22.9.10

teatrikommete muutusest 2

Üks pikem haakumine suvise püstiplaksutamise teema juurde - lõik Eero Epneri kirjast tema enda lahkel loal:

"Olen ise aga mõelnud, et selle püstitõusmise taga on ehk veel kaks põhjust. Esiteks: raha. Kuna ühiskonnas, nagu me teame, on kõik nähtused muutunud rahapõhisemaks, siis ka kultuuri jaoks on raha päris hea mõõdik - kui see maksab palju, tundub see väärikas, ja seega peab olema ka eriline. Kui ma ei eksi, algas püstitõusmise komme Linnateatrist, kus liitusid kaks asja: suhteliselt kallis piletihind, teiseks aga teatav eksklusiivsus: pileteid oli vähe saada, vaid tutvuste kaudu, kahe kuu piletid müüdi maha kahe tunniga, lisaks nii kuuldavasti kui ka sisuliselt lavateoste kõrge kunstiline tase. See eksklusiivsusetunne - "me saime siia, kuhu saavad vaid vähesed" - sünnitas minu arvates ka tunde, et see, mis täna juhtub, lihtsalt PEAB olema eriline, sest sellest osasaamiseks on nähtud nii palju vaeva. Ja säärasest eksklusiivsuse müüdist tõukus ka publiku tänutunde kasv, kuna püstitõusmise kaudu kinnitati iseendale: ma tõusin püsti, sest see oli nii hea, ja kuna see oli nii hea (mida kinnitas ju kogu publiku püstitõusmine), siis järelikult oli tegemist tõepoolest hea asjaga, ja minu investeering eksklusiivsusest osasaamisse ei ole mahavisatud. (Samasugune eksklusiivsuse efekt tekkis vahepeal ka selgelt NO99 puhul, võib-olla on siiani. See on väga häiriv. Usun, et see efekt häiris ka Linnateatri inimesi, miks muidu nad nii väga suurt saali ihkasid.)
Teiseks aga näen siin teatud mõjutusi meediast. Nimelt: kultuuriajakirjandus on alates 90ndatest muutunud üha enam hinnangulisemaks ning teiselt poolt ka mütologiseerivamaks. Kui võrrelda tänast jooksvat kriitikat nt 80ndate Sirpidega (mida aasta tagasi pidin lugema), siis on selgelt näha, kuidas kultuurikriitikas langetakse väga kergesti mütoloogiate loomisse, ning ajakirjanduse peavool võtab kõige jõulisemad müüdid oma käsutusse ning hakkab neid omakorda brändima. ... Igatahes on kultuur üha enam bränditud ja seda toodavad ka näiliselt iseseisvalt mõtlevad kultuuriküljed. Ja kuna kultuur on bränditud, siis püstitõusmine on ühtlasi teatud kinnitus edukale brändilansseerimisele. See pole midagi uut, kultuuri on alati kaubastatud, kuid mulle tundub, et mingid uued piirid on tekkinud. Francis Goya ja Tiit Ojasoo brändid levivad sageli samades kanalites (nt Postimehe kultuuriküljed), puuduvad selged erisused (mitte et ma neid ihkaks) ja kuna bränd ning selle kaubastamine on tunduvalt hüsteerilisemad, afektiivsemad ja emotsionaalsemad kui vanamoeline pika-intervjuu-ja-arvustuse-formaat, siis see afektiivsus väljendubki minu arvates ka publiku füüsilises tegevuses. Võiks öelda, et teatribrändi hüsteeria leiab väljundi publiku kehade kaudu"

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Linnateatris ja NO-s ei tule publiku püstiaplodeerimist peaaegu kunagi ette.
Pigem on see väiksemate linnade mentaliteet, kus vähegi õnnestunud lavastuse puhul näitab publik oma koduteatrile poolehoidu.

Villem ütles ...

Olen nüüd ka järjest sattunud etendustele, kus see püstitõusmine esile on kutsutud ja ühinen eelkõnelejate mõtetega.

Jaanus Adamson ütles ...

Tegelikult siis plaksutatakse iseendale, see, keda püsti tõustes ja aplodeerides pühitsetakse, on auditoorium ise - s.t see aplaus on meile endile, meie kultuursusele, meie maitsele, meie teadlikkusele, seepärast ongi nii raske sellele vastu panna. See oleks nagu iseenda reetmine, iseendas kahtlema löömine, iseenda valikute ja minapildi õõnestamine - see tõusmata ja plaksutamata jätmine.(Või on keegi seda juba maininud, ei mäleta...). Ma arvan, et siin on tegu sageli ka kognitiivse dissonantsi ületamisega - pidi olema hea, ma arvasin, et on hea, ma näen, et on hea, näen, et plaksutavad, ma ise ka plaksutan. See on enese kui kultuurinimese heakskiitmine iseenda poolt ja teiste toel, grupiviisiline enesekiit. Mis puutub sinna etendus? - Ei tasu ka samas küüniline olla, väikeste kohtade inimesed, olen kogenud, on siiralt tänulikud, nad on tegelikult avatumad mingis inimlikus plaanis, nad ei kahtle oma kultuursuses, sest nad teavad, et kultuur ei ole neis - nad ei vaja seda pidevat enesekinnitust (mis eeldab kahtlust, et äkki ma ei olegi "kultuurne", äkki ei saanud "aru" või - äkki see makstud RAHA ei olnduki seda väärt vms). Neile on asi peaaegu alati väärt - kultuur on see, mis lahutab meelt tööst ja rahamuredest, jah, mis sellel definitsioonil häda peaks olema, eks (ka filosoofia on minu jaoks ses mõttes meelelahtus).

Anonüümne ütles ...

Ei viitsi Googles accounti teha, aga viisakusest blogipidaja vastu- Priit olen, kes isiklikult kohtudes selle küsimuse alati ära unustanud- Eero Epneriga ka nõus, kui lühidalt öelda, aga minu küsimus tõukub Aare Pilve eelmisest püstitõusmise sissekandest- kui praegusel hetkel on püstitõusmine kui ülim(?)kollektiivne märk selgelt devalveerumas, siis kuhu edasi? Kuidas oma elamuse kogemusest märku anda?

aaree ütles ...

Vat ei oskagi öelda. Festivalil nägin ühe etenduse lõpus (Linnateater), et üks seltskond trampis lisaks plaksutamisele ka jalgu. Pole seda nagu teatris eriti kohanud (võib-olla ooperiteatris on see komme, käin ooperis väga harva). Millegi poolest tundub see mulle sümpaatne, sest meenutab vana unustatud ülikoolikommet, et loengu lõpus sahistati lektori tunnustamiseks jalgu.

keil ütles ...

nohh, minumeelest on küll nii, etohjeldamatu püstitõusmine algas muusikalidest. viimane lisaluu tõmbas inimesed püsti, et kui n lavastatud kummardama tulemine hoogsa muusika saatel, is tuleb sellele ka samamoodi vastata, noh, nagu evangelistid meerikamaal või miskit. ja kuna nende etenduste publikumassi moodustasid peast projektijuhid ja küünetehnikud, ennast paremas valguses näha tahtvad väikekodanlased, siis nad järgmise sammuna leidsid tee Linnateatrisse (nügase bränd, väikekodanlasele mõistetav vana teater) ja NOsse, (ojasoo bränd, värviline elitaarsus, millest ei pruugi aru saada, aga millest on hea kontris rääkida), siis tõustakse seal ka püsti. linnat ja no on muidugi ka erinevad, a skeem on sama - linnaka puhul on käegakatsutavja mõistetav ilu siinsamas, no puhul reeglina ei saa halligi aru, mis peab tähendama, et on v hea, selline enesekompensatsioon, millele lisandub lavastusse lavastatud turunduslikkus rohjuure tasandil. tulem on sama.
olete kunagi näinud Krahlis ständing õuveišone? kui eesti ballaadid välja jätta? kuigi ma pole indel, kas seal olidki. luikede järvel kindlasti ei old, muust rääkimata.
ja olete näinud mõnda muusikalietendust, millel neid pole?
thats it.
AK

aaree ütles ...

Pole Krahlis nii tihkelt käinud, ei tea öelda, vist pole jah; aga nonde megaprojektide puhul, millest laivis olen näinud "Eesti ballaade" ja "Eesti meeste laule", seal tõusti küll nagu raudpolt, nagu laulupeol.

aaree ütles ...

üks Eero saadetud teemakohane link -
http://www.guardian.co.uk/stage/theatreblog/2008/jul/31/standingovation