õppevahend

selline arvamuslugu Martti Aavikult - kena näide desinformeerivast ja asju hägustavast hoiakust käimasoleva suhtes, mida võib kasutada õppevahendina lausa punktide kaupa:
1) toetusstreikijail otsekui poleks asja õpetajate nõudmisega - otsene vastuolu artikli lõpus toodud väitega streigi antisolidaarsusest; toetusstreigid ongi solidaarsuse märk.
2) "Mõnele pakub toetusstreikimine võimalust ajada Kremli asja ja lehvitada punalippe, nagu oleme juba näinud" - kus ja kelle käes oleme punalippe näinud? tean vaid, et Anvar Samost olevat raadios rääkinud EAKL veebruarikuise miitingu punalippudest, mis oli lihtsalt vale. teiseks - punalipp oli Kremli lipuks 25 aastat tagasi, praegu on punalipu lehvitajad Venemaal Kremliga opositsioonis.
3) munitsipaaltrollide puhul on Aavikul segi läinud tööandja ja töövõtja positsioonid - see, et Tallinna linnavalitsus on õpetajate tööandja, ei tee trollibussipargist õpetajate tööandjat. see on muidugi õigus, et Tallinna LV, kes õpetajate asjas on tööandja positsioonis, mängib kahepalgelist populistlikku mängu.
4) viitamine sellele, et streikimine on kuidagi vastuolus demokraatliku riigi põhimõtetega, kus poliitika pannakse paika valimistel. demokraatia ei tähenda pelgalt vabu valimisi, vaid ka seda, et võimule saanud arvestaksid ka vähemuse häälega. olukord, kus valitsusel on küll parlamendis enamus ja tal on võimalus viidata "rahva mandaadile", kuid ometi suur osa inimestest miskipärast nagu ei tunnistaks seda mandaati, näitab ju selgelt, et  (napp) enamus pole pikka aega vähemust (?) arvestanud (enamuse seesugust diktaati võiks ju nimetada ka enamluseks, kuigi sellelgi oleks oma demagoogiline moment sees).
4) milleks tuua mängu autode põletamise kujund? otsekui unustataks ära, et reguleeritud streigiõigus ongi stiihiliste protestide ärahoidmiseks, streik on tsiviliseeritud protestivorm.
5) põhimõtteliselt on kogu see egoismi ja antisolidaarsuse jutt (nt eile Ligi suust) "jaga ja valitse" retoorika, püüe näidata solidaarsust iseenda vastandina, eitada protestide omavahelist sidusust, näha metsa vaid üksikpuude kogumina. ka nt Aaviksoo eilne küsimus õpilastele oli selge näide sellisest antisolidaarsuse retoorilisest programmeerimisest. klassikaline demagoogiavõte - näidata oma vastase veana seda, mida ise parajasti tehakse (antud juhul siis sidususe tühistamine).