tuuling

varakult

sattusin täna juhuslikult kunstisalongi ja avastasin sealt kunstniku, kellest ma varem midagi ei teadnud - Maris Tuuling. miski nendes piltides mind köitis, kõigepealt see, et neis oli midagi kuuekümnendatelikku: veidi nurgelised ja samas õhulised anonüümsed inimfiguurid, mis seostuvad mingite tolleaegsete seinapannoodega, või üldse mingi tollaegse visuaalesteetikaga, nt millegi sellisega:

pilt on küll natuke suvaline, aga ehk annab mingi kujutluse, mida ma mõtlen (tegu on kunagise restoran "Tarvasega", mille seinal oli Elmar Kitse seinamaal; praegu on selles ruumis vist pangakontor ja maal peaks seal alles olema).

kauge aed

pikk talvehommik

mulle selline värk iseendast meeldib, aga kui vaatasin Tuulingu piltide hiljutisi aastanumbreid, mõtlesin, kas tõesti on siin tegu mingi teadliku retroga? korraks jõudsin juba igavust tunda, sest retro pole mu jaoks maalikunstis tegelikult väga huvitav. siis vaatasin edasi, nägin mingeid hästi õrnu vihjeid veel sajandi algupoole asjadele - aga ei, siin on midagi iseseisvat, midagi, mis ei taandu stiilijäljenduseks ega allu ka muul moel temaatilistele vulgariseeringutele, siin tuleb lihtsalt vaadata ja pildi õhustikule kaasa elada. midagi värsket on neis piltides, mingit endastmõistetavuse veenvat lahedust, ja väga meeldivat sügavat mittepretensioonikust. reprod mõistagi pole päris see, mis pildid ise.

peatus

aken

vt näitusi e-kunstisalongist ja haus-galeriist