harms

käisin vaatamas Mehis Heinsaare kirjutatud ning Kalev Kudu lavastatud tükki "Daniil Harms ehk Geeniuse elu" - mu meelest nii näidend kui ka lavastus on hästi õnnestunud (ja kui arvestada, et tegu on harrastusteatriga, on tulemus ikka väga hea). näidendis on läbi põimitud Harmsi elulugu, kolmekümnendate Peterburi atmosfäär ning Harmsi enda sõge looming, ja tervik on veenvalt välja kukkunud. näitlejatest meeldisid ehk kõige rohkem peaosa mänginud Richard Naar, Lipavskit mänginud Lennart Peep, mitmeid osi (Tšukovski, julgeolekumees, mitu vanamutti) mänginud Enor Niinemägi ning Paan Fagoti osas Peeter Piiri; aga teisedki näitlejad olid sümpaatsed. täismahus teatriõhtu, kolm tundi, igav ei hakanud hetkekski, ning nii Harmsi loomingu eriline õhustik kui ka tema ajastu õudus on veenvalt välja mängitud. ma siin pikemalt ei hakka arvustama, igal juhul soovitan vaadata, kel võimalik. arvustuse on kirjutanud Aapo Ilves ning vist tuleb Sirbis Rait Avestiku lugu ka.
Mehis on näidendis osalt kasutanud minu tõlkeid Harmsi luuletustest (vt Vikerkaar 2006(10/11), lisan siia maitseks paar asja, mis olen tõlkinud, aga pole ilmunud.

NÄIDEND

I vaatus
Koka Brjanski: Ma abiellun täna.
Ema: Mis?
Koka Br.: Ma abiellun täna.
Ema: Mis?
Koka: Ma ütlen, et ma abiellun täna.
Ema: Mis sa räägid?
Koka: A-bi-el-lun-tä-na!
Ema: bi? mis see bi on?
Koka: A-bi-e-lu!
Ema: lu? Kuidas lu?
Koka: Mitte lu, vaid a-bi-e-lu!
Ema: Kuidas siis pole lu?
Koka: Lihtsalt, pole lu ja kõik!
Ema: Mis?
Koka: No ei ole lu. Saad aru? Ei ole lu!
Ema: Jälle sa oma lu-ga. Ma ei tea, milleks lu.
Koka: Ptüi sind! bi ja lu! No mis see nüüd siis on! Kas sa siis ise aru ei saa, et ütelda lihtsalt bi on mõttetu.
Ema: Mis sa räägid?
Koka: Bi, ma ütlen, on mõttetu!!!
Ema: Tet?
Koka: No mis see siis on nüüd! Kust sa tuled selle peale, et kuulda ainult tükikest sõnast, ja veel kõige kohatumat: tet! Miks just tet!
Ema: näe jälle tet.

Koka Brjanski kägistab ema ära.
Siseneb mõrsja Marusja.

(aprill 1933)


KAZIMIR MALEVITŠI SURMA PUHUL

Katki rebinud mälunire,
Vaatad sa ringi, uhkusega põrmustades oma näo.
Sinu nimi on Kazimir.
Sa vaatad, kuidas tuhmub sinu pääsmise päike.
Otsekui ilust käristatud sinu maa mäed,
Pole paika, kus alal hoida su figuuri.
Anna mulle oma silmad! Avan akna oma peanupul!
Mis sa inimene, uhkusega põrmustasid oma näo?
Ainult kärbes on su elu ja su tahtmine on rasvane roog.
Ei sära su pääsmise päike.
Äike asetab jalgade ette kiivri su peast.
Pe – sinu sõnade tindipott.
Trr – sinu tahtmine.
Agalton – sinu kidur mälestus.
Hei Kazimir! Kus on su laud?
Otsekui polekski teda ja sinu tahtmine on trr.
Hei Kazimir! Kus on su sõbranna?
Ka teda pole, ja sinu mälestuse tindipott on pe.
Kaheksa aastat laksutas su kõrvus,
Viisteist minutit koputas su südames,
Kümme korda voolas jõgi su eest läbi,
Muutus sinu tahtmise tindipott Trr-iks ja Pe-ks.
"Vat kus värk," ütled sa, ja sinu mälestus on Agalton.
Seal sa seisad ja otsekui lükkaksid kätega suitsu eemale.
Tuhmub sinu uhkusest murelik näoilme;
Kaob su mälestus ja sinu tahtmine on trr.

(5.,13. mail 1935. aastal Daniil Harms – Šardam)

[Šardam oli üks Daniil Harmsi pseudonüüme. Luuletuse 5. mail kirjutatud algvariant kandis pealkirja "Läkitus Nikolaile", arvatakse, et sellega on mõeldud Nikolai Oleinikovi, Harmsi kaaslast OBERIUs, kuid see pole kindel. Igal juhul on näha, et luuletus on adresseeritud elavale inimesele; selle taga on kommentaatorid näinud seost folkloorsete talistepühaaegsete surnumängudega. Pärast Kazimir Malevitši surma kirjutas Harms teksti ümber ja pani daatumiks 13. mai (Malevitš suri 15. mail). Harms luges teksti ette Malevitši ilmalikul leinatalitusel.]



Ma kinkisin teile supi
võite teda vastu võtta kui külalist
tahate pange tugitooli istuma, tahate sööge ära.
Annan teile nõu:
Rebige hammastega kartulat
luid murdke silmahammastega
liha kugistage ilma närimata
aga vett jooge läbi ninasõõrmete.

Grigori: Mul läks kooruke kurku
Koputage vastu mu selga
ehk teengi ukse lahti

Maša: Kopp-kopp-kopp!

Grigori: Kes seal on?

Maša: Pudel.

Grigori: No näed no näed
jälle hakkab unenägu peale.

Maša: No mis sa näed?

Grigori: Ma näen maja
majas on supp
nii hirmus kuum ja hirmus upp

Maša: Miks see küll nii on?

Grigori: Ära minult küsi
ära vaeva oma klaaskõrikest
näe seisan siin ühel jalal
ei kõigu ei kuku
mind tõukavad kuklasse kihulased
kuid õhk toetab mind õhtujahedusega
näe liigutan kiiresti jalgu
kerkin maast üles
küünla kohal lendan raamatu kohal
kärbsed hakkasid mu kannul tuiskama
Püüa mind kinni Maša!

Maša: Huhh huhh
käpik käest
püüan sind päkkipidi kinni
ei sa pääse sääseke
huhh huhh
seelik seljast
nii on kergem joosta
jalgadel avaram.
Ai, Griša, aed jäi ette!
noh tähendab lendas ära

(1931)


ja lõpetuseks üks väike multikas


.