saudek

see on üks Jan Saudeki varasemaid pilte, tehtud 1959 tõenäoliselt Prahas. Saudek oli tollal 24-aastane ja veel tundmatu, ta ei teinud tollal veel ekspressiivseid ihast ja lagunemisest tulvil stuudiopilte määnduva Seina taustal, millega ta kuulsaks on saanud. pildi tonaalsus pole mingi retro-töötlus, vaid mõjub algupärasena - "just seda värvi pilte pildistatigi viiekümnendate lõpu Ida-Euroopas". hämmastav pilt minu meelest - ühtaegu väga nukker ja samas kuidagi lootusrikkalt värske. kevadsügis. ilus tüdruk ei seisa, ta kõnnib kuhugi - suitsevate korstendega vabrikuhoonete poole all orus, tema minek on mõistatuslik ja samas lihtne ning alasti. ei mõistagi midagi ütelda selle pildi kohta, ta lihtsalt meeldib mulle, väga puudutava meeleoluga pilt.

Saudekite kodulehel on hulk Jan Saudeki ja Sára Saudková fotosid; Sára on Jani andunud õpilane, kuid ta pole vana fotograafi noor naine, nagu võiks arvata, vaid hoopis minia. sel leheküljel on ka üks võluvamalt kirja pandud autobiograafiaid, mida olen kohanud. tõlkisin selle ära:


1935
Mu ema sünnitab poja Kareli ja kohe seejärel minu, nagu kaasandena, ja see määrab mu kogu eluks olema number 2.
1935
Kohe pärast mu sündimist teeb mu pere minust pilte, samasuguseid, nagu tehakse igast väiksest lapsest. Hiljem pildistan ma neid pilte: meie kõigi instinktiivne püüdlus mälestusi jäädvustada.
1939
Märtsis näen ühel Prahasse siseneval tankil Saksa sõdurit, keda pean Adolf Hitleriks. Ilmselt oli see lihtsalt samasuguste vuntsidega sõdur.
1943
Loen esimest korda Celine’i “Teed öö lõppu”. Ma ei saa eriti aru, aga tema stiil võlub mind väga.
1944
Näen inimesi suremas. Teeveertes, põldudel, maha lastud. Mõnedel tõmblevad veel jalad nagu filmis. Nad surevad ja näevad välja, nagu oleks nad vahast või kipsist. Ma vaatan neid kaua ja lähedalt, nagu lapsed ikka vaatavad.
1945
Loomalik igatsus füüsilise armastuse järele, aga mul ei õnnestu seda realiseerida: ma näen alati välja viis aastat nooremana.
1945
Inimhulk riputab saksa sõdurpoisi jalgupidi lambiposti otsa. Isegi laps näeb, et ta on Wehrmachti kutsealune, mitte SS-lane. Nad valavad ta bensiiniga üle ning panevad põlema, karjudes “Mutti! Mutti!” Iga sõja eest maksab keegi süütu.
1946
Ameerika abipakkidest leian ma ajalehti Sunday Comic Sectioniga, neid kasutati pakkepaberina. Õgin võõraid sööke ning koomikseid: Li’l Abner, Captain Marvel, Spirit… Ma olen vaimustusest oimetu.
1947-1950
Ajakirjast Life näen ma Margaret Bourke-White’i, Eugene Smithi ja Gisele Freundi reportaaže Eva Peronist. 1977 kingib Gisele Freund mulle Rolleiflexi, millega ta oli Eva Peroni pildistanud. Ma kasutan seda tänini. “Don’t cry for me Argentina”.
1948
Mingis raamatus näen Jackson Pollocki, Norman Rockwelli (milline kombinatsioon!) ja Wyethite pilte: ma olen põrmus. Samal ajal hakatakse minu kodumaal maalima Komari ja Melamidi laadis, ainult et täiesti tõsiselt. Aastaid olen ma püüdnud neid kuskilt taas leida, kuid neid ei eksisteeri enam. Aga ma olen kindel, et Pollockid on alles.
1949
Ma sõidan esimest korda mootorrattaga (CZ 125?).
1950
Olen naisega vahekorras, aga vaid hetkeks. Pean ootama veel tervelt kolm aastat, kuigi ka siis polnud asi palju parem. Viiekümnendate algus - Frankie Laine laulab ning see haarab mind. Isa sõjaeelsest ajast pärit raadioaparaat keeldub mängimast ning saab minult külge löögijäljed.
1950
Ma saan oma esimese kaamera, Kodak Baby Brownie. See töötab väga hästi ja ma kasutaksin seda tänini, kui vaid tehtaks filme, mis sellesse sobiks.
1951
Komponeerin ja hiljem koloreerin oma esimese foto. Meie perekonna tohter, kellele ema seda häbelikult näitab, kuulutab ilma kõhklemata, et see on lootusetult halb, kitšilik ja vanamoodne: ma usun iga ta sõna ning loobun pildistamisest (aastaid hiljem leian ma selle foto taas: see on kaunis, nii nagu noorus on kaunis! Praegu ei oskaks ma sellist enam teha! Ma olen selle foto jälle ära kaotanud - kuid ma olen selle vähemalt korra ära näinud - ja sellest piisab. Vähemalt korra, vähemalt korra…).
1953
Magan neitsiga - olen isegi tegelikult neitsi. See peaks olema suurepärane hetk inimese armuelus - kuid ennäe: me lähme varsti lahku, kauaks, alatiseks.
1955
Sõjaväes öiste manöövrite ajal saadetakse mind kuhugi sõnumit viima, jään teel lõksu kinni. Tundide kaupa kuni hommikuni rabelen, et lahti pääseda. Esimest korda elus tunnen ma ennast abituna - edaspidi tunnen seda juba pidevalt.
1956
Ikka veel sõjaväes, kuskil läänepiiril, kuulen Müncheni Ameerika sõjaväe raadiost Pat Boone’i laulmas “When I Lost My Baby”. Ta kõlab nii kergelt ja loomulikult! Meie tollased lauljad laulsid porgandihäältega nagu operetis.
1958
Sõidame koos vennaga Itaalia rolleriga, kujutledes ennast Itaalia filmidesse. Siin kõrgel põhjas kohtume tihti mõistmatuse, solvangute ja isegi peksuga. See loomalik tõsidus valdab tänini: keegi ei naerata, kõigil on ees hõivatud ja murelikud näod.
1959
Mu noor naine kingib mulle esimese korraliku kaamera FLEXARET 6x6. Ma kasutan seda senini - kinkija on haihtunud.
Kuuekümnendad aastad
Minu kätte satub näituse “Family of Man” kataloog, olen võlutud ja otsustan, et hakkan ise pildistama samasugust raamatut inimese perekonnast. Sel ajal laulab Roy Orbison, ja Rolling Stones laulab “I can’t get no satisfaction”. Sellel on mulle tohutu mõju. Tantsin metsikut rock’n’rolli - mõnikord ei pea mu purjus tantsupartner mu ekstsentrilistele figuuridele vastu ning oksendab mu täis - 26 aastat hiljem näen, et see, mida üritasin tantsida, on lõpuks leiutatud: seda nimetatakse nüüd breiktantsuks.
1965
Loen Kafka “Protsessi” - olen hingetu. 1988 loen “Olemise talumatu kerguse” ühe öö jooksul läbi (ja veel inglise keeles) - situatsioon kordub.
1966
Tüdruk imeliku nimega Bojmira pöörab oma palja tagumiku kutsuvalt minu poole. Ma ei teadnud, mida sellega peale hakata, hiljem olen ma seda väsimatult otsinud.
1966
Kuulen raadiost Dylani laulu “Blowin’ in the Wind”. Ma ei saa sõnadest päris hästi aru, kuid mulle on kohe selge, et see on keegi, kes mõjutab kogu põlvkonda.
1969
Seisan Ameerika tänaval, New Yorgi 42. tänaval. Üksi. Sestsaadik olengi üksi. Kui tagasi jõuan, ei tunne mu lapsed mind ära.
1969
USA Kesk-Läänes kuulen Simonit ja Garfunkelit laulmas “Scarborough Fair/Canticle”. Laul jääb mind kummitama 14 aastaks.
1970
Pärast ebaõnnestunud abielu lõpetan mingis keldris - tulin siia natukeseks ajaks, kuni ma toibun. Seinu mööda voolab vesi, öösiti kuulen ligunenud krohvi alla kukkumas. Jään siia tervelt seitsmeks aastaks. (Seitsmekümnendate alguses tuleb sellesse keldrisse mu Veronika: avastatud, viljastatud, hüljatud ja lõpuks portreteeritud - kõike seda minu poolt!)
1971
Nutan kogu öö kuni hommikuni ühe oma lapse pärast (David, sündinud 1966). Ma kardan, et ta sureb. Ta elab edasi - kuid ma olen ta ikkagi kaotanud.
1972
Ma leian oma Seina - kuid ma ei tea veel, kui tähtsaks see minu jaoks saab.
1973
Proovin ka maalida ja kirjutada. Kõik on üksmeelel - see on pask. Minu fotode ümber valitseb minu riigis täielik vaikus; hiljem saan ma aru, et see polnud sihilik - mind lihtsalt ei teadnud keegi.
1974
Kohtun Jana D-ga - esimest korda olen silmitsi tõelise põlgusega kõlbeliste väärtuste suhtes.
1975
Teen lapse Veronikale, kes nii hästi lõhnab. Selle käigus kaotab ta teadvuse - ma kardan, et ta sureb, kuid ta elustub ilma probleemideta.
1975
Lähen mägedesse. Lähen üksi ja eksin ära, kuid astun visalt edasi läbi tiheda kääbusmännivõsa. Järsku jõuab mulle pärale, et olen jõudnud kohta, kus ükski inimene pole varem olnud, ja kui ma siin sureks, ei otsiks ega leiaks siit mind keegi.
1976
Maist juulini - armastan üht punapäist tüdrukut ja veel neljakümmet: AIDS pole veel moodi läinud.
1976
Minu kahe väikse lapse ema saab traagiliselt surma. Ta unustatakse varsti. Ah, ma igatsen teda ikka veel! Kes teab, millal ma teda jälle näen… Ka mu isa suri: pikk ja võib-olla isegi õnnelik elu. Vähemasti sain ma temaga hüvasti jätta.
1977
Öösügavusest ilmub mu keldrisse väike Zuzanka. Ta sööb pille, šokolaadi ja soolapulki, ta võib ennast oma süljest purju juua, kui vaid soovib.
1977
Ärkan keset ööd, pisarad silmis. Poolunes kritseldan midagi seinale ja jään nuttes uuesti magama. Hommikul on seinal kiri AUSCHWITZ.
1978
Võtan barbituraate - paradiisiuni.
1979
Zuzanka lahkub. Kui ma küsisin, miks ta minuga nii pikalt kokku jäi, vastas ta: “Sest sa ei küsinud kunagi midagi.”
1980
Teenin oma esimesed 1000 dollarit, mis on sama palju kui terve mu aastapalk töölisena, kellena ma veel siiski jätkan.
1983
Võidan meie grupi parimat jooksjat pikamaajooksus (8 km). Hiljem seletatakse mulle, et “ega ta tegelikult nii hea jooksja polegi”. Illusioonipurustajad…
1984
Minu lõpmatu igapäevane tuim töötamine vabrikus on läbi: ma saan (imekombel) Tšehhi Kujutavate Kunstnike Fondi liikmekaardi. Ma olen vaba. Mu ülemus tahab, et ma töötaksin veel 9 kuud - tema seaduslik õigus. Kuid mis on kolmveerand aastat mõttetut ja sisutut tööd võrreldes eelnenud 33 aastaga?
1985
Leian end alastirannast: hämmastunud meie, inimeste ilust ja armetusest.
1985
Mulle antakse väike katusekorter: pimik, voodi ja laud. Muud pole vajagi. Elan selles tänini.
1986
Üheksateistkümnene tüdruk ütleb mulle täie siirusega, et ta ei suuda uskuda, et vanad inimesed (40-50) võiksid seda veel teha. Ja mulle meenub mu enda kooliaegne päevik, kus ma kirjutan koristajanaise kohta, et “eit on neljakümneselt jälle lõkkele löönud”.
1986
Ma üritan enesetappu - ma pole kunagi olnud põhjalik ning seegi läheb nurja. Esimest korda on mu laiskus mulle kasuks tulnud.
1987
Mu sõbratar ütleb, et me saame lapse. Mõtlen, et see võiks olla hea põhjus lähemalt tuttavaks saada.
1987
Mu naine ähvardab, et kui ma korralikult makseid ei tee, laseb ta mu panna psühhiaatriahaiglasse, kus “nad teevad minust tõelise hullu”. Mul on tunne, nagu oleks ma midagi sellist juba varem kuulnud.
1987
Keset ööd kohtun oma kunagise lemmiktütre Karolinaga. Me ei tunne teineteist ära, sest mina mäletan teda lapsena ning tema mind tumedajuukselise noormehena - nüüd pole me ei üks ega teine.
1987
Mu perekond võtab minult mu negatiivid ära - kogen suurejoonelist väljapressimist. Lõputu vägikaikaveo jooksul kuulen ilustamata tõtt iseenda kohta: olen tola ja lollakas ja kehv kunstnik, ma ei saa kunagi selliseks nagu Anderle. Ma olin seda tegelikult ise alati aimanud! Viie kuu pärast saan negatiivid tagasi. Aeg ilma nendeta oli ilmselt halvim aeg mu elus.
1988
Minust saab kunstnike liidu liikmekandidaat. Mitte veel liige, kuid liikmeks kõlblik isik: madalaim positsioon selles tiitlite hierarhias, mida kunstnikud omavahel jagavad. Laevapoiss laeval, mis kõigub laisal merel.
1988
Ma üritan maalida heledates toonides: armastuse, andumuse, hauani kestva ustavuse võrdkuju. Kodu, mida olen igatsenud, aga mida mul kunagi olema ei saa. Ma olen võimetu seda kogema, kuid ma oskan seda kujutada. Ma vaatan tumeda horisondi poole, mille taga ootavad naised, kullatükid ja kuulsus.
1989
Terve õhtu armatsemist Monikaga, kelle perekonnanime ma ei saagi teada. Kirjeldamatult kaunis keha - ja kõige selle sees arvuti: armatsemise ajal vaatleb ta mind külmavereliselt ja mõtleb uute jeanside peale, mis ta minult saab. Ah, ma tahtsin teda! Tänapäevani meenutan ma teda.
1990
Noor prantslanna heidab mulle ette, et mu sõrmeküüned on mustad, et ma ei vaheta aluspesu ja üks kord isegi seda, et ma olen purjus - ta joodab mind piimaga, mis on liiga hea, et olemas olla.
1991
Söön õhtust Pariisi parimas restoranis. Loba sellest, et “punast veini peab jooma toatemperatuuril”, osutus valeks, nagu ka kõik muu, mida mulle kodus räägitud oli: seda serveeritakse väga külmalt, maailma parim.
1991
Minu Prantsuse armukese Nathalie vahetab välja Moraavia kaunitar. Klassikaline juhtum, kus vana (31) vahetub noorema vastu.
1992
Mitu inimest tunneb mu tänaval ära ning palub autogrammi: ma olen õnnelik, aga hoian end vaos, et mitte hakata rõõmust pöörlema nagu derviš.
1993
Febio filmikompanii valib mind GEN-projekti (Tänapäeva 100 tšehhi). See on suurim (ja ainus) tunnustus, mis ma olen oma elu jooksul kodumaal saanud, sest kõrgkiht, nii endine kui uus, on mu peale alati sülitanud.
1993
Ah, unustasin! Isegi mu armastus lahkus! Ta oli olnud pikka aega haige - ja sel hommikul, kui ta lakkas elamast, läksin ma orgu, üle silla ning ronisin järsakule ning vaatasin, kuidas jõevool kannab kõik minema: mu lootused, unelmad ja lubadused, kuid ka kurbuse ja kõntsa - ja ma nägin, kuidas jões peegeldus tõusev päike, mis paistab ühtmood kõigi peale: heade ja kurjade peale. Flow, river, flow…
1998
Panen oma pildid näitusele välja viimast korda oma kodumaal - tulu (7 miljonit 200 tuhat krooni) annan heategevusele. Liiga palju jäljendajaid - ma ei taha enam kellelegi teenäitajaks olla…
1999
Otsustan, et pean jõudma 100 kätekõverduseni - kahe aastaga (2001) jõudsin 80-ni. Ma usun, et ma saan sellega mõne aasta pärast hakkama - enne, kui vanaks jään. Hohoo!
2001
Istun oma laua taga - kõikjal pliiatsid, kirjad kogu maailmast, üks tagasihoidlik lillekimp, kristallkivi, mille mu pojake on mulle kinkinud, unenäokatkendid, fotod - vaid viirastused. Akna taga öö, mustem kui tint. Silmapiiril paar tuld - mõne aja pärast kustuvad needki. Ja silmapiiri taga, mis pilti poolitab, on vaid öö ning selle järel uus päev - ja kuskil seal, jah, seal ootavad naised, kullatükid ja kuulsus. Sinna ma ei jõua, kuid vähemasti saan ma sinnapoole vaadata - ja sellest piisab. Nõnda ma siis vaatan kättesaamatute kauguste poole, lootes näha teemandi helki, tähesära, kaugelt kutsuvat valgust üle aastate kuristiku, hoolimata tunnustamatusest ja unustusest, ikka ja alati. Ma jään alati sellesse pimedusse vaatama, jään alati valgust otsima - ja kui ma ükskord näen valguskuma, siis ma annan teile teada…
2004
Assisteerin sünnituse juures - silmapilgu jooksul sain aru, et kõik, mida ma olin tähtsaks pidanud, oli vaid tühine pettekujutlus, ja ma sain alatiseks teada (ma tõesti ei teadnud seda varem), mis on armastus ja Emadus: üks ja seesama.
2005
Kirjastus Slovart annab välja mahuka raamatu mu piltidest - samal ajal tegi mu sõber Sára mu seitsmekümnenda sünnipäeva kingituseks minu näituse. Raamat müüdi kiiresti maha ning sellest tehti kordustrükk. Kas see tähendab midagi?
2006
Pärast pikka, peaaegu lõputut ignoreerimist kõrgkihi poolt saan ma kultuuriministrilt Artis Bohemiae Amicis kõrgeima auhinna koos kirjanike Vladimír Körneri ja Milan Kunderaga - panuse eest riigi maine tõstmisse välismaal. Tahan teha kuulsate inimeste portreede raamatu. Samal ajal luban Rahvusteatri direktorile teha üheksa kuu jooksul sada portreed draama-, ooperi- ja balletinäitlejatest. Suve lõpuks olen võimeline tegema kaksteist lõuatõstet ning lõpetuseks tõstma ennast ühe tiiru üle kangi.