12.6.18

Veel hirmudest


Kunagi aastal 2010 olen kirjutanud sellise asja (pole kuskil ilmunud, kui mälu ei peta):

erariides mehed tulid nende koju ja viisid nad kaasa -
korduvalt kuuldud ja loetud lause. neil võisid seljas
olla mantlid, pintsakud, kampsunid, peas karvamütsid
või sonid või villased mütsid, jalas kingad või säärikud
või talvesaapad - erariided, need, mis olukorra
eriti absurdseks ja õudsaks muutsid.

Miskipärast meenub see tekst mulle viimasel ajal, nii umbes aasta aega juba. Loen ja kuulen, mida ja kuidas inimesed räägivad, ja mõtlen: "Kas olukorras, kui selline asi oleks võimalik ja sanktsioneeritud, võiks see inimene olla üks noist "erariides meestest", kes teistele koju järele tuleb?" Sest mõned kindlasti võiksidki. Ja sinna otsa teine mõte - ega ometi keegi minu kohta niimoodi ei mõtle, mind niimoodi ei karda? Sest see oleks ju totter. 
Äkki võiks igaüks praeguses vaimses sõjas endalt küsida: kas minu jutt on selline, et keegi seda minust kartma ei peaks? Ja veel enam: kas ma olen teinud kõik, et mitte tulevikus osutuda selleks "erariides meheks"? 


9.6.18

Maailmavaatelistest hirmudest


Inimeste maailmavaate ja nende psühholoogilise konstitutsiooni seose kohta on omajagu kirjutatud – mingi seos seal on, kas inimene on loomult alalhoidlikum või muutustealtim. Üks viis sellest mõelda oleks hirmu abil – mitte nii, et ühtedel on vähem hirmu kui teistel, vaid et inimeste hirmud on erineva aluspõhjaga. See pole nüüd minu, vaid mu hea mõttekaaslase mõte, et äkki on nii, et inimestel on erinevad hirmud lähtuvalt sellest, kuivõrd nad on enda sisse vaadanud, enda sees ringi vaadanud.
Üks hirm on kartus enda sisse vaadata, sest tont teab, mis sealt kõik vastu võib vaadata, ja ühtlasi on see ka kartus, mis võib juhtuda, kui ma ennast muutma peaksin – sest see tähendab enda sisemist ümberliigutamist, mingit sisemist üleskündmist – ja selle käigus võib esile tulla midagi mu enda seest, mis on mulle võõras. See on kartus osutuda iseendale võõraks. Ja siis on parem jätta asjad nagu on, uskuda, et nii, nagu on, ongi loomulik ja õige; hoida kinni sellest, mis on teada, vältides seda iseenda sees, mis on tundmatu. Ja see hirm koos kaitsereaktsiooniga muidugi suureneb, kui puututakse kokku selle võimalusega, et inimesed siiski muutuvad, lasevad oma eeldatud loomusest lahti ja loovad ennast.
Teist liiki hirm tuleb sellest, kui ollakse enda sees ringi liikunud – siis teatakse esiteks seda, et igaühe sees peitubki midagi võõrast ja ohtlikku, ja teiseks seda, et selles enda teatavas võõras-olekus iseendale peitub ka sisemise plastilisuse võime: inimesel on võime end muuta, kultiveerida just selleks, et seda võõrast ja ohtlikku õppida valitsema, haldama, enda teadaoleva osaga integreerima, ja kindlasti tollelt võõralt ka midagi õppida. See on mitte kartus osutuda endale võõraks, vaid kartus mitte seda võõrast tunda, nii et see võõras võiks ühel hetkel toime panna midagi, mida sa ei kontrolli. Ja siis on parem ennast kuidagi korraldada, muuta, ümber sättida, end aeg-ajalt künda ja kultiveerida. Ja see hirm koos kaitsereaktsiooniga muidugi suureneb, kui puututakse kokku võimalusega, et keskkond paneb seda sisemist plastilisust ja enda võõrusega kokku puutumist ning sellega tegelemist pahaks.
Ühesõnaga, kaks eri kartust – kartus mitte osutuda lõpuni iseendaks vs kartus osutuda endasse suletuks.
Loomulikult on enamikul inimestest mõlemad kartused mingis proportsioonis ja dünaamikas.
Mis nüüd jääb küsimuseks, on see, et kas inimene saab tahtlikult ühest kartuse-tüübist teise üle minna, seda dünaamikat teisendada või on see kuidagi inimese n-ö isiksuse konstitutsioonis paika pandud.