22.12.09

jõulujuttu - sõdadeta ühiskond




viimatises Rahvuslikus Maateaduses on huvitav lugu hadza rahvast - tuhatkond inimest Põhja-Tansaanias, kes on elav tunnistus selle kohta, milline võis inimühiskond välja näha enne loomade kodustamist ning põllupidamist, st enne omandi tekkimist.
nad elavad Ida-Aafrika riftivööndis selle koha lähedal, kust on leitud vanimad inimolendi fossiilsed jäänused, ning geneetilised uuringud näitavad, et hadzad esindavad ilmselt inimrassi arengupuu kõige esmasemaid juuri.
nende keel on keeleisolaat, sel pole teadaolevaid sugulasi, kuigi hadzade keele erilised imihäälikud on omapära, mis on ühine mõnede teiste Aafrika keeltega; nende keeles saab loendada ainult kolme või neljani, mis tähendab, et hadzade kultuuris puudub ka üldisem aja loendamise süsteem - neil pole selliseid ühikuid nagu aasta, kuu, nädal, päev, tund; aega tajutakse lihtsalt teatavate perioodide vaheldumisena - öö vaheldub päevaga, kuivaperiood vihmaperioodiga, kuu kasvab ja kahaneb. kuid mingit ajalist planeerimist pole - pole muret homse pärast ega ideed asjade arengust, progressist; hadzade kultuur on olevikuline kultuur. pole ka mingit selget päevarežiimi - magada võib millal tahes, siis, kui parajasti uni peale tuleb.
hadzadel pole kindlaid elupaiku, nad elavad laagrielu, vahetades asupaika umbes iga kuu tagant. kuivaperioodil ööbivad nad lihtsalt lõkete ääres, vihmaperioodil ehitavad endale võsarohust onnid, mida saab valmistada ühe tunniga. riides nad ometi käivad, ilmselt on see aga tsivilisatsiooni ligitulekuga tekkinud komme. nad elavad kampadena, kus võib olla kuni umbes 30 liiget (rohkem inimesi ei saa lihtsalt korraga ühest suurest ulukist söönuks), kuid need kambad või laagrid pole püsiva koosseisuga, inimesed liiguvad kampade vahel ringi. tavaliselt on ühel kambal püsiv vaid kese - mõni vanem ja jahis kogenum mees koos oma laste ja naisega, seda laagrit nimetatakse siis tema nime järgi. meeste autoriteet sõltubki peamiselt jahioskustest, kuid samas ei anna autoriteet võimu teiste inimeste üle - hadzade juures on iga täiskasvanud inimene autonoomne ning ei allu kellelegi (ehk siis - igaüks on iseenda pealik). laagri keskse vanamehe autoriteet piirdub enamasti sellega, et jahisaagist antakse talle parimaks peetav osa - looma pea (ja sedagi jagab ta teistega). jahti peetakse sageli individuaalselt, suuremate loomade puhul või ahvikarja puhul kollektiivselt, kuid saak jagatakse alati kogu laagri vahel - õigemini seda ei jagatagi, kõik lihtsalt söövad saaki ühiselt koos.
mehed tegelevadki jahiga ning mee korjamisega ja valmistavad jahiriistu, naised korjavad taimi ning on rohkem seotud söögi valmistamisega. ometi kulub hadzadel selleks “tööks” päevas kokku neli-viis tundi, ülejäänud aeg on jõudeaeg. kuigi soorollid on suhteliselt kindlad, ei ole ühe sugupoole domineerimist teise üle; “abielu” sõlmimisel ja lahutamisel on aktiivsemaks pooleks sageli just naine - tema valib endale mehe ning lõpetab kooselu, kui mees pole osutunud piisavalt heaks kütiks või ei käi lihtsalt naisega piisavalt hästi ümber. need hadza naised, kes on abiellunud väljapoole, põllupidajate hõimudesse, on sageli hiljem tagasi pöördunud, sest neid pole piisavalt väärikalt koheldud.
hadzade abielu on nn seriaalne monogaamia, mis tähendab, et korraga elatakse koos vaid ühe paarilisega, kuid paarilisi vahetatakse aeg-ajalt (kuigi mõned üksikud paarid jäävad ka kogu eluks kokku). mingit spetsiifilist abielurituaali pole, abielupaariks loetakse lihtsalt mees ja naine, kes on juba mõnda aega sama lõkke ääres ööbinud. kui mitte arvestada rinnalapsi, olevat laagris üsna raske kindlaks teha, kes on kelle laps, lapsi kasvatatakse ühiselt, kusjuures tähtsat osa mängib laste kasvatamises mõni “vanaema”, mõni laagris elav vanem naine (nooremad naised tegelevad toidu varumisega).
hadzadel pole omandit selle sõna tõsises mõttes, maa ei ole kellegi territooriumiks jaotatud. kogu hadzade omand koosneb söögi valmistamise riistadest, veenõudest, kirvest, meestel ka vibu ja nooled ning - mis ei puudu peaaegu ühelgi mehel - kivist voolitud piip suitsetamiseks. suitsetamise komme pärineb ilmselt koloniaalajastust, suitsetatakse kas kanget tubakat või kanepit, ning seda tehakse tavaliselt pärast söömaaega jutte vestes (kas jahijutte või siis mingeid müüte-muinasjutte esiaegadest). peale jutuvestmise on hadzade “meelelahutuseks” ka laulmine ja tantsimine, mis on mõnikord seotud mõnede rituaalidega, aga sageli tehakse seda ka lihtsalt lõbu pärast.
et hadzadel pole omandit, siis ei pea nad ka sõda, sest pole ressursse, mille nimel võidelda - kogu toit on looduses vabalt kättesaadav, ainult mine ja korja või küti. hadzade ajaloost pole teada ühtki näljahäda, pigem on põlluharijatest hõimudest mindud näljahäda aegadel hadzade juurde, kus toitu on pidevalt. ka nakkused ei ole suureks probleemiks, sest hadzad ei ela tihedalt koos.
kui mõni tõsisem lahkheli laagri sees tekibki, siis lahendub see mitte vägivallaga, vaid sellega, et üks osa laagrist läheb lihtsalt minema - kui ei sobi, siis ei sobi, kah mul asi.
rituaale on hadzadel üldse vähe - pole pulmarituaale, ei tähistata ka mingeid muid tähtpäevi, ka matuserituaali pole, surnule kaevatakse lihtsalt haud ja maetakse maha (varasemal ajal isegi mitte seda - surnukeha jäeti lihtsalt maa peale metsloomadele söömiseks). ka religioosseid rituaale pole, sest pole spetsiaalseid teadmamehi ega nõidu, ja surmajärgse elu koha pealt olevat hadzad “agnostikud” - kui neilt selle kohta küsida, siis ütlevad nad, et ei tea, mis pärast surma saab. pole mingeid erilisi märke müstitsismist või usust vaimudesse. kristlikel misjonäridel pole hadzade juures erilist lööki olnud. kui küsida, mida hadzad arvavad Jumala kohta, hakkavad nad rääkima päikesest. kui mõni rituaal ongi - näiteks “epeme”, tants, mida tantsitakse ilma kuuta öödel ja mis oletatavasti võib olla esivanematega suhtlemise rituaal, aga kindlasti on see paarilise otsimise rituaal - siis on iga hadza isiklik asi, kui tõsiselt ta selles osalemist võtab.
muidugi ei saa hadzade elu päris paradiisiks pidada, sest nad kannatavad kuumuse, sagedase janu ja putukate käes, nende lastest sureb viiendik esimesel eluaastal ja pool enne täisealiseks saamist.
hadzade asualale tungivad üha tihedamalt põllupidajad ning tõenäoliselt on hadzade kultuur sellisena kaduma määratud. osa hadzasid on juba praegu senisest eluviisist loobunud ning hakanud raha eest tööle elava etnograafilise eksponaadina, näidates turistidele hadzade jahipidamisviise ning laule-tantse. nende hulgas on aga hakanud levima nähtused, mida traditsioonilistes hadzade laagrites ei tunta - alkoholism, tuberkuloos ja koduvägivald. Tansaania riigi püüded hadzasid harida ja tsiviliseerida tähendab kõige tõenäolisemalt lihtsalt hadza rahva assimileerumist ja “iseenese pealike” sulandumist Tansaania linnade ja külade alamklassi hulka.

1 kommentaar:

Kalev ütles ...

Aare, huvitav lugu. tahaksin neid ise näha. tansaania, jah, tiba kaugel muidugi