tantsud

käisin nädalavahetusel Paides "Kolmkõla" festivalil ja muude heade asjade hulgas nägin ka Jamila esituses Lõuna-India templitantsu. rääkimata sellest, et see tants ise on ilus ja meeldiv, on selle puhul huvitav see, et algselt pole see üldsegi inimeste ees esinemiseks mõeldud - seda tantsiti Lõuna-India templites jumalatele, jäljendades taevaseid haldjaid, kes jumalaid oma tantsuga lõbustasid; nii et tants kui palve, jumalateenistus ja jutustus jumalikest asjadest. alles hiljem hakkasid ülikud neid tantsijatare - devadasi'sid - enda juurde esinema kutsuma, ning tänapäeval tantsitakse seda ka pigem ikka etenduse korras.
siin üks näide sellest:



põhjalikumat juttu ja asjalikke viiteid saab siit.

mul tekkis aga üks kujutelm teatristseenist, kus see templitants oleks kohakuti ühe teise tantsuga - capoeiraga. capoeira on omapärane Brasiilia neegerorjade võitluskunstist välja kasvanud nähtus, mis on oma juurtega Aafrikas, eelkõige siis Angolas, kust Brasiiliasse orje toodi. see on improvisatsiooniline - kuid ometi kindlate reeglite ja võtetega - kahevõitlus, mis on ühtlasi ka tants - püütakse küll teineteist võita, aga samas tantsitakse teineteisega seda võitlust, aimates ette teineteise liigutusi ja nendele reageerides. nõnda on siin üheskoos nii võitlus/võistlus kui ka nõtke üksteisetaju, mida on vaja ühise tantsu tekkimiseks, kui ka iseenda meisterlikkuse demonstratsioon, mis on mõeldud pealtvaatajaile (mu jutt on muidugi võhiku jutt, värk on muidugi palju komplitseeritum, kui mu jutust paistab). kui too templitants on miski, mis on mõeldud eelkõige jumalate silmadele, siis capoeira on midagi otse vastupidist, üdini inimlik mäng, mida esitatakse ümbritsevale ja kaasa musitseerivale inimringile ning kus on korraga koos nii inimlik vastastikune agressioon kui tundlik koostöö.

siin on ühe capoeira-kamba "portfoolio":



häid linke capoeira kohta leiab siit. Eestis tegutseb samuti üks kamp, head eestikeelset infot saab sellest blogist.

.