tehnilisi juhiseid teadlikule teatrivaatajale

Ma ei taha olla tegelikult instruktiivne ega imperatiivne, kõik järgnev on pelgalt põhimõtted, mida ma ise püüan teatrivaatajana järgida – või vähemasti, kui ma pole neid järginud, ei hakka ma end petma, et olen omalt poolt teinud kõik, mida vaataja võiks teha. Ma ei pea ennast teatrikriitikuks, st pole ennast sellena kuidagi sisse seadnud ega tunne kohustust olla „kursis“ kõigega, mis teatris toimub (korralik kriitik võiks ju kursis olla), ja kui ma mõnel harval korral teatrist kirjutan, ei huvita mind arvustuslik hinnangulisus, vaid pigem selle tõlgendamine ning väljendamine, mida lavastus minuga teinud on, millega ja kuidas on mõjunud – tahaksin kirjeldada ja analüüsida kogemust enda kohtumisest lavastusega.

Mõned alljärgnevatest juhenditest kehtivad teatrivaatamisele üleüldse, mõned on spetsiifilisemalt juhtudeks, kui on plaan lavastusest kirjutada. Ma lähtun kujutelmast, et kui etendus saab oma lõpliku kuju alles kokkupuutes vaatajaga, siis poleks õiglane, kui me ootame näitlejatelt korralikku ettevalmistust, kontsentratsiooni, kohalolu jne, aga vaatajalt ei oota midagi. Mu meelest ka teatri vaatamine on kunstiline tegevus ja on loogiline, et kui kunstiga tegeldakse, ei saa seda teha möödaminnes ja kuidas juhtub, vaid kasuks tuleb vastavus teatavatele minimaalsetele „tehnilistele nõuetele“.

Alljärgnevad juhised ei saa kehtida festivaliolukorras, mis on üks omaette spetsiifiline teatri vaatamise viis (sellelgi olukorral on tegelikult oma „tehnilised juhised“, mida järgides on võimalik nt nädalasest festivalist saada maksimaalne, seejuures ennast väsitamata ja tuimaks muutumata – aga see oleks omaette jutt).

Niisiis:

1. Ole kaine. St ära tarvita alkoholi enne etendust ega vaheajal.
2. Ära hiline, ära tule viimasel hetkel.
3. Vaata etendus kindlasti lõpuni, isegi kui tundub, et enam ei taha vaadata. Loomulikult võid petta saada, aga alati on võimalik, et lavastuse võti jõuab kohale alles lõpu eel.
4. Püüa teha etendusest oma päeva vaimne fookus, püüa sättida nii, et su vaimse intensiivsuse tipp koonduks etenduse aega. Nagu seda teeb loodetavasti näitlejagi.
5. Hoidu eelneva kriitika mõjudest, ära võta kriitikat soovitusena, vaid ainult märguandena, et lavastus on olemas. Kriitikaga suhestu pärast vaatamist, aga siis on see juba soovitav, eriti, kui ise kirjutada kavatsed.
6. Ära rutta vaheajal ja kohe pärast etendust teistega muljeid ja hinnanguid jagama; kui vestled, siis pigem mõnest pealiskaudsemast üksikdetailist. See on tähtis sellepärast, et teiste arvamus ei saaks sinu muljet liialt hägustada – mõnikord piisab ühest pisut negatiivsest lausest inimeselt, kellest sa lugu pead, et su soodsat häälestatust rikkuda. Oota tunnike, siis on su isiklik mulje settinud.
7. Kavaleht võib olla lavastuse kontseptuaalne osa või sisaldada vajalikku konteksti. Tee kindlaks, kas see on nii, ja kui on, siis ära lülita kavalehte lavastuse tervikust välja („see oli kavas olemas, kuid laval ma seda ei näinud“ - see võibki olla niimoodi mõeldud). Samas ole ettevaatlik abstraktsemat sorti teatri ja tantsuteatri kavade lugemisega enne etendust – tihtipeale on neis antud loojatepoolne enesetõlgendus kitsam kui lavastus ise ning võib su vastuvõtu vabadust tarbetult piirata.
8. Kui kavatsed kirjutada, vaata ühe lavastuse mitut etendust, ja eriti sel juhul, kui esimene mulje on negatiivne. Etendused pole vennad ning mitut etendust vaadates saad pildi antud lavastuse improvisatoorsuse ja muutlikkuse määrast ning võimaliku intensiivsuse skaalast.
9. Kui kavatsed kirjutada, ära tee seda ainult esietenduse või sellele järgneva etenduse põhjal. Esietendus on tegelikult kõige viimane proov, mis võib vabalt ka untsu minna, teine etendus kannab endas esietenduse järgset pingelangust. Midagi kindlat lavastuse tegeliku loomuse kohta saab öelda alles kolmandast etendusest alates. Samamoodi hoidu tegemast järeldusi etenduse põhjal, mis on esimene pärast pikemat pausi lavastuse mängimistsüklis.
10. Hoidu kirjutamast, kui pole näinud vähemalt üht etendust lavastuse kodulaval, kuhu ta on algselt mõeldud. Vahel on muljes oluline osa isegi nt algruumi akustilistel nüanssidel.
11. Ära anna kirjutamislubadust enne, kui pole lavastust näinud – sunniviisiliselt kirjutatud kriitikat on ebameeldiv lugeda (sest seda on olnud ebameeldiv kirjutada).
12. Kui kavatsed kirjutada ja su mulje lavastusest on ülihea, siis oota pisut ja vaata, kas mulje tugevus säilib. Mõnikord mõjub etendus vaatamise ajal tugevasti, aga järgmisel hommikul pole enam meeleski, et teatris käisid.
13. Ära kirjuta arvustust, kui lavastus ei meeldi või ei kõneta – st kui kirjutad ainult sellest, et lavastus ei meeldi või ei kõneta, on see mõttetu arvustus, seda on kurb lugeda näitlejail ja igav minul. Pea alati meeles, et pole inimest, keda saaks kõnetada igasugune teater, ning et ükski lavastus pole mõeldud kõigile – pea alati võimalikuks, et sa lihtsalt pole antud lavastuse adressaat (pole ju mõtet vastata kirjale, mis pole sulle adresseeritud). Pea meeles, et kunstis ei valda keegi maitse- ega tõemonopoli. Mitte meeldinud lavastusest on mõtet kirjutada vaid siis, kui sul on selle kaudu öelda midagi olulisemat ja üldisemat (nt teatava teatrilaadi, konkreetse teatri üldolukorra, lavastuses käsitletud teema kohta laiemalt vms) või juhul, kui sa tunned, et sinu kui vaataja või kellegi teise suhtes on toime pandud eetiline väärtegu (seejuures pea meeles, et „esteetiline väärtegu“ ei kuulu eetiliste eksimuste hulka, ära ole eetikaküsimustes esteet).
14. Kui kirjutad, siis austa näitleja elukutset põhimõtteliselt, aga (või just seetõttu) ära tee talle hinnaalandust, ära püüa teda meelitada ega poputada. Ära pelga öelda, kui tunned, et sind vaatajana alahinnatakse ega võeta sind võrdse partnerina kunstiteos (kuid ära aja seda segi nn publikusolvamisega – see on just nimelt suhe, kus esitatakse väljakutse võrdsele).
15. Kui kirjutad, siis pole su eesmärk juhendada näitlejaid (see on lavastaja ülesanne) ega lavastajat (see on näitlejate ülesanne), vaid esitada üks vaatamiskogemus, millest lavastaja ja näitlejad võiks näha, mis ja kuidas pärale jõuab, ning teised vaatajad saaksid sinu vaatamiskogemust enda omaga võrrelda. Seepärast hoia vormis ennast kui peeglit, ennast kui mõtlevat silma.
16. Püüa säilitada positsiooni, kus „sisened teatrisse eesuksest“, isegi kui sa juhtumisi tunned lavastajat ja näitlejaid. Teisisõnu – kui tahad teatrist kirjutada, pea meeles, et sa ei kuulu „teatriringkondadesse“, vaid vaatajate kogukonda. Ära püüa samastuda teatritegijate kogukonnaga (võib-olla sa ihaled salamisi olla üks neist – ära ihale), vaid püüa olla neile partner, kellega kokkupuutes saab lavastus lõpliku kuju – sest ilma vaatajata poleks ju mõtet teatrit teha. Võta teatrivaataja positsiooni omaette seisusena, kui see sind aitab. Kui oled juba liiga „sees“, kaalu arvustuste kirjutamisest loobumist; kuid kui oled andekas kirjutaja (iga andekas inimene teab, et ta on andekas), jätka kirjutamist oma „seespoolselt“ positsioonilt (tegemata illusioone oma neutraalsuse kohta), head teatriesseistikat pole kunagi ülearu.
17. Pea meeles, et keegi pole sind sundinud teatrit vaatama ega sellest kirjutama, sa teed seda alati omal vastutusel. Vastasel juhul käi kinos.