mis iial ette võtad sa

panen siia tänases Päevalehes ilmunud loo algse versiooni, kuna viimasel hetkel olin sunnitud tegema väikseid kärpeid. suur tänu toimetaja Külli-Riin Tigassonile, ilma kelle tellimuseta poleks ma seda ilmselt kirjutanud.

MIS IIAL ETTE VÕTAD SA

Aastapäevale eelnes arvamustevahetus presidendi ja parlamendi esinaise vahel, kas see Eesti lipp, mis ainsana on vardas ööpäevaringselt, tuleks aastapäevatseremoonia jaoks eelnevalt langetada või mitte. Kas lipp päikesetõusul heisata või lihtsalt minna ta juurde ja teda tervitada? Kas sümboliseerida une ja ärkamise katkestuslikku dünaamikat või kosmilist pidevust, igavest naasmist või igavest püsivust? Filosoofiline, riigiteoloogiline küsimus, kus vastamisi psühholoog ja astrofüüsik.

Endamisi otsustan selle reebuse hoopis magamise teel – kui ma suudan kuidagigi kellelegi kasulik olla, siis mitte tänu sellele, et olen rituaalselt tervitanud lippu, millele heidan pilgu ülepäeviti, vaid sellega, et ma olen välja puhanud. See on ka minu vastus eelmise õhtu peaministri üleskutsele väsimusest jagu saada.

Lähen selle asemel kirikusse. Näen linnas ringi liikumas vanainimesi, sinimustvalge lindike rinnas, noori, sinimustvalge lindike juustesse põimitud, rühikaid otsusekindla ilmega piduvormis ohvitsere. Läbi lumesaju tuleb kirikusse ka Eesti õigeusklike pea, tema assistent kammib veel viimasel hetkel oma juukseid, et siis neile asetada oma torujas ametimüts; meeskorporatsiooni tekliga noormees ja naiskorporatsiooni tekliga neiu suudlevad enne kirikusse astumist, nende armastuses on aadet. Surun kätt oma klassiõega – kui ütlen, et lubasin lehele aastapäevast kirjutada, ütleb ta, et kirjutagu ma ilusatest kodutütardest, keda ta juhendanud on. Jah, kodutütred olid kirikus oma lippu kandes efektsed küll, kuigi ma pole kunagi aru saanud, miks tubli olemiseks peaks tüdrukud ennast mängusõduriteks kostümeerima, ära pane palun pahaks, armas klassiõde.

Lauldakse omi koraale, rahvalikke kirikulaule, mis on oma lihtsakoeliste melismidega tõesti kaunid. Pärast pastori sõnu „Tänu olgu Jumalale“ kirikusse tekkinud pausi katkestab aga Bach ise kellegi mobiiltelefonist. Minu meelest see sobib siia, meeldetuletusena, et ette reeglistamata geniaalsus ähvardab meid igal hetkel ja just see ongi tänamisväärne.

Peapiiskop teeb jutlust, tema põhiiva on ühiskonna sidusus ja solidaarsus, mille eeskujuna toob ta pühakirja salmid Kristuse ihust, mida kogudus endast kujutab. Jah, see iva on praeguses Eestis kõige olulisem, ses mõttes on peapiiskop ajastu närvi õigesti tabanud. Ühiskonna soliidsuse (ladina keeles kindlus, täielikkus, terviklikkus, terve-olek) allikaks saab olla ainult solidaarsus.

Teenistuse lõpus sammub peapiiskop piki kirikut, pilk sihikindlalt ukse suunas, käes karjasekepp; tema järel president, kes surub pingiridade äärmistel kohtadel istujate kätt; tema järel peaminister, kes käsi ei suru, vaid jagab inimestele nappe noogutusi. Igaüks seisuse ja ülesannete kohaselt: taevane rituaalne võim, inimlik rituaalne võim, tegelik võim.

Juba aastapäeva eelõhtul pidas peaminister kõne, mis oli tema poolseks kokkuvõtteks viimase kuu jooksul tekkinud õhkkonnast, mis tihenes Eesti kohal pärast tema sõnu, mis ta enda arvates oli kriitikute poolt hiljem kontekstist välja võetud. Probleemiks oligi aga just see, et see valitud kontekst oli kohatu – milleks taandada asi ühele kergesti naeruvääristatavale leheartiklile, kui asjakohane kontekst on tegelikult inimlik suhtlusvabadus, solidaarsuse eelduseks oleva dialoogi võimalikkuse olulisus? Muidugi selline kontekstivalik solvas. Järgnes peaministri keeldumine vabandamast, mis võttis otsekui pähklikoores kokku kogu selle piiratud kontekstitaju. Kui ta nüüd aastapäeva hakul näitab isiklikku inimlikku nägu, mööndes, et valitsusel on nappinud empaatiat, siis eelneva taustal mõjub see ometi mõrult, sest inimesed (noh, millised inimesed? – näiteks mina) ei saa maha suruda kahtlust, et seda öeldakse vaid aastapäeva pidulikus, kuid kitsas kontekstis. Võib-olla toimib see niimoodi intiimsemas ringis, kus perekondlik tähtpäev on võimalus klattida suhteid ja andestada vahepealsed arusaamatused; võib-olla mõjub see neile, kes peavadki peaministrit rahva karmiks, kuid õiglaseks isaks, kes nüüd oma lepitussõnad ütleb. Kuid mitte neile, kes kodanikena on väljunud „omasüülisest alaealisusest“.

Mulle on alati mõistatuseks jäänud meie riigihümni kolmanda salmi read, kus palutakse, et Jumal „võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa“. Mõistagi polnud see probleemiks papa Jannsenile, kellele vaga usumehena Jumala poolde pöördumine oli elementaarne. On siiski huvitav, et riik, mille valitsejaks pole Jumala poolt määratud monarh, pöördub oma pidulikel hetkedel kellegi poole, keda tegelikult ei usuta. Käiakse ilma usuta kirikuõpetajatki kuulamas, kes teeb ette näo, nagu Kristuski oma aujärjel pühitseks 24. veebruari. Kuid kummalisem on tegelikult see rida ise, „mis iial ette võtad sa“. Kas tõesti arvatakse, et kõik, mida isamaa ette võtab, on jumalikku õnnistust väärt? Kas isamaa teeb alati õigesti? Ja kes õigupoolest on see isamaa? Kas võimuesindaja, kes ütleb, et kui tööliselt suudetakse välja pressida see, et ta vormistab oma vallandamise lahkumisena omal soovil, siis ei vääri ta hüvitist lähematel kuudel toime tulemiseks, ja üleüldse muudab raha töötu inimese laisaks? Või need, kes selle vastu protestima tulevad, valdavalt venekeelne töörahvas (sest eestlased pole ikka veel välja saanud inertsist, et „töörahvas“ on nõukogudelik mõiste)?

Vahel tundub, et neid sõnu tõlgendatakse nii, otsekui olekski isamaa pelgalt mingi äriline ettevõte. Meie kõrgkoolisüsteemi mudeliks on rentaabel Fordi-stiilis ettevõte, kus kulud on minimeeritud, isegi „tasuta kõrghariduse“ all mõeldakse tegelikult toodet, mis saadaks võimalikult „tasuta“ riigi kui ettevõtte jaoks. Kuid põhiseaduse preambula sätestab Eesti riigi ideena puhta kulutuse, ühe pisikultuuri säilimine on ju ebarentaabli sihiseade selgeim juhtum. Kas Jumal peaks õnnistama hümni sõnade „mis iial ette võtad sa“ tõlgendamist ettevõtlusena?

Kas isamaa on see viiendik Eesti lastest, kes elavad vaesuses, või see mees, kes neile ütleb, et ta ei saa neile söögiraha juurde anda, sest muidu joovad nende vanemad selle maha, ja lisab, et tal on selleks rahva mandaat, või need vanemad, kes neist kahtlustustest hoolimata kõhu kõrvalt kokku hoides siiski oma lapsed üles kasvatavad? Võib-olla peitub isamaa tuum selles pühas lapsemeelsuses, mis usub, et ehk aitavadki neid lapsi riigimeeste ilusti pakitud sõnad – sest need on ju söödavad?

On üks järjekordne veebruarilõpp ajastul, mida tulevikus ehk hakatakse mäletama Ansipi-Ilvese kümnendina – ajastul, mida iseloomustab iroonilise meelelaadi vohamine, miski, mida viimati võis sellises ulatuses näha nõukogude kõrgstagnatsiooni aegadel, mil riigi eesotas oli tuimus ning sellega kohanemiseks asutati Vanalinnastuudio ning tehti klassikaks saanud huumorisaateid. Iroonia on samaaegse leppimatuse ja jõuetuse vili, kontaktituse ja võõrandumise õhkkonnaga kohanemise viis, eemalelükkava liigutuse kaudu saavutatav pahupidine solidaarsus. Kurb irve näotsi vastu halli veebruaritaevast. Seal aga on see, kes ikka „võtab õnnista“. Seal lehvib ka lipp, mis seekord otsustati siiski langetamata ja heiskamata jätta. Ees on kevad.