vvedenski

pisut reklaami - nädala pärast, 5. aprillil esietendub Athena keskuses Kudu teatri lavastus "Ivanovite jõulupuu", autor Aleksandr Vvedenski, kes oli oberiuut ja Daniil Harmsi sõber ning mõttekaaslane. näidend on üks tuntumaid Vvedenski tekste, kuid Eestis tuleb esmakordselt lavale.




lisan siia maitseprooviks katkeid Vvedenski "Hallist vihikust", mis koosneb aja ja surma teemalistest arutlustest - need on ka näidendi kesksed probleemid:


2. Lihtsad asjad

Hakkame mõtlema lihtsatest asjadest. Inimene ütleb: homme, täna, õhtu, neljapäev, kuu, aasta, nädala jooksul. Me loendame päeva tunde. Me osutame nende lisandumisele. Varem nägime ainult poolt ööpäeva, nüüd oleme märganud liikumist terve ööpäeva sisemusse. Aga kui saabub järgmine, alustame uuesti tundide loendamist. Tõsi küll, ööpäevade arvule lisame see-eest ühe ühiku. Kuid möödub 30 või 31 ööpäeva. Ja kvantiteet muutub kvaliteediks, ta lakkab kasvamast. Vahetub kuu nimetus. Tõsi, aastatega toimime otsekui ausalt. Kuid aja arvestamine erineb igast teisest arvestamisest. Ei saa võrrelda kolme elatud kuud kolme taas üles kasvava puuga. Puud on kohal ja nende lehed helgivad tuhmilt. Kuude kohta ei saa me veendunult sedasama öelda. Minutite, sekundite, tundide, päevade, nädalate ja kuude nimetused juhivad meid eemale isegi meie pealispindsest aja mõistmisest. Kõik need nimetused on analoogilised kas esemete või mõistetega ja ruumi arvutamisega. Seepärast lebab elatud nädal meie ees nagu tapetud põder. See oleks niimoodi juhul, kui aeg ainult abistaks arvestada ruumi, kui see oleks kahekordne raamatupidamine. Kui aeg oleks esemete peegelpilt. Tegelikult on esemed aja ähmane peegelpilt. Esemeid pole. Mine aga, võta nad kätte. Kui kellalt kustutada numbrid, kui unustada valenimetused, siis võib-olla tahab aeg näidata meile oma vaikset keret, ennast kogu oma pikkuses. Las jookseb hiir mööda kivi. Loe vaid iga ta sammu. Ainult unusta iga sõna, ainult unusta sõna “samm“. Siis näib iga tema samm uue liigutusena. Seejärel, kuna sul on ootuspäraselt kadunud liigutuste rea kui millegi tervikliku taju, mida sa olid varem nimetanud eksisammuks (sa olid liikumise ja aja segi ajanud ruumiga, sa olid nad valesti asetanud teineteisega kohakuti), siis hakkab liikumine sinu jaoks killustuma, ta muutub peaaegu nulliks. Algab virvendamine. Hiir hakkab virvendama. Vaata: maailm virvendab (nagu hiir).

3. Tegusõnad

Tegusõnad eksisteerivad meie arusaamises otsekui iseenesest. See on nagu hunnikusse pandud saablid ja vintpüssid. Kui me kuhugi läheme, siis võtame kätte tegusõna minema. Tegusõnad on meil kolmesed. Neil on aeg. Neil on minevik, olevik ja tulevik. Nad liiguvad. Nad voolavad, nad sarnanevad millegi tõeliselt olemasolevaga. Seejuures ei ole ühtki tegevust millel oleks kaalu, peale tapmise, enesetapmise, ülespoomise ja mürgivõtmise. Märgin, et viimast tundi või kaht enne surma võib tõepoolest nimetada tunniks. See on miski terviklik, miski peatuv, see on otsekui ruum, maailm, tuba või aed, ajast vabanenud. Neid võib katsuda. Enesetapjad ja tapetud teil oli selline sekund, mitte tund? Jah, sekund, noh, kaks, kolm, aga mitte tund, ütlevad nad. Kuid kas nad olid tihked ja muutumatud? - Jah, jah.
Tegusõnad elavad meie silme all läbi oma aja. Kunstis süžee ja tegevus kaovad. Need tegevused, mis on minu värssides, on ebaloogilised ja kasutud, neid ei saa enam tegevusteks nimetada. Inimese kohta, kes on varem mütsi pähe pannud ja läks välja, ütleme me: ta läks välja. See oli mõttetu. Sõna on välja läinud, mõistetamatu sõna. Aga nüüd: ta pani mütsi pähe, ja hakkas koitma, ja (sinine) taevas tõusis lendu nagu kotkas.
Sündmused ei lange ajaga ühte. Aeg on sündmused ära söönud. Neist pole luidki järele jäänud.


...


5. Loomad

Tõuseb vastik koit. Mets ärkab. Ja metsas puu otsas, oksa peal, ärkab lind ja hakkab siristama tähtedest, mida ta unes nägi, ja koputab oma hõbedastele linnupoegadele nokaga pähe. Nii lõvi, hunt kui ka tõhk on rahulolematud ja lakuvad uniselt oma hõbedasi lapsi. Tema, mets, meenutab meile puhvetit, mis on täis hõbedasi lusikaid ja kahvleid. Või, või, või vaatame, voolab oma aupakkumatusest sinine jõgi. Jões löövad lupsu kalad koos oma lastega. Nad vaatavad jumalike silmadega sätendavat vett ja püüavad upsakaid ussikesi. Kas varitseb neid öö, kas varitseb neid päev. Putukas mõtleb õnnest. Veemardikas nukrutseb. Loomad ei tarvita alkoholi. Loomad tunnevad igatsust ilma narkootiliste aineteta. Nad anduvad loomalikule kõlvatusele. Loomad aeg istub teie kohal. Aeg mõtleb teist, ja Jumal.
Loomad te olete kellukesed. Rebase helisev nägu vaatab oma metsa peale. Puud seisavad enesekindlalt nagu punktid, nagu vaikne pakane. Kuid me jätame metsa rahule, me ei saa metsast midagi aru. Loodus närbub nagu öö. Lähme magama. Me oleme väga sünged.



.