11.8.11

pisut Pariisi tänavakunsti

metroorongide peal Pariisis grafitit polnud - ega üldse metroojaamades. küll aga võis rongiaknast näha, et mõne liini metrootunnelid olid pidevat grafitit täis - paras julgustükk. see näis küll olevat üsna tüüpiline, nii palju kui liikuvast rongiaknast hämaruses suutsin tähele panna - suurte paksude tähtedega nimed ja sõnad. enim, mida ma metroojaamadest suutsin leida, oli üks väike kommentaar Sarkozyd pilava teatritüki reklaamile:



Vernoni väikelinnas on üks pizzeria nimega "Monet' sõbrad" - koht ei tööta enam, keegi on ukse kõrvale jäädvustanud sulgemise eelse menüü - kanep ja omlett seentega:



Babyloni tänav:


Seine'i kaldapealne Saint Oueni eeslinnas - "me vaatame samu asju, kuid me ei vaata enam üksteist" (tänud Tanelile õige tõlke eest):


kõige suuremas kontsentratsioonis paistis tänavakunsti olevat Montmartre'il:

 
  


"milline võimalus! olla taaskohtunud Prantsusmaaga! saada LÕPUKS siseneda ajalukku!" (mida sellega täpselt öelda tahetakse, ei tea, puudub kontekst):

  



"Igavik algab täna":



"Siiditee sätendab nõeltest" (kui õigesti aru saan):




eelnevate autoreid ma ei tea, aga kahel järgmisel pildil on näha kleebiseid Tristan des Limbes'ilt:

 


Rosiers'i tänava juudikvartalist selline pilt:


ja ka üks tuntud kunstniku teos - üle ilma kuulus, juba mõneti etableerunud tänavakunstnik Jef Aerosol (Pompidou keskuse lähedal):

 

pildistamise hetkel ma ei teadnud veel, et tegu on Aerosoliga ja et see seinamaaling on tema värskeim suur teos, avatud tänavu juunis. kui ma oleks seda teadnud, siis võib-olla polekski pilti teinud, et mitte olla nagu need siin järgmisel fotol, kes miskipärast pildistavad maali, mille palju kvaliteetsema repro võiksid nad iga nurga pealt hankida (muuhulgas on Louvre'is müügil ka Mona Lisa pildiga ninapühkimise salvrätikud). eriti pullid kujud on muidugi jaapanlased - olen seda mujalgi varemgi tähele pannud, et nemad mitte lihtsalt ei pildista maale, vaid lasevad pildistada iseennast maalide taustal.


3 kommentaari:

bv ütles ...

vahva valik! mul ka kuskil mõned pariisi-tänavakunsti pildid, kuigi nt ateenas sai märksa rohkem pildistatud...

see mona lisaga kohtumine, jah - mul tuli ühelt poolt sarnane mõte, et nad ei pildista ju maali, vaid oma maalivaatamist, või õigemini just täidavad/tühistavad vaatamise pildistamisaktiga ära. mõte sellest, kuidas kodus vaadatakse fotot ja mõeldakse "ma olen seda näinud" on olulisem kui maali enda vaatamine.

üksvahe ma seetõttu ise ei tahtnud üldse pilte teha, tundsin, et iga pildistamisega kaotan hetke reaalsest kohalolust ja pildi vaatamine ei too seda enam tagasi. nüüd on see tunne kuidagi üle läinud, mõnelt äsjasemalt reisilt on juba (liiga) palju pilte.

aga seda päris-giocondaga kohtumist ma kartsin omajagu - et kui kujutis ise on kõiksugu reprode, kilekottide, hiirepatjade jne poolt ära trööbatud, kas ma pole siis originaali suhtes täiesti tuimaks tehtud? (olen nagu lugenud, et mõned on olnud pettunud, et ei tunnegi seal enam midagi). aga ei, kohtumine oli üllatav - mitte isegi seetõttu, et ta nii pisike on, seda ju teadsin ka, vaid et koloriit on kuidagi hoopis teine kui reprodel, soojem, sumedam, hämaram - nii et selle "kvaliteedi" osas vaidlen vastu (ja ehk oli ja on pildistajate seas ka neid, kes seda üllatavat koloriiti lootsid jäädvustada nii nagu see postkaartidele ja hiirepatjadele polnud jäänud.

aga võib-olla see koloriit oli vaid minu silmis, selles, miks seda kohtumist olin oodanud.

ja naeratus - ta tundus vaatajate-pildistajate üle muigavat! mitte põlglikult, vaid pigem kavalalt, võidurõõmsalt. "ta" all mõtlen leonardot, tekkis tunne, et ta tõesti on teinud akna läbi aja, et ta ise vaatab sealt siia ja näeb.

aga milose venus mõjus nagu tülpinud koristajanaine. [tahtsin siia panna "koristaja laulukese" lingi, aga see on tjuubist maha võetud.]

kolm ütles ...

see jaapanlaste värk tuletas meelde selle:
http://japaneseguerilla.tumblr.com/

Sups ütles ...

ole näinud, et jaapanlased ka filmiva maale