Nädal tagasi sai Ülar Ploom 70.
Pildil on kujutatud Cavalcantit enne oma hüpet, 15. sajandi prantsuskeelsest manuskriptist.
See pidi olema ilmselt aasta 1996, kui kevadsemestri jooksul luges maailmakirjanduse mammutkursuse osana meile Itaalia renessansi loenguid Ülar Ploom, külalisõppejõuna EHIst (kuigi ma vaatan praegu ETISest, et tollal oli ta ühtlasi ka Tartu ülikooli ja Helsingi ülikooli hingekirjas). Loengud toimusid vist üle nädala neli tundi järjest ja nad olid Tartu ülikooli peahoone esimesel korrusel ühes neist auditooriumitest, mis jäävad sisse minnes paremat kätt, akendega Ülikooli tänava poole. Loengute aeg oli reede õhtu neljast kaheksani – päris nädala lõpp, kuid ometi ei tahetud neist loengutest puududa, sest nad olid nii hingestatud ja sisukad, Ülar Ploom ise tundus oma itaaliapäraselt teritatud ja tundliku hääle ning vaimustunud intonatsiooniga otsekui mingi renessansi, targa värskuse kehastus. Mina olin tollal 20-aastane, Ploom noorem kui mina praegu, 40, ta oli paar aastat varem Petrarca teemal magistri kaitsnud. Mulle on jäänud meelde mingi aprilli- või maiõhtu, kui oli nii soe, et auditooriumi aknad olid lahti, peahoone oli reede õhtuks inimestest juba tühjaks vajunud, ja Ülar Ploom rääkimas tolles mahedas maiõhtus. Näiteks Cavalcantist – miskipärast on mulle eriti meelde jäänud lugu Cavalcantist, mille on kirja pannud Boccaccio. Cavalcanti jalutab mõttesse vajunult kalmistul, kui teda tuleb tülitama ja õrritama üks noortekamp (ratsa). Cavalcanti vastab neile, et siin omas kodus (s.t surnuaias) võite muidugi öelda, mida tahate, ning toetudes käega ühele hauakivile, võttis hoogu ja oli ühe hüppega kalmistumüürist üle – sest ta oli väga kerge. Ploom jutustas seda nii, et see jäi värvima kogu seda kursust – see Cavalcanti kergus, millega ta oli agressiivse elujõu raskepärasusest üle. See kergus värvib ka tunde, mis veetsin hiljem kitsastest akendest paistva juunipäikese valgel sessi ajal ülikooli raamatukogus paksu renessansi antoloogiat lugedes ja eksamiks õppides. Muidugi andis Ploom meile edasi Italo Calvino „Ameerika loengutest“ pärit käsitlust kergusest – selle raamatu tõlge Ploomilt on samuti ilmunud 1996, nii et ta jagas meiega oma värsket tõlkekogemust. Ploomi enda jutus oli see kergus sees, see oli peaaegu tants, mis sellistest hüpetest koosnes, ja see jäi mulle meelde, teatava ideaalina, mida meeles pidada – kergus, millega pageda ähmase kergemeelsuse eest, täpsus, aredus, peen liigendatus, e bianca neve scender senza venti (ja valge lumi langeb, tuult ei ole).
Oleme Ploomiga hiljem aeg-ajalt kohtunud, me pole lähedased tuttavad, aga me oleme teineteisesse suhtunud aupakliku sõbralikkusega. Mind on üllatanud, et ta mäletab meid, kes me seal loengus istusime, mind, Laurit, keda veel; see tähelepanelikkus on südantsoojendav. Seda toredam oli teda täiesti juhuslikult kohata tänavu märtsis Roomas piazza Farnesel. Olime just Rooma saabunud ja tegime oma esimest tutvumisringkäiku, ja esimesed inimesed, kellega juttu ajasime, oli Ploomide paar, kes tegi seal päikse käes end soojendades aega parajaks enne tagasisõitu Eestisse. Ülar Ploom oli käinud Roomas loenguid pidamas (kui ma õigesti mäletan) ning tundus, et talle tegi heameelt, et itaallased olid teda kutsunud neile omaenda kirjandusest rääkima (või oli see minu heameel, mille ma talle üle kandsin). Oli märts, paavst Franciscus oli veel viimaseid nädalaid elus, Roomas oli kevad juba täies õies. Ülar soovitas Vatikani sattudes kindlasti minna vaatama Peetri katedraali kuldset püha ust, mis on katoliku kiriku juubeliaasta puhul erakorraliselt avatud, ja sealt läbikõndijad saavad täieliku patukustutuse. Hiljem käisimegi seal, olime kogu hiigelkiriku läbi kõndinud ja alles väljudes saime aru, kus see püha uks on – mõistagi sisenesime selle kaudu kirikusse uuesti, mõeldes tänulikult Ülar Ploomile. Igal juhul oli meil väga hea meel, et just Ploomid osutusid meile Rooma väravate avajaks. Kuigi meie kokkupuuted on olnud põgusad, on ta minu jaoks üks olulisi õpetajaid õrnast ülikooliajast – selles mõjusas põgususeski on mingit hõreduse kerget täpsust, millest Calvino Cavalcanti puhul räägib.
Hiljem Firenzeski oli see Cavalcanti lugu meeles, sest seal see hüpe juhtus – tänaseks muidugi pole enam alles toda kalmistut, see ala on täis ehitatud maju, mis on tänaseks ise juba muistsed, kuid oli hea ringi kõndida neis kvartalites ja teada – siin hüppas Cavalcanti üle müüri, siin on selle kerguse epitsenter. Isegi ülalt Fiesole mäelt (peaaegu pilvepiirilt, "Dekameroni" tegelaste pelgupaik oli poole mäenõlva peal) Firenze peale alla vaadates oli hea sellele mõelda.
Eestisse tagasi jõudes ostsin antikvariaadist Calvino „Ameerika loengud“, raamat oli maha kantud Uusna haruraamatukogust. Uusna on Viljandi lähedal, seal elas mu vanatädi, kellel oli õue peal hiiglaslik pirnipuu. Me lugesime selle raamatu läbi. Olen tänulik.
Postitused
