igavus

käisin laupäeval tol Juhan Liivi maastike ekspeditsioonil, millest on lähemalt juttu siin blogis. mina nii kange ja vinge polnud nagu Chanel või Signe-Fideelia Roots, kes kõndisid kogu maa Tartust Rupsini jalgsi (võib-olla oli neid veelgi, ei tea täpselt; mõned tulid jala Kallastelt, Mehis Heinsaar näiteks eksles Liivi muuseumini Meomalt läbi Välgi metsade - neist on nii palju oma Poeedirahu-lugudes jutustanud Andrus Kasemaa).
mina sõitsin Alatskivile ja käisin lihtsalt Peipsi ääres ära, Nina külas, mis on oma nime saanud väikselt järve ulatuvalt maaninalt. jõuda pärast peaaegu kahetunnist tundmatute metsade ja põldude vahel kõmpimist (läksin isegi pisut eksi, ainult üldine ida-suund oli selge) videvikus lainetava ja mühiseva järveni, külmas tuules plinkiva tuletornini ning selle taga pimedalt vaikiva kirikuni, avastada, et seni, kui olin ninal, on vahepeal külas tänavalaternad põlema läinud - selles kõiges oli mingit hästi õnnestumise rõõmu. selline oli mu päralejõudmise koht:





muuseumis toimunud seminarile jäin hiljaks, Valdur Mikita (ja võib-olla keegi veel, Chanel ise?) jäi kuulmata, aga Mehis rääkis lühidalt ja väga huvitavalt Liivi “välgulisusest”, Erkki Luuk luges ühe luuletuse Liivi ja Laabani teemadel ning Martiini tegi talumajas väga naljaka ja vinge monoetenduse (keegi võttis selle ka videosse, nii et kuskil on see tallel). ja pakuti soojaleibamõtelge koos põdrakanepiteega. lõpuks aeti niisama juttu, Vanemuise nahast ja reaktiivmootoriga lendavatest inimestest. väga hea mõte Chanelil kogu see üritus.

kui ma enne toda matka lugesin Liivi luuletusi üle, siis hakkas mind huvitama seesama tuntud “igav liiv ja tühi väli” - mis see “igav liiv” on? mõistagi on see lihtsalt mingi liivik, liivane männimetsa-alune, nõmme-alune. otsisin veelgi, kus Liiv tollest igavusest kirjutab, aga avastasin, et väga palju ta sellest otsesõnu ei kirjutagi. on näiteks sellised salmid nagu

Järv ei ole ilus
jääse katte all,
kuu ta üle valvab
talvel igaval.
(“Ilus ta ei ole”)

või

Tuhakarva lained
laisalt liiguvad,
seisukütkes pilved
umbsed, igavad.
(“Sügisene rand”)

aga need on üksikud igavuse-kohad, neist ei teki omaette "kogumit". ometi tundus mulle, et see igavus, mingi igatsema panev või igatsema jättev, aga ometi igatsuse-tagust tühjust tulvil tuikav laokilolek, korraga nii terav kui tuhm, on Liivil kuidagi läbivam. eks ta ongi, aga teistsuguses ja emotsionaalsemas sõnastuses.
ma pean silmas mingit sellist igavust, mis on nii igav, et isegi sõnu ei vaheldata luuletuses, aetakse läbi ühesama igavavõitu, aga seda pähetilkuvama lapidaarsusega:

Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb nõmmetee.

just nimelt, ei ole “algab nõmmetee”, nagu kõigil meeles on (sest luuletus peaks ju olema mingi verbaalse mitmekesisuse asupaik), nõmmetee “tuleb” samamoodi nagu luuletuse mina, nii igav on see liiv, kus see sügiseselt üksluine tulemine aset leiab.
aga see kuulus luuletus kuulub oma motiividelt ühte pisut suuremasse pessa, mis ongi just see päris igavuse-pesa, ja selles pesas pesitseb igavuse pidev kaaslane - mänd; siinsamas luuletuses tuleb ju edasi veel “pedak heleroheline”. samasugune inimese ja männi vastastikune igavuse-vendlus on veelgi ilmekamalt esil vähem tuntud luuletuses “Mänd”:

Mänd haljendab üksinda
üle maa.
Oh mänd, kas sinul igav ka
üksinda?

Sääl sõidab postipoiss kiirega
läbi maa,
oh kas sinul sõites läbi maa
igav ka?

Ja postipoiss tuleb ja trararaa!
sarvega
ta puhub ja mänd vastu kostab ka
trararaa!
“Oh tere, seltsimees! Tere ka!”
“Tere ka!”
Kas üksinda üle maa - läbi maa igav ka?

ja veel intensiivsem männi-igavus on luuletuses “Tali”:

Pedak eemal üksi
igavuses otseti…
nagu pilvitanud taevas
suigub kurvalt temagi.

kujutage nüüd ette üksikut männipuud, mis on igavuses lausa otseti, laupapidi, peaaegu et näotsi. just mänd. mis on männis sellist, et just tema on suuteline inimesega tema “igavust” jagama?
siia juurde kuulub ka luuletus “Sõbrad”, mis räägib vanast tuttavast suurest männist mäe peal, kellele luuletaja kõneleb, kuidas ta on ilma peal ringi käinud ja ikka pole kuskil õnne kohanud, mille peale mänd vastab, et “Minagi ei näinud / teda [õnne] siin, ei sääl, / ehk küll kaua juba / vahin mäe pääl.”
või veel üks luuletus “Kaugel!”, mis algab samuti üksiku männiga mäe peal, kes näeb kaugel vee peal ilusat venet, kuid paadi puri hüüab talle vastu “Kaugel!”, jada läheb edasi, venele hüüab niimoodi metsast karjapoiss, karjapoisile hüüab seda tema enda kaja metsas ja seejärel päike, ning lõpuks hüüavad seda päiksele teised päikesed kuskil kaugel ilmaruumis; üleüldine vastastikune kaugel-olek, mis algab sellest otseti igavuses olevast männist ja laieneb lõpuks universumisse.

mõned igavad pildid Alatskivi ja Nina vahelt veel: