kaastööd teinud, on praegugi SunSay beatboxija, kuid teeb ka soolovärki, kohe on ilmumas plaat. neil MySpace'i lehekülgedel on ka videod sellest, kuidas nad nt kolmekesi koos Suniga ühes telesaates möllavad, või kuidas FAME improviseerib tänaval koos Noize MC-ga.

10.6.10

poeem



lähen suplema, lähen ujuma,
lähen lainetesse ujuma

[aga kas sa ujuda oskad?]

aa, nojah, mul on juba ujumisvest,
ma oskan ujuda,
ja mul on juba seljas väike ujumisvest,
aga mul pole seda vaja,
ja ma väga armastan šušakaid*,
ja ma armastan oma ema ja isa
ja vanaema ja vanaisa ja teist vanaema,
kõiki, kes elavad sellel planeedil,
jah, see on väga armas,
kuid ma väga armastan A-d,
A-tähte, ta on minu lemmiktäht,
ja ma teen talle joonistusi, suudlen ema,
teen talle kingitusi, kui tal on sünnipäev,
teen kingitusi isale, kui tal on sünnipäev,
mulle kingitakse kingitusi,
väga häid, kui mul on sünnipäev,
mulle kingiti tõukeratas, väga hea,
ma käin sellega sõitmas,
ja mulle meeldib terve linn,
mulle meeldivad supelrannad,
meeldib Egiptus, meeldib...

[aitäh; aga mis te koos isaga hakkate tegema?]

isaga lähen ma jalutama,
embame teineteist,
vaatame filme mingisuguseid,
kui isa magab, vaatan ma multikaid,
aga kui ta ei maga, siis vaatan ma ka kunagi multikaid,
mängin mänge,
kodus on mul hea olla,
ma magan väga hästi, voodike on pehme, hea,
ma armastan alati linna,
ma mitte kunagi... ma olen alati koos [???]ga,
ja minuga on kõik korras,
kui ma söön - aga ema hästi mind...
kui ma söön, siis ema aitab mul alati süüa

* шушаки - midagi müstilist ka venelastest kommentaatorite jaoks, ilmselt midagi söödavat

15.5.10

öö

küsitlus selle kohta, kas siin ülal oleval pildil on päev või öö, on lõppenud. õigesti vastasid need 3 inimest, kes arvasid, et siin on öö. oleks meeldiv, kui nad mulle teada annaksid, kes nad on.

seletuseks üks lõik MU KOHE VARSTI ILMUVAST RAAMATUST "RAMADAAN":

Juba veerand üheksa, üsna pisut pärast loojangut,
oli pime ja öövärgid hakkasid oma vaatemänge
esitama. Oru serva kohale oli tõusnud täiduv kuu,
mis esialgu oli ühe suurema pilverünga taga, nii et
ainult kuu kuma paistis pilveservade tagant. Siis
nihkus pilv aeglaselt kuu eest ära, otsekui oleks ta
mingi sõiduk, mis oli kuu kohale toonud ja nüüd
taas lahkus, ja kogu org ning minu rõdu täitus heleda
kuuvalgusega, nii et rõdul polnud lampi vajagi.
Pilved liikusid ümber kuu, kuu joonistas nende reljeefe
ja siluette esile, oruvõrastiku mühklikud kontuurid
olid oma õõtsumises näha. Öine metsaladvastik.
Tegin järjekordse sessiooni: aegvõtted ülipika
säritusega, mitu võtet automaatselt järjest, nii et tulemuseks
olid tegelikust pisut heledamad kaadrid,
mida järjest vaadates on näha pilvede või taevas
lendavate lennukitulede liikumine. Mind üllatas, et
kui kuud õige pisut üle säritada, muutub öötaevas
kuu ümber siniseks. Nii et taevas on ööselgi sinine,
ainult et on liiga pime, et seda näha. Kaamera terav,
lihvitud digitaalne silm tõmbas selle atmosfääri
omapära siiski pimedusest välja. See on maa ümber
olev õhk, mis valgusest sinise spektriotsa välja valib
– sinine valgus hajub atmosfääris kõige paremini,
kuna sinise spektriosa lainepikkus on kõige lühem.
Seda nimetatakse Rayleigh’ hajumiseks, millega on
seletatav ka see, miks veresooned paistavad naha
alt sinised ja miks vähese pigmendiga silmad on sinised
või keskmise pigmendiga silmad on rohelised.

päeval näeb sama koht välja nii - tegelikult juba õhtul poole kuue paiku, linnast kostavad kirikukellad:

28.4.10

väike klaviiriantoloogia

otsisin Youtube'ist erinevaid ühe ja sama loo esitusi: BWV 869, Bachi "Hästitempereeritud klaviiri" I vihiku 24. prelüüd, h-moll või B minoor või si-minoor - see helistikumärgistus ei ütle mulle suurt midagi, sest ma ei jaga muusikateooriat üldse. üks mu lemmikuid Bachi asjadest - just prelüüd, fuuga-osa mind nii väga ei puuduta.


esmalt üks oreliesitus -
Daniel Chorzempa (s 1944) - Ameerikas sündinud saksa-austria orelimängija, kes on tähelepanuväärne selle poolest, et mängib peast (mis oreli puhul polevat väga tavaline), ja on tunnustatud Bachi-interpreet.


klavessiiniesitused:
Zuzana Ružičkova (s 1927), tšehhi-juudi klavessiinimängija, kes on salvestanud kõik Bachi klahvpilliteosed; teismelisena üle elanud Auschwitzi koonduslaagri, üks Euroopa tunnustatumaid klavessiniste; hästi rahulik esitus.
Kennet Gilbert (s 1931), Kanada klavessiini- ja orelimängija, kes oma hariduse sai Euroopas ning on siin hiljemgi tegutsenud, peamiselt Pariisis ja Belgias.
Bob van Asperen (s 1947), hollandi vanamuusik - klavessiini-, klavikordi- ja orelimängija ning dirigent, selline kebjam ja pidulikum interpretatsioon.
Glen Wilson (s 1952), klaveri-, klavessiini-, klavikordi- ja orelimängija, kes on sündinud Ameerikas, kuid tegutsenud põhiliselt Hollandis ja Saksamaal; tema esitatud "Hästitempereeritud klaviiri" täielikku salvestust on väga kiidetud; viimastel aastatel on ta tegutsenud ka barokkooperite lavastaja ja dirigendina.
Leon Berben (s 1970), Hollandist pärit, kuid Saksamaal elav klavessiini- ja orelimängija, ka Bob van Asperen kuulub tema õpetajate hulka.


ja terve hulk klaverimängijaid:
Nick Alex M. - klaveriharrastaja, huvitavalt lonkava tempoga esitus.
yRenoy- veel üks kodumängija, aeglasema ja ühtlase tempoga.
Andreas Pfaul (s 1971), saksa õpetaja, õpetab koolis muusikat ning juhatab kooli orkestrit; internetis leiab tema esitatud klaverimuusikat päris palju - pianistina amatöör, aga päris tubli tasemega, nagu näib.
Alexander Bildau - tänapäeva saksa pianist, rahulik.
Aleksandr Timofejev on Moldova pianist, kes on õppinud Ameerikas ning tegutsenud peale Moldova ka Venemaal, Ukrainas ja Rumeenias.
Mihai Emanuel Grossu - noor Rumeenia pianist.
Arthur Loesser (1894-1969), ameerika pianist, kes oli tuntud teravmeelse klaveriõppejõuna ning kirjutas muuhulgas raamatu klaveri sotsiaalajaloost.
Eunice Norton (1908-2005) ameerika pianist, kes õppis Londonis ning esines seejärel mitmel pool Euroopas, kusjuures sai eriliste ülistuste osaliseks just Bachi-esituste eest, seejärel tegutses nii Ameerikas kui Euroopas, 1930ndail õppis Itaalias kuulsa pianisti Arthur Schnabeli juures, hiljem oli ise Ameerikas tuntud meistriklasside andja. temalt on olemas kolm erinevat salvestust - 1958, 1968 ja 1993.
Jean-Selim Abdelmoula, noor (s 1991) lootustandev Šveitsi pianist; kiire, ekspressiivne esitus.
Joanna MacGregor (s 1959), inglise pianist, laia haardega klassikast moodsa muusika ja jazzini, plaadifirma SoundCircus omanik, aktiivne naine, kes tegeleb ka nt dirigeerimisega ja on kirjutanud kuuldemängu Eric Satie’st. voolav, sulav esitus, enne lugu ka MacGregori kommentaar.
Walter Gieseking (1895-1956), saksa pianist ja helilooja, pärast II maailmasõda lühikest aega natsi-koostöös kahtlustatud (kuna andis sõja ajal kontserte okupeeritud maades); ta on nn Giesekingi-Leimeri klaverimängumeetodi looja, mille kohaselt nt õpitakse lugusid pähe ilma klaverita (ta ise olevat suutnud õppida terve kontserdi ühe päevaga selgeks); tema repertuaar ulatus Bachist Schönbergini, kuid tänapäeval mäletatakse teda eelkõige Debussy ja Raveli suurepärase esitajana, legendaarne olevat ka tema 1944. aasta Beethoveni 5. klaverikontserdi salvestus, mis oli üks esimesi stereosalvestusi ning millel on kuulda õhutõrjekahurite müra. Gieseking oli ka andunud liblikakoguja.
Edwin Fischer (1886-1960), Šveitsi pianist ja dirigent, üks 20. sajandi klaverimängu suurkujusid, eriti saksa klassika esitamise poolest; 1920.-30. aastail tegutses ta Saksamaal, kus ta oli esimene, kes salvestas Bachi "Hästitempereeritud klaviiri" täies mahus. tasakaalukas, väga mõõduka ja tõsise sammuga esitus, ilus.
Rosalyn Tureck (1914-2003), Ameerika pianist, kes oli eriti pühendunud just Bachile (teda on nimetatud "Bachi peapreestrinnaks"); Glenn Gould on öelnud, et Tureck on olnud tema ainus mõjutaja. kaks erinevat salvestust: üks ja teine.

ja siis:



Friedrich Gulda (1930-2000), Austria pianist, kes oli teismelisena imelaps ja kes mängis nii klassikat kui jazzi. ta on kuulus eelkõige Beethoveni esitajana. tihti esitas ta klassikat ja jazzi ühelsamal kontserdil läbisegi, samuti kirjutas ta ise muusikat, nt "Variatsioonid Doorsi loole "Light my fire"". ta on käinud kontserttuuril koos jazzbändiga "Weather Report" ning teinud plaadi koos jazzpianisti Chick Coreaga. Austria muusikaelus oli ta mässaja, oponeerides avalikult tõsise muusika ametlikele ja akadeemilistele institutsioonidele. ühel kontserdil, kus ta pidi esitama "Hästitempereeritud klaviiri" palu, improviseeris ta suvalistel teemadel, kuni suurem osa publikust oli lahkunud, ning alles seejärel hakkas mängima välja kuulutatud Bachi. 1999 levitas ta valeinfot, nagu oleks ta surnud. ahelsuitsetajast Gulda suri südamerabandusse 27. jaanuaril 2000, Mozarti sünnipäeval, nagu oli soovinudki. eripärane tilgutav esitus, milles võib kuulda jazzilikku tagapõhja.

ja veel enam:



Glenn Gould (1932-1982), Kanada pianist, pärit Torontost šoti-inglise juurtega perest (tema emapoolne vanaisa oli Edvard Griegi onupoeg). Gould olevat õppinud nooti lugema enne kirjasõna. 10-aastaselt astus ta konservatooriumi ning lõpetas selle 13-aastasel maksimaalsete hinnetega. seejärel hakkas ta esinema kontsertidel ja raadios, omandades imelapse kuulsuse. 1957 oli ta esimene Põhja-Ameerika pianist, kes käis esinemas Nõukogude Liidus. elu lõpus tegeles ta ka dirigeerimisega. tuntud oma iseärasuste poolest (nt mängimise ajal kaasa ümisemine - mis ta enda sõnul oli alateadlik ja kontrollimatu püüe “klaverile ette laulda“ - seda võib selgesti kuulda ka siinsel salvestisel; klaveri taga tavalisest madalamal istumine, eluaeg samal toolil, mille oli valmistanud tema isa - mis aga võis kaasa aidata tema omapärasele ja perfektsele tehnikale, mille osaks oli ka see, et pealtpoolt vajutamise asemel ta otsekui tõmbas klahve enda poole; ta kartis külma ning kandis sooje riideid isegi soojal ajal). Gould suutis terveid kontserte harjutada peas ilma klaverita ning tema mälu olevat olnud fenomenaalne. 32-aastaselt hülgas ta kontsertide andmise ning pühendus stuudiosalvestuste tegemisele. selle põhjuseks oli tema vastumeelsus pianisti kui kultusliku etendaja kuvandi suhtes, ta tajus selles teatavat sportlikku momenti, mis talle ei meeldinud - tullakse kokku jälgima pianisti virtuoossust ja elatakse talle aplausiga kaasa nagu atleedile. salvestuste puhul kasutas ta ära stuudio tehnilisi võimalusi, nõnda võis ta nt ühe pala salvestise lasta kokku lõigata mitmest erinevast duublist. ka Gould kuulub nende hulka, kes on salvestanud "Hästitempereeritud klaviiri" täies mahus. Tuntud on tema otsene kriitika Chopini ja hilise Mozarti suhtes, ta nimetas neid “ebaveenvateks”. Gould tegi ka raadiosaateid Kanada maast ja inimestest -  mõned saated olid nn kontrapunktilise raadio tehnikas, kus mitme inimese jutt kostis korraga nagu fuugas. lisaks kirjutas ta ka muusikakriitikat ning teoste analüüse. Glenn Gouldi sidus vastastikune imetlus suurepärase jazzpianisti Bill Evansiga, kes on tuntud kui klassikalise pianismi sulandaja jazzi ning üldse kui 60ndate oluline jazzklaveri novaator. Gould vältis füüsilist kontakti inimestega ja ka tema eraelu üldse oli sõna tõsises mõttes era-elu (kuigi paar aastat tagasi avalikustas üks naine oma kunagise viie aasta pikkuse armusuhte Gouldiga). Pärast Gouldi surma on oletatud, et tal oli Aspergeri sündroom, üks autismi vorme, mida Gouldi eluajal veel diagnoosida ei osatud.

Gouldi käed
 
ja lõpuks, esitus, mis mind üldse pani seda pala väga armastama, esitus, mis muudab selle loo selliseks, et seda võib lausa sisse hingata:



Svjatoslav Richter (1915-1997), vene pianist, isa poolt sakslane, ema poolt vene aadlik, sündinud ja üles kasvanud Ukrainas; klaveri elementaarõpetuse sai ta isalt, kes oli Odessa konservatooriumi õppejõud ja luteri kiriku organist, kuid suurel määral on Richter iseõppija. kui ta läks õppima Moskva konservatooriumi, pidas tema õpetaja Heinrich Neuhaus teda kohe geeniuseks ning tunnistas hiljem, et tal polnud Richterile midagi õpetada. Richter oli homoseksuaal, kuid tema kaaslaseks ning truuks abiliseks oli kuni tema surmani sopran Niina Dorljak (siin pildil temaga koos), kellega nad tihti koos esinesid. 1960. aastal algasid New Yorgi kontsertidega ka tema esinemised Läänes, kus ta sai kohe sensatsiooniks ning esimeseks nõukogude muusikuks, kes pälvis Grammy. elu lõpupoole meeldis talle mängida pimedas saalis, mille ainus valgustus on nooti valgustav lamp; ta olevat pidanud ka plaani hakata andma kontserte üldse tasuta. Prokofjev pühendas Richterile oma 9. sonaadi. Richter pidas ennast interpreedina helilooja peegliks, interpreet ei tohtinud tema arvates muusika üle domineerida, vaid selles lahustuma. ta võttis ka väga tõsiselt täpsust helilooja partituuri suhtes, nt kui ta avastas, et ta on Bachi “Itaalia kontserdis” aastaid üht nooti valesti mänginud, lasi ta plaadiümbrisele trükkida vastava vabanduse. Richterile ei meeldinud eriti salvestusstuudios mängida, nii on enamik ta salvestusi pärit kontsertidelt - ses mõttes oli ta vastand Gouldile, sest publiku ees esineda meeldis Richterile väga (oma elu paaril viimasel aastal kannatas ta masenduse all, sest ei saanud enam kontserte anda). samas võttis ta stuudiosalvestusi nii tõsiselt, et võis pärast salvestiste kuulamist paluda stuudiosse teist klaverit, et kogu materjal uuesti ja paremini sisse mängida. 1970ndate aastate esimesel poolel mängis ta sisse 12 plaaditäit oma soolorepertuaarist, sealhulgas täielik "Hästitempereeritud klaviir" (ka siinne salvestus on sellelt plaadilt pärit). Richter on öelnud, et Bachi tuleks aeg-ajalt kuulata kas või pelgalt hügieeni pärast.