1998. 21 lemmiklugu

1998. 21 lemmiklugu by Pilveraadio on Mixcloud

See playlist pärineb umbes 1998. aasta kevadest või suvest. Mul oli tolleks ajaks kogunenud juba mõningase suurusega kassetikogu, enamasti lindistatud sõprade käest või raadiost (harrastasime heade saadete lindistamist, nii on mu fonoteegis säilinud mõned head Raul Saaremetsa „Vibratsioonid” ja Vadya Lahari saated „All That Jazz”, Kalju Kruusa lindistas Tallinnas hoolega Soome Radio Mafiast Gilles Petersoni „Worldwide'i”, millest mõned lindistasin endalegi ümber). Otsustasin ühel hetkel, et teen oma lemmikutest eraldi valiku – kammisin oma kassetikogu läbi, võtsin ühe TDK 120-minutise kasseti (see oli pikim kassetiformaat) ning lindistasin edetabeli esiotsa sinna peale. Nii et siin pole mõnesid asju, mis võinuks siia kuuluda (nt kas või veel mõned 90ndate d'n'b hitid), aga mida mul fonoteegis polnud. Jätsin meelega välja nn tõsise muusika – oleksin ma selle mängu võtnud, tulnuks arvesse Pärt, Tüür, Sumera, Reich, Glass.

Spring Heel Jack on oluline selle poolest, et millalgi käis see Briti duo mängimas Tartus Illusioonis, kus korraldati trummijabassi pidusid; see oli ikka kõva sõna, käisin loomulikult kohal, ja mu meelest peaks kuskil mu kultuurikihis leiduma ka ürituse plakat.

Goldie „Inner City Life” ei vaja seletust; siin on üks 7-minutiline versioon loost, mille n-ö raadioversioon oli ligi 4 minutit, aga mis plaadil oli 21-minutiline komplekt koos lugudega „Timeless” ja „Jah”.

D.O.S.E. on mulle muidu tundmatu artist, ka Mark E. Smith on minust mööda läinud, teangi neilt ainult üht remikside albumit, mille salvestis jõudis minuni mõne Veljesto-kaaslase kaudu (ei mäleta, kas Andres Kärssini või Jaan Kangilaski). Selles loos meeldis mulle väga teine pool oma kõrgustesse tõusva pateetikaga – meeldib praegugi.

Snapi „The Ex-Terminator” pärineb 1992. aastast, käiasin seda juba keskkooli ajal, kasseti laenasin klassivennalt. Umbes selliste kommertslike teknodisko lugude varal hakkas mu maitse kujunema rikkaliku rütmiga tantsumuusika, breakbeadi ja d'n'b poole. Praegu kuulan, ikkagi täitsa kobe lugu.

Eesti indiebändi Lobsand Dorje „Ephidrina” sisaldab mu jaoks mingit 90ndate keskpaiga keldrireivide meeleolu, miskipärast meenub üks pidu Viljandi kultuurikolledži keldris (tollal oli kolledž veel selles tornidega majas Raekoja pargi ja Laidoneri platsi ääres), kuhu Lauri Sommer mu kaasa kutsus – DJ Lahari saabus Tallinnast tund aega pärast ürituse algust, roosa pibo peas, ja siis läks kitsaste võlvide all vihtumiseks, rahvast polnud palju, asjas oli veel undergroundi hõngu. See lugu on mu meelest endiselt tõsine küte, on tunda, kuidas muusika ei püüa järgida etteantud formaate, vaid leiutab end ise.

Tricky avastasin Massive Attacki kaudu ning miskipärast on temast saanud tänini mu fännimisobjekt, kuulan kriitikavabalt kõiki tema albumeid, ka neid, mille puhul räägitakse Tricky mõõnaaegadest. See lugu on pärit tema debüütalbumilt „Maxinquaye” 1995. aastast.

Becki „Loser” oli tollal kuulus edetabelilugu, kuulasin tema tolleks ajaks ilmunud albumeid „Mellow Gold” ja „Odelay” eelkõige selle vabaduse pärast, millega ta oma lugusid igasugustest tükkidest kokku mikserdas sujuvaks vunki täis muusikaks. Mäletan, et selline ready-made muusika oli mingil ajal isegi mu luuletamistehnikale eeskujuks.

U2 „With or Without You” jõudis minuni esimest korda millalgi 80ndate lõpus, ilmselt „Noortestuudio pärastlõuna” kaudu, kui õigesti mäletan – see oli tollal popp saade, kus Alo Mattiiseni või Priit Hõbemäe kommentaaride saatel mängiti ka välismaiseid muusikavideosid. Mäletan, et see lugu meeldis mulle väga, aga kulus aastaid, enne kui selle juba ülikooli ajal endale kuskilt lindistasin. Ja mõni aasta tagasi tuli see lugu tagasi Rasmus Kaljujärve Põhuteatri-aktsioonis, kus selle loo kuulamine autotulede valgel oli omaette stseen.

REMi „Perfect Circle” on lihtsalt üks ilus lugu, mis meeldib oma nukra ja helge õhulisuse poolest, kuskilt ülikooli ajast meelde jäänud.

Duran Durani „Ordinary World” on meeles juba keskkooli ajast, kui ta välja tuli, aga ostsin albumi piraatkasseti kujul esimesel ülikoolisügisel Annelinna turult. Lugu meeldis mulle niivõrd, et võtsin ta oma tekstiseeria „Tavaline maailm” aluseks (sellest on osi ilmunud mu kahes esimeses raamatus, aga ta jäi pooleli; pole võimatu, et kirjutan millalgi lõpuni).

Billie Holiday avastasin ma just selle loo kaudu – Raul Saaremets mängis oma „Vibratsioonis” uuema alternatiivse tantsumuusika vahele mõnikord ka mingit vanemat jazzi ja funki, ja muuhulgas siis ka seda lugu. Sellest sai alguse mu huvi legendaarsete jazzileedide vastu, kuid Holidayl on nende hulgas minu jaoks eripositsioon tänini.

Portishead kuulub koos Massive Attacki ja Trickyga Bristoli-komplekti; „Roads” meeldib just selle poolest, et umbsepoolsest Rhodesi elektriklaveri undamisest kasvab lõpuks välja peaaegu südantlõhestav viiuliorkestri partii.

Massive Attacki „Protection” on üks mu absoluutsetest lemmikutest tänini – Tracey Thorni hääl ja MA tüüpide väga tundlikult meisterdatud muusika on midagi täpselt minu kõrvadele. Üleüldse on kogu „Protectioni” album minu meelest maitseka helirežissuuri tippteos. Lindistasin selle Kalju Kruusalt ja see oli minu jaoks tollal täielik ilmutus.

Björki kassett „Debut” oli üks esimesi kassette, mille endale ise ostsin – millalgi keskkooli ajal Viljandi raamatupoest „Sõprus”, sinna oli järsku tekinud väike valik kassette, mõistagi olid need mingid piraadid. Mulle oli Björk meelde jäänud juba sellest ajast, kui ta Sugarcubesiga 1989 Tallinnas Rock Summeril käis ja bändi näidati telekas, nii et tema sooloalbumit ostes juba teadsin, kellega tegu. Ja mingi ajani jäingi Björki uusi albumeid jälgima ja hankima. „Hunter” on 1996. aasta „Homogenicult” ja ilmselt valisin tema lugudest välja selle eelkõige tolle vaimustavalt tiheda trummitikkimise pärast; nüüd ilmselt valiksin midagi muud (nt „Undo” „Vespertine'ilt” - aga seda polnud tollal veel tehtud).

Vanessa Daoult polegi ma midagi muud kuulanud kui 1994. aasta plaati „Zipless”, kus ta esitab laule Ameerika luuletaja Erica Jongi tekstidele; selle lindistuse tegi mulle veli Andres Kärssin. „Autumn Perspective” koos oma repriisiga meeldis mulle teistest lugudest rohkem eelkõige oma bassikäigu poolest.

Sade on jällegi Kalju Kruusalt lindistatud, kes oli tollal vist päris suur fänn. Hästi mahe ja maitsekas pop, väga lõõgastav ja sisemiselt küdev.

Just Knud Qvigstad oli 80ndate lõpus ja 90ndate alguses tegutsenud Eesti bänd. Olin neid telekast kuulnud ja Aarne Lauri hele vabalt voogav rõõmus hääl jäi eriliselt meelde. Põhikooli lõpus 1991. aasta juunis käisime Saaremaal klassiekskursioonil ja Kuressaare kaubamajast avastasin oma rõõmuks nende aasta varem välja antud kasseti. Seda kassetti kuulasin lugematuid kordi, see muusika vormis minu varaste luuletuste ja fantaasiate meeleolusid. Ma ei mõista oma teismeliseaastaid ilma Qvigstadi muusikata ette kujutada. „Ümber elusaare” oli omakorda mu lemmiklugu. Hiljem said Aarne Laurist ja kitarrimees Margus Alvistest krišnaiidid, ja kui Lauri 90ndate keskel oma Krišna-muusika projektiga Viljandi folgil esinemas käis, võtsin temalt pärast kontserti autogrammi.

Johansonide kasseti „Põhja vahemäng” ostsin otse Jaak Johansonilt pärast üht nende kontserti mingil 90ndate Viljandi folgil. See lugu seostub mingite helgete kergete kevadiste ja suvehommikuste meeleoludega. Mida aeg edasi, seda rohkem on mulle Johansonide lugudest hakanud meeldima need üksikud tõsised lood, mille autor ja põhiesitaja on hoopis Mart Johanson („Ammu”, „Külm”, „Koju”, „Palve”). Aga tollal siis veel jaagulik lüüriline lõbusus.

Soome elektroonilise jazzi bändi RinneRadio 1996. aasta albumi „RoK” lindistasin Kalju Kruusalt. „Islandisk” meeldis eriti oma õhulise ja voogava delikaatse trummijabassiga. Kui käisime Erakkonnaga 1997. aasta kevadel Viljandis, siis lõpetas see lugu ühe meie esinemise.

Jamiroquai oli samuti üks ülikooliaastate lemmikuid. „Morning Glory” on nii mahe ja sulnis, et veel nõksuke ja asi oleks juba lääge – just see piiripealne magus pehmus tegi selle loo mu jaoks nii eriliseks.

Ei mäleta, kustkaudu Aphex Twiniga kõigepealt tutvusin, kas sain kelleltki Veljestost või hoopis Lauri Sommerilt. Igal juhul lindistasin „Selected Ambient Works Volume 2” originaalkassetilt, mille ümbrisel olid nood lugude piltpealkirjad. See lugu (nagu nii mõnigi muu Aphexi lugu) sattus mu tajus lähedusse Arvo Pärdi asjadega, nii et mõnes mõttes asendab ta siin noid tõsise muusika palu, mille välja jätsin.