18.2.09

luoravetlanistikat

vahel on nii, et mõni sõna kummitab peas, nii et hakkad teda lausa omaette valjusti ütlema või isegi laulma. ja mõni selline sõna kummitab niimoodi korduvalt, võib-olla aastaid; eriti siis, kui tema tähendust ei tea. üks selline sõna oli mul "luoravetlanistika" (või mõnikord lihtsalt "luoravetlan") - ei tea, kust meelde jäänud, kuid kõlaliselt kuidagi võluv sõna. vahel ärkad üles, jood kohvi, vahid aknast välja ja pomised omaette "luoravetlan", lihtsalt niisama. tähendust ma ei teadnud, oletasin, et äkki on see kuidagi maiade või asteekidega seotud (neil ju on toda tl-ühendit omajagu). otsustasin nüüd välja uurida ning sain teada - "luoravetlan" (mitmuses "luoravetlat") on tšuktšide enesenimetus, see tähendab tšuktši keeles "tõeline inimene" (tegelikult on see eurooplaste ja venelaste jaoks suupärastatud hääldus, päris korrektne kuju tšuktši kirjakeeles on ԓыгъоравэтԓьэн, mis hääldub ɬəɣʔoráwətɬʔǝn). nimetus "tšuktš" pärineb samuti tšuktši keelest, sõnast "tšautšu" 'põdrarikas', millega ennast nimetavad põdrakasvatajaist sisemaa-tšuktšid, et ennast eristada mereäärsetest kalapüüdjaist tšuktšidest.
nii et "luoravetlanistika" on teadus tšuktšide või nende keele kohta. elavad nad teatavasti Euraasia kõige tagumisemas otsas, ja ilmselt just sellesama "tagumisuse" pärast olidki nad nõukogude anekdoodivaramu populaarsed tegelased. sattusin otsingute käigus Paul Goble'i blogi lugema, ta refereerib seal üht vene lehelugu, kus tšuktšid seletavad, et tšuktšianekdoodid toimivad tšuktšide eneste jaoks tegelikult sama loogikat järgi, mille kohaselt nad kasutavad mitut nime - üks on avalikuks kasutuseks, teine, päris nimi, ainult kõige lähedasemate jaoks; see toimib siis kaitsekilbina mitte ainult võõraste inimeste, vaid ka saatuse enda vastu. nii et anekdoote võib siis võtta tolle avaliku, kaitsva nimena.
tuntuim tšuktši kirjanik on möödunud aastal surnud Juri Rõtheu - tõlkes Tundmatu Jüri (Jüri on avalik ja hiljem võetud nimi, Tundmatu on sünniga saadud nimi). tema raamatuid on ka eesti keeles - jutustus "Tüli merihobu pärast", lasteraamat "Kuidas polaarjoont otsiti" ning romaan "Uni algavas udus". see romaan on pühendatud tšuktši kirjasõna pioneerile, põdrakasvataja Tenevilile, kes leiutas 1920. aastatel tšuktši kirja - poolenisti ideograafilise, poolenisti silbilise märgisüsteemi, mida reaalselt kasutas ainult ta ise oma pojaga kirjavahetust pidades. kiri pole tänini täielikult dešifreeritud, kuid igal juhul ollakse seisukohal, et Tenevil arendas selle kirja välja üsnagi iseseisvalt ilma suuremate väliste mõjutusteta - geenius. oma kirjakeele said tšuktšid 1930ndail, alguses põhines see ladina kirjal, üsna varsti aga viidi üle kirillitsale.


siin ka üks tore vene multifilm, mis tehtud 1985 tšuktši muinasjuttude ainetel, helitausta on teinud teenekas tšuktši ja muude põhjarahvaste rahvamuusika ansambel Ergõron.



lisan igaks juhuks ka filmi teksti "reaaluse" tõlke; päris sidusa muinasjututekstina ta ei toimi, aga filmi meeleolust aitab ehk paremini aru saada:

KUTH JA HIIRED

Ammu oli see. Elas tollal ilmas ronk Kuth, taeva isand oli.
Kaua lendas ronk Kuth, väsis ära, kuhugi polnud istuda, ja ronk hakkas mõtlema. Üks pea on hea, aga kaks on parem. Otsustas maa teha.
Kuthist tuli välja maa.
Millal saab puhata? Ainult vanaduses. Ja Kuth hakkas vanameheks.
No pole midagi. Kuth jäi lõpuks magama. Palju päevi möödus. Tõusis päike, soojendas maad, Kuthi jälgedest tulid välja hiired.
Ja hiired rõõmustavad - maa on suur, ruumi palju, hea on elada.
Oh, kuhu hiired läksid… Rumalad on veel. Pilvi läksid püüdma.
Jah, halb jahikäik, kukkusid ainult alla. Ainult et kukkusid Kuthi peale.
Ohoo, kuidas Kuth alles aevastas! Maa läks katki ja ümberringi tekkisid suured mäed.
Uhh, kui head mäed, nüüd on lõbusam mängida.
Kust need hiired tulid? Kukkusid alla või? No küllalt jooksmisest, hiired, kohe hakkan tuuleks, pühin kõik maa pealt ära.
Kuth väsis ära. Peab puhkama. Taevast on kõik alla pudenenud, mäe pealt on kõik alla kukkunud, kõik on sassi läinud, aiaiai. Igaühele on oma kohta vaja, vaat nii.
Kui elu halb, siis ükskord saab hing täis, eks ole?
Ja maa peal sai tühjaks.
Ah kui hea tuul oli, pea käib ringi, taevas vilgub silme ees.
Uhh, kust need hiired? Noh, aitab piiksumisest. Kohe hakkan lumeks, katan hiired kinni.
Ja maa peale sai lumi.
Taas laulavad hiired: uhh, hea, nüüd on meil lund palju, hakkame mäest alla laskma.
Jah, hiired sõid Kuthi läbi, ta on nüüd üleni auguline.
Neetud hiired, kohe hakkan tuleks, põletan kõik ära!
Kuthi lumest nahk ärkas ellu ja algas suur võitlus.
Kaua võitles lumi tulega, aga välja tuli ainult vesi, jajah.
Pärast tormi on hea olla. Hiiredki ujuvad. Jaa, vaikses vees elab uputus. Vesi võttis kõik hiired.
Ja maa peale tuli kevad.
Uhh, alguses [?], nüüd on päris metsikuks läinud.
Ehh, alustan õige kõike otsast peale.
Ja Kuth hakkas jälle rongaks. Vaatas ümberringi - ohoh. Koristas ära kõik, mida vaja pole.
Kust need hiired?
Oma jälgede eest kuhu ära minna?
Kõik.

19. veebruar. väike täiendus - ei saa see multifilmgi läbi vihjeteta tšuktšianekdootidele - nüanss, mis nonde anekdootide eestikeelses versioonis kaotsi läheb, on see, et sageli alustab tšuktš oma lauseid sõnaga "odnako" - ometi, ainult et, ikkagi, siiski.

1 kommentaar:

sven vabar ütles ...

Äärmiselt hea ja huvitav multikas. Äge on muu hulgas see, et hiiri on mitu.
Ja see Shrifti lugu selles varasemas postituses on ka tõesti ilus.