San Miniato (väljavõte millestki päevikutaolisest)

Aga nüüd käisime Firenzes, ja ma leidsin Praha kõrvale uue “ideaallinna”, kus on selgelt linna organiseerivad jõgi ja mägi. Miks Roomas mäed ja Tiber minu jaoks tööle ei hakka, ei tea; üks põhjus on ilmselt see, et Rooma linn sööb Tiberi kuidagi ära, Tiber ei mängi Roomas eriti organiseerivat rolli, vaid jääb üheks nähtuseks teiste hulgas - ta pole ka eriti laiem Emajõe laiematest kohtadest, mida on Rooma jaoks ilmselgelt vähe; ka ei jäta Rooma eriti “mäe-linna“ muljet, kuigi noid künkaid seal ju jagub; ses mõttes mulle väike “pettumus“ niisiis. Aga Firenze on nii oma üldiselt organisatsioonilt kui ka üksikute tänavate ja platsidena harmooniline ja terviklik linn, ja väga ilus, tõesti lihtsalt kaunis linn.
Tee “linna tippu“, nagu meie seda läksime - Uffizi juurest turistidest tulvil Ponte Vecchiost üle, sealt vasakule mööda via de’ Bardit, mis muutub via di San Niccoloks, kitsas kõrgete majadega hämar tänav, millel elas oma viimastel aastatel ka Tarkovski - selle kohta on alles 2 aastat tagasi tahvel pandud, itaallastele omase epiteediküllusega “spirituaalse kino subliimne rezhissöör”.



Sealt tuleb üks suur värav - Porta San Miniato, mille taga algavad trepid - via del Monte alle Croci ehk “Mäetee ristidega”, mille alguses on tahvel ridadega Dante “Komöödia” purgatooriumi-osast, kus on juttu sellestsamast tõusust,
seejärel tõus mööda treppe, mille ääres on seitse risti - Kolgata-tee seitsme episoodi üle mõtisklemiseks. Lõpuks jõuad üles, täiesti võhmal, oled jõudnud Michelangelo platsile, kust on pildistatud kõik need kuulsad Firenze-panoraamid, mis postkaartidel on - aga sealt avanevad ka vaated teisele poole, linna ümbritsevatele rohelistele mägedele,


ning üle linna teispool paistvale Fiesole linnakesele, kuhu "Dekameroni" tegelased katku eest peitu läksid (ja nagu kirjutab Clive Ponting "Maailma rohelises ajaloos", aitasid niimoodi hoopis kaasa katku levitamisele linnast välja).
Seal võib vaadata ja öelda ilma igasuguste mööndusteta "see on väga ilus" - aga veel pole sa päral. Tulevad veel ühed trepid, mis viivad mäe otsas asuva San Miniato kiriku juurde - keskmise suurusega romaani stiilis kirik (mis paistab kaugusest ka alla linna jõe äärde ära), mille ukse kohal tõstab mosaiik-Kristus sulle kaks sõrme võidumärgina: “Kui oled siiani jõudnud, oled hästi jõudnud.” Astud kirikusse sisse (erinevalt enamikust Firenze kirikutest siin uksel raha ei küsita) ja istud maha, lihtsalt puhkamiseks. Kirik on hämar, ei mingit kunstvalgust, ainult see, mis õhtupäikesest läbi uste ja kõrgel olevate akende sisse pääseb, kiriku teises otsas altari kohal on kumer mosaiik, kust aimdub hämaruses veel üks V-märki näitav Kristus, kuskil laulavad mungad gregooriuse koraali, aga pole näha, kus täpselt - ja ma tundsin, et polegi tarvidust uurida, kus nad täpselt laulavad. Vaatad kiriku lae aluseid mustrilisi sarikaid ja saad aru, et kogu see ronimine on kiriku osa, terve mägi on materialiseerunud kontseptsioon õndsusse jõudmisest, sa tunned seda oma rahunevate kopsudega. Ja päriselt aru saad sellest alles kirikust välja astudes ja taas pilku kogu õhtuvalguses linnale heites. Pool teed mäest alla olime päris vait. Tulime alla teist teed, viale Poggit, mis on siksakiline tee läbi rohelise mäenõlva, midagi erinevat tõusust mööda kiviseid treppe, kuni jõudsime tagasi jõe äärde, et kesklinna poole tagasi liikudes avastada jõeäärne maja, millel on tahvel “Siin leidis Rainer Maria Rilke 1898. aasta kevadel “Firenze päevikutes” oma poeedikutsumuse.” Tagasi üle silla, pilk piki jõge linna ümbritsevatele mägedele, seejärel kitsastesse linnatänavatesse.
Ja nii edasi. Kusjuures mis on Firenze juures märkimisväärne: kui näiteks Roomas on kõik üleelusuurused ehitised mõeldud otsekui inimest pisendama, inimest igas mõttes oma külluses üle trumpama, siis Firenzes mõjuvad üleelusuurused ehitised, nagu näiteks Toomkirik ja hiigelraekoda, pigem niimoodi, nagu oleks nad inimese poole pööratud, nagu tahaks nad inimese kaasa võtta. Roomas tajud püüet sundida inimest alandlikkusele (ikkagi sajanditepikkune läänemaailma vagadusetsentrum), Firenzes aga kutset ülendusele - ja see tõus Miniato kirikuni oli selle parim väljendus. Kas see ongi renessansi idee, linnana esitatud?