24.7.10

teatrikommete muutusest

etenduse lõpus publik plaksutab - see on loomulik. niimoodi tänatakse näitlejaid. mingi intuitiivne kord on vist nii, et kui näitlejaid kutsutakse aplausiga tagasi veel ühe korra, siis oli tavaline, korralik etendus, kui tagasi ei kutsuta, siis oli kehv etendus, kui aga kutsutakse tagasi mitu korda, siis on etendus väga hea. olen ka veel tähele pannud, et külalisetenduste puhul on tavaline, kui plaksutatakse tagasi mitu korda - külalisetendused ei toimu "koduväljakul" ja publik annab näitlejaile väikse händikäpi, kiidab neid rohkem kui tavaetendusel.
plaksutamisel on muidugi peale näitlejate tänamise veel funktsioone - näiteks publikusse etenduse jooksul kogunenud retseptiivsete pingete mahalaadimine, enda väljaelamine. tarvitseb vaid kujutada etendust, kus publikul on palutud mitte plaksutada: selline etendus jätaks teatrist lahkuvasse vaatajasse mingi lõpetamata, rahuldamata tunde. eriti kehtib see etenduse sees toimuvate spontaansete vaheaplauside puhul - ühelt poolt on see tunnustus hea stseeni eest, teisalt aga näitab, et publik ei pea enam pingele vastu ja püüab ennast plaksutamisega stabiliseerida, et siis vaatamisega edasi minna. see on umbes nagu väga hea raamatu lugemise puhul, mille lugeja käest viskab, kui on mingi väga hea kohani jõudnud - jääb mõlgutades aknast välja vaatama või otsustab vahepeal ühe kohvi juua, et väga hea teksti pingest pisut puhata.
aplausil on ka kolmas funktsioon, mis lavasse eriti ei puutugi - teatav publiku ühtsustunnet, turvalist kokkukuuluvust küttev rituaal, mis on eriti ilmne juhtudel, kui plaksutamine muutub rütmiliseks - see on siis ühisrütmi tajumise rituaal. see on alati mõnes mõttes ka massipsühhoos, massi autohüpnoos, mida on üksikinimesel natuke raske ignoreerida, sest kohe hakkab ta tundma, et ta ei kuulu publiku sooja ühisringi, on sellest rütmikogukonnast väljaspool. nii et kindlasti on selliste rütmiliste ja kestvate aplauside puhul vähemalt pool saalist mitte niivõrd etendusest võlutud, kuivõrd lihtsalt massi sünkroonsusest lummatud.

tahtsin aga rääkida ühest nähtusest, millega mu meelest on viimaste aastate jooksul juhtunud midagi imelikku. aplausi ajal püsti tõusmine. mäletan, et vanasti oli publiku püsti tõusmine märk etenduse erakordsusest, see oli harva jagatav tunnustus, see oli sündmus. kuid juba mõne aasta jooksul olen tähele pannud selle tunnustusvormi devalveerumist - tõustakse püsti iga teise hea etenduse puhul (ja mis veel hullem, mõnikord ka mitte nii väga hea etenduse puhul). püstitõusmine on muutunud tavalise(ma)ks. ühest küljest võib see märku anda sellest, et inimeste teatriesteetiline skaala on muutunud - nad ei tee enam vahet lihtsalt heal ja eriliselt heal teatril. või siis on nad muutunud avatumaks, ekstravertsemaks, on oma tunnustusega lahkemad. võib-olla.
kuid miski häirib mind selle juures. mind häirib see, et massi enesesunni vormina on püsti tõusmine intensiivsem kui lihtsalt kestev ja rütmiline aplaus. on ju imelik tunne istuma jääda, eristuda massist otsekui keegi tänamatu - kuigi sa lihtsalt ei pea seda etendust superelamuseks, vaid lihtsalt korralikuks ja heaks teatriks. see on nagu hümni või issameie puhul - on väga komplitseeritud lugu jääda istuma nende ajal istuma (kuigi sa võib-olla ei jaga meieisa või hümni sõnumit). olgu, hümni või meieisa puhul tõused sa kas või respektist ja viisakusest nende inimeste suhtes, kellele need tekstid on pühad. aga miks peaksin ma tundma respekti või viisakust teatripubliku enamuse vastu, kes on otsustanud ette võtta püsti tõusmise rituaali? teater on ju kunst, ja kunsti vastuvõtule on iseloomulik, et see on otsene ja individuaalne. selline püsti tõusmine igal teisel etendusel lihtsalt nullistab publiku liikmete isikliku suhte etendusse kui kunstiteosesse ja moondab selle lamedaks massi enesehüpnoosile allumiseks. olen hakanud sihilikult istuma jääma, kui tunnen, et tegu pole erakordselt hea etendusega.
olen mõtlema hakanud, kas pole see agar püsti tõusmise komme mitte ajastu märk, kas ei anna see tunnistust inimeste kasvanud himust ühtsustunnet üles kütvate ja individuaalsust tasalülitavate rituaalide järele? kas pole see mitte üks sümptom sellest, mis ühiskonnas üldse toimub? miks on kasvanud inimeste vajadus etenduse lõpus ühiselt püsti tõusta, ennast massina manifesteerida? mida nad pelgavad, mille eest varju otsivad?


22. september. vt ka siia.

8 kommentaari:

Andres ütles ...

Püsti tõusmist võib seletada ju ka sellega, et inimestel on lihtsalt seljad istumisest kangeks jäänud ja nad tahavad võimalikult ruttu sirutada -- plaksutamise ajaks püsti tõusmine annab selleks sobiva ettekäände ning plaksutamine isegi on mõeldud muu hulgas ka selleks, et veri kehas taas kiiremini käima lüüa. Kui lähtuda sellest seletusest, siis võib väita, et plaksutamise ajal püsti tõusmise sagenemine räägib nii teatrikülastajate halvenevast füüsilisest konditsioonist kui ka suurenevast egoismist. Enam ei mallata plaksutada rahulikult istudes, vaid tõustakse võimalikult ruttu püsti, et sirutada oma kangeks jäänud selga.

wr ütles ...

See oli vist Hannes Kaljujärv, kes juba mitu aastat tagasi kuskil intekas rääkis püstitõusmise devalveerumisest.

Kas ei ole nii, et neid püstitõusmisi algatavad mingid erilised gruupid või fännid või isehakanud "aupäästjad", ei tahaks küll seda arvata, et hoopis klaköörid. Mäletan, et kord Draamateatris oli suht vilets etendus ("Savonarola tuleriit"? "Rehepapp"?), käis mitu raundi aplausi, lõpuks üks naine saalis venitas ennast püsti. Ja siis hakkasid mujalt ka inimesed kuidagi vastutahtsi venima.

Kui vähegi võimalik, siis ma väldin igasugu püstitõusmisi. Ka sellepärast, et mina olen tavaliselt publiku seas kõige pikem - tunnen ennast ebamugavalt, kui pean tegema asja, mida ma ei taha teha, aga nii, et kõik veel näevad, kuidas ma seda teen.

wr ütles ...

Muide, teema on mõtteidtekitav. Kas pole see komme pärit USA filmidest, kus dramaatiliste kohtu- vm massistseenide lõpetuseks kangelane midagi suurejoonelist (ameerikalikult loosunglikku või patriootilist) ütleb, kogu rahvas selle peale püsti kargab, maruliselt plaksutades, ja helimees kaamera taga sümfoonia volüümi põhja lükkab. Selline kineastlike jõumeetoditega tekitatud ülevusehetk.

aaree ütles ...

Ei tea, võib-olla tõesti on see Ameerika mõju, seal tundub see olevat küll üsna levinud ka nt poliitiliste kampaaniate osana. Muuseas, wikipedia artikkel - http://en.wikipedia.org/wiki/Standing_ovation - räägib samuti, et asi on devalveerumas, eriti just poliitilises sfääris, kus see on muutunud rohkem vormitäiteks kui sisulise tunnustuse jagamiseks.

aaree ütles ...

aga jäin mõtlema, et asjal võib olla veel üks seletus - kas pole see püsti seistes aplodeerimise sagenemine sama rea asi, kuhu kuuluvad ka nt kogu too interneti ja meedia interaktiivsus, reality-show'd jne, st kõik see, kus see vana "loojate" ja "vastuvõtjate" piir on hägustunud ja seni publiku rolliga leppima pidanud inimesed on hakanud ise ennast näitama. et kas pole tegu lihtsalt publiku sooviga ennast varasemast rohkem teatrilava vastaspartnerina nähtavaks teha, astuda passiivsest rollist välja interaktiivsesse rolli. ma olen teatriblogides kohanud ju isegi kirjeldusi sellest, kuidas inimene otsustas ise esimesena püsti tõusta, või on jälgitud, kes tõusevad, et siis nendega liituda - see meenutab küll natuke sellist "osalusdemokraatlikku" reality-show'likku hoiakut.

valper ütles ...

käin (õnneks) vähe teatris, aga väidan, et vaheaplausid on ka rituaal, mitte spontaanne tunnustusavaldus.

wr ütles ...

Ja kas ei ole veel nii, et USA teleshow'des antakse publikule reaktsioonideks üldse suuniseid spetsiaalsete siltide kaudu? A la: Plaksutage! Plaksutage seistes! Tervitushüüded! Kahetsusohked! Jne.

Mul tuli sellega seoses meelde, kuidas Naked Guni ühes osas, kus oli Oscarite jagamise paroodia, kukkus kurjategijale pähe silt "Standing Ovation" ja siis kogu saal tõusis ja plaksutas.

aaree ütles ...

jah, ma arvan, et seda tehakse ka Eesti teleshowdes.