mare tranquillitatis

Paari viimase aasta jooksul külastab mind aeg-ajalt esimesena kohe pärast ärkamist paari minuti jooksul üks tunne või mõte - ühe mõtte tunne. Ta pole lühidalt kirjeldatav, aga talle on iseloomulik selline kergus, vahetus, lihtsus, ja ühtlasi selline paratamatu tõesus, mis on tavaliselt omane unenäole. Tavaliselt käib see tunne mingi teema või probleemi (selle asja) kohta, millest ma olen eelmisel päeval tõsisemalt mõelnud või vestelnud (mõnikord algab selle tundega näiteks päev, mil ma pean mingi ettekande pidama ning olen eelmisel õhtul selle kirjutamise lõpetanud; mõnikord aga puudutab see mingit täiesti tavalist elulist asja; mõnikord aga midagi üldisemat ja eksistentsiaalset). Kui ma püüan seda tunnet tema teokarbilisuses artikuleerida, siis oleks see ligilähedaselt midagi sellist: “Tegelikult pole sellel asjal tähtsust, tähtis on hoopis miski muu, aga samas see miski muu sisaldab endas ka seda, et polegi üldse tähtis, et see asi pole tähtis - nii et hoolimata selle asja tähtsusetusest ei ole temaga tegelemine mõttetu.” Või siis nii: “Tegelikult pole see asi üldse nii, ta on hoopis teistmoodi, hoopis komplitseeritum, aga oma komplitseerituses ka palju lihtsam, see tähendab - kui ma mõistaksin seda asja tema täies komplitseerituses, siis näeks ma, et ta on tegelikult palju lihtsam, kui ma praegu aru saan; aga ühtlasi sisaldaks see komplitseeritud/lihtne arusaam ka seda, et minu praegune poolik arusaam sellest asjast on tegelikult täiesti loomupärane, sellele asjale endale omane - nii et õigupoolest polegi ma eksiteel.”
Ja see unepärase kerguse ja paratamatuse modaalsusse mähitud tunne - mis aga samas on alati kuidagi värskendavalt ja lahedalt üllatuslik ning oma näilisest ennast-tühistavusest hoolimata toekalt ja toitvalt tihke - on kuidagi vabastav, nii et hakkan endalegi märkamatult midagi ümisema, teen endale hommikukohvi ning unustan selle tunde täies rahus, et oma päevamõtete juurde pöörduda.