Inimeste
maailmavaate ja nende psühholoogilise konstitutsiooni seose kohta on
omajagu kirjutatud – mingi seos seal on, kas inimene on loomult
alalhoidlikum või muutustealtim. Üks viis sellest mõelda oleks
hirmu abil – mitte nii, et ühtedel on vähem hirmu kui teistel,
vaid et inimeste hirmud on erineva aluspõhjaga. See pole nüüd
minu, vaid mu hea mõttekaaslase mõte, et äkki on nii, et inimestel
on erinevad hirmud lähtuvalt sellest, kuivõrd nad on enda sisse
vaadanud, enda sees ringi vaadanud.
Üks hirm on kartus
enda sisse vaadata, sest tont teab, mis sealt kõik vastu võib
vaadata, ja ühtlasi on see ka kartus, mis võib juhtuda, kui ma
ennast muutma peaksin – sest see tähendab enda sisemist
ümberliigutamist, mingit sisemist üleskündmist – ja selle käigus
võib esile tulla midagi mu enda seest, mis on mulle võõras. See on
kartus osutuda iseendale võõraks. Ja siis on parem jätta asjad
nagu on, uskuda, et nii, nagu on, ongi loomulik ja õige; hoida kinni
sellest, mis on teada, vältides seda iseenda sees, mis on tundmatu.
Ja see hirm koos kaitsereaktsiooniga muidugi suureneb, kui puututakse
kokku selle võimalusega, et inimesed siiski muutuvad, lasevad oma
eeldatud loomusest lahti ja loovad ennast.
Teist liiki hirm
tuleb sellest, kui ollakse enda sees ringi liikunud – siis teatakse
esiteks seda, et igaühe sees peitubki midagi võõrast ja ohtlikku,
ja teiseks seda, et selles enda teatavas võõras-olekus iseendale
peitub ka sisemise plastilisuse võime: inimesel on võime end muuta,
kultiveerida just selleks, et seda võõrast ja ohtlikku õppida
valitsema, haldama, enda teadaoleva osaga integreerima, ja kindlasti
tollelt võõralt ka midagi õppida. See on mitte kartus osutuda
endale võõraks, vaid kartus mitte seda võõrast tunda, nii et see
võõras võiks ühel hetkel toime panna midagi, mida sa ei
kontrolli. Ja siis on parem ennast kuidagi korraldada, muuta, ümber
sättida, end aeg-ajalt künda ja kultiveerida. Ja see hirm koos
kaitsereaktsiooniga muidugi suureneb, kui puututakse kokku
võimalusega, et keskkond paneb seda sisemist plastilisust ja enda
võõrusega kokku puutumist ning sellega tegelemist pahaks.
Ühesõnaga, kaks
eri kartust – kartus mitte osutuda lõpuni iseendaks vs kartus
osutuda endasse suletuks.
Loomulikult on
enamikul inimestest mõlemad kartused mingis proportsioonis ja
dünaamikas.
Mis nüüd jääb
küsimuseks, on see, et kas inimene saab tahtlikult ühest
kartuse-tüübist teise üle minna, seda dünaamikat teisendada või
on see kuidagi inimese n-ö isiksuse konstitutsioonis paika pandud.