Mäo jne jne. kunstiteose hinnatavusest

On alati pisut mõistatuseks jäänud, kuidas saab rääkida kunstiteose väärtusest. Saab muidugi, räägitakse, ma isegi räägin, aga kuidas sellest rääkida saab? Ma saan aru, kuidas ma saan öelda, et mingi kunstiteos on väärtuslik minu jaoks – ta kõnetab mind, annab aredust mu elamisele; ma saan aru, kui räägitakse klassika väärtusest – need on teosed, mis kõnetavad pika aja jooksul paljusid, tehes aredamaks palju elusid. Aga kuidas saan ma öelda, et mõni asi on iseenesest kuidagi väärtuslik, kuidas saan ma anda hinnangut möödunud nädalal ilmunud raamatule või eile nähtud etendusele, ilma et ma petaks ennast, otsekui valdaks ma mingeid kriteeriume väljaspool nende teoste kõnetavust. Ja kui ma neid valdakski, mis tähendus neil väljaspool seda kõnetavust oleks?

Üks võimalus kunstiteose väärtust hinnata on vaadata, kuidas teostus vastab teose tegija intentsioonile. Aga kuidas seda on võimalik hinnata; ma isegi võin väga hästi teada tegija intentsioone, aga iva on ju hoopis muus – kõnekas teos on alati rohkem, kui kavatsetud, alati midagi muud, kui kavatsetud, tegijast targem (ja kas ainult see ei saagi olla eeltingimuseks kõnetavusele, sest kõnetada saab vaid lugejast targem teos, aga vaevalt võiks teos olla lugejast targem, kui ta pole autorist targem). Hea kunstnik on alati avatud juhtumisele, sest ta teab, et ennast ei saa lõpuni programmeerida ja projekteerida. Ainult see avatus juhtumisele saabki olla ainus väärtus, aga seda ei saa hinnata, sest hinnata saab sooritust, aga avatus juhtumisele pole ju sooritus, pigem isegi midagi vastupidist – võimelisus lasta oma soorituse kaudu juhtuda millelgi teadlikult sooritamatul. Teose sisemine määramatus ja tulevikule (st tulevasele lugejale/vaatajale) avatuse mõõde ei saa olla objektiivse hinnatavuse mõõdupuude järgi fikseeritud, see pole kunagi garanteeritud (nagu pole tagatist inimminalgi – Ingeborg Bachmann: „Es ist das Wunder des Ich, daß es, wo immer es spricht, lebt; es kann nicht sterben – ob es geschlagen ist oder im Zweifel, ohne Glaubwürdigkeit und verstümmelt – dieses Ich ohne Gewähr!“), see toimub ainult kogeja tagatiseta teadvuses ning pole väärtuseks üldistatav. Üldistus on pedagoogiline lihtsustus, pelk rahvavalgustus, kuid kõnekas teos sisaldab alati ka pimeduse võimalust, garanteerimatuse, valmimatuse, lõpunijõudmatuse mõõdet (sealt ka tema julgus, värskus ja lõpmatus). Ta ei anna lootust, vaid pelgalt küsitleb inimeste lootusevõimelisust ja selle põhjendusi. Ta ei eita neid, kuid ta hoidub neid ka peale surumast, sest ta teab – pealesunnitud lootus on alandav ja inimlikkust tühistav.

Mis oleks, kui kõik piirdukski ainult üksikute autodega vihmasel sügisesel Mäo viaduktivõrgustikul, niiskel tumedal joonitud asfaldil – ja ei mingit rahva-valgust, ei mingit selgesti välja häälitud lootust, ei mingit väärtust ega tähendust peale eneseküllase sõidetavuspotentsiaali ja parkimisvõimekuse (4 autot 70-kohalises parklas) keset inimtühja Eestimaa südant (viaduktinõlvale on see süda ka lilledest kujundatud) – kõnekas kunst on alati silmitsi ka selle võimalusega. Olen juba korduvalt tollest Mäo kompleksist läbi sõitnud ja jõudnud äratundmisele, et tegu on Eesti viimase aja kõnekaima kunstiteosega, võimsama monumendiga, kui vahepealses sambasõjas suudeti langetada ja püstitada – nood on oma autorite intentsiooniga piiratud kunsttükid, aga Mäo ristmikekompleks on tegijate esialgsest intentsioonist hulga kõnekam, isegi sedavõrd, et teda pole kunstiteosenagi kavatsetud – kuid ometi, just kunstiteos ta on. See on monument ühele edu-utoopiale: 800 aastat orjapõlve, mis päädib lõpuks vabanemisega ning Euroopasse jõudmisega, et saada valmis võimas maanteekompleks, suurlinnalik rajatis eemal kõigist selle väikse maa pisikestest suurlinnadest, märk jõudmisest Euroopasse – see ei asu enam kaugel läänes, vaid siinsamas põllu peal, terminal (ld terminalis 'piiripealne, lõpus asuv'), kuhu kõik teed suunduvad. Koht, kus tulevik on juba ammu läbi, mälestusmärk sellele, mida oodatakse.

Kõnekas kunst on silmitsi ka selle võimalusega, ta vaid näitab meile tuleviku potentsipunkte, mis meil tuleb endil teoks teha või tunnistada kuuluvaks ühte teise tulevikku, mis on juba möödunud (aga võib alati naasta, sest ta on ju tulevik, mis saab alati vaid tulla). Ja mis objektiivset väärtust saab sellisel kunstil olla, tal on vaid garanteerimatuse ja avatuse selgusväärtus, ta ei nõua hinnangut sooritusele, vaid elusust vastuvõtja elavas kogemuses, mis ei pääse tuleviku paratamatust määramatusest. Hinnangulisus fikseerib vaid juba-juhtunu, tulevikku hinnata ei saa, sest ta on alles tulemas, ja selle ees-seisvusega ta kõnetabki meid.

Võib ju olla, et näitleja ei pea tükist, kus ta mängib, erilist lugu, kuid ometi võib ta seal teha oma suurrolli, kui ta juhtub kõnetama vaatajat – ta ei tee seda ise, ta juhtub vaataja peas. Kõnetav kunst kasutab kujundeid, mis ei tähenda otseselt midagi, aga mis on kohe kohal, ilma et vajaks mõistatamistööd – autor ei pea vaatajat peibutama, võrgutama, „vaata, kui peene kujundi ma välja mõtlesin, see on väärt, et sa pingutaksid minu mõtteornamendini jõudmiseks“. Selle asemel on laest alla voolav liiv ja Tartusse pagendatud hipi-Chaplin Uusbergi „Karjääris“, karud Ojasoo „Julias“, barokk-kleitides mehed NO „Rise and Fallis“, Jaan Toomiku mees, kes kukub oksalt otse maa alla, Semperi kõikuv ja seinast seina mürtsuvate klaveritega tuba, Undi mees, kellel jutu lõpuks pole lõhna ega maitset. Kujund, mis rebib lahti tuleviku garanteerimatuse, mitte ei fikseeri juba valmis mõeldut: futuurum, mitte perfektsus. Ojasoo „Te olete vabad!“, Vihmari-Alguse „Õitsengu“ lind-vend ja lend seintest läbi, Aardami „Mee hinna“ mesinik väga hämaras lavasügavuses või asfaldile maha valguv kolmeliitrine meepurk, Erkki Luugi kündja, kes künnab põldu altpoolt. Ja nii edasi, edasi, edasi...

See on kujund, mis ei tähenda, aga ta käib meie kohta, osutab meie endi mitte-(veel)-tähendavusele, väärtuse ja tähenduse eelsele mõõtmele. Teda ei saa lahti seletada, ta pole seletaTAV – ta on seletaV. Kuidas anda hinnangut sellele, mis seletab hindajat ennast?

Kirjutatud eile bussis Rasmus Kaljujärve vaatama sõites ning täna Tartus nähtu üle mõlgutades. Tahtsin loo pühendada Glenn Gouldile, kes loobus kontsertide andmisest, sest tundis end laval nagu sooritust tegev sportlane. Jutu valmis saanud, avastasin, et juhtumisi ongi täna Gouldi 80. sünniaastapäev.