oli päikseline
hommik
mõtlesin jälle
metsa kõndima minna
kohe kui uksest
välja astusin
hakkas vihma sadama
aga päike paistis
edasi
seisin väraval
varikatuse all
mõtlesin mida nüüd
teha
kas minna? kõhklesin
ema tuli asju vihma
käest tuppa varjule viima
ta ütles: „täna
jääd koju –
sajab vihma ja
paistab päike
sellise ilmaga
peavad metsas rebased pulmi
nad ei taha et keegi
seda näeks
nad saavad väga
vihaseks“
seisin väraval
varikatuse all
kas minna? kõhklesin
vaadates päikese
käes helkivat sadu
vaatasin üle õla
õu oli tühi
ema oli tuppa läinud
kas minna? jah
käisin vaikselt
ringi kõrgete puude vahel
nende sihvakate
tüvede vahel
jämedate tüvede
vahel
mõned puutüved
olid nii jämedad
et mahtunuksin
neisse magama
päikese viltused
vihud läbi vihmaste võrade
sadu säras
kiirtekimpudes kuldselt
kogu mets sabises
vaikselt ühtlaselt
aeg-ajalt liigutas
mõni tuulehoog metsapõrandal kasvavaid taimi
need kahisesid
niiskelt
vesi immitses ja
nirises puukoore sügavates vagudes
sammusin tasa
astusin vihmaga sama
sammu
päikesega sama
sammu
siis märkasin
liikumist eemal puude vahel
peitsin end ühe
tüve taha –
ja sealt nad tulidki
rebaste
pulmarongkäik
nad kõndisid
hääletult oma pehmetel käppadel
aeglaselt ja
pidulikult
jalga jala ette
tõstes
ettevaatlikult
pingsalt, kuid
vabalt
paarikaupa üksteise
järel
kõige ees kaks
sinikuuelist rebast
kes kandsid suuri
laternaid
nende taga noorpaar
pruut üleni
lumivalges rüüs
ja nägu valgeks
puuderdatud
peigmehel ta kõrval
peas erepunane müts
nende taga ülejäänud
pulmarahvas
nad kõndisid hästi
tasa ja valvsalt
kuulatades metsa
hääli
kui kostis praksatus
või valjema tuulehoo sahin
tardusid nad hetkeks
ja pöörasid kõik
korraga oma pea hääle suunas
võisin näha nende
vurre õrnalt värisemas
siis astusid nad
edasi oma majesteetlikku pulmakäiku
kuni tardusid
korraks taas mõne heli peale
see oli nagu tants
tähelepanelikkuse
ja pühalikkuse pehme ja äkiline tants
rongkäik jõudis
minuga kohakuti
püüdsin olla väga
vaikselt
kui neid puutüve
tagant piilusin
aga ühel hetkel
tardusid nad taas –
ning pöörasid oma
pead minu poole!
mu pilk kohtus
rebasepeigmehe pilguga
ma olin tabatud
mu lubamatu nägemine
oli ära nähtud
pöörasin ringi ja
jooksin sealt minema
eemale rebaste
vihast
mille eest oli mind
hoiatatud
mida olin läinud
otsima
sest mul oli selle
ees hirm
olin läinud otsima
oma hirmu ja oma julgust
mis annaks mulle
kuju
kui kodu juurde
jõudsin
oli vihm juba
lakanud
vaid lombid maja
esisel teel
ema seisis väravas
väga tõsise näoga
„sa käisidki“
ütles ta
„sa nägid
mida poleks tohtinud
ma ei saa sind nüüd
enam sisse lasta
üks vihane rebane
käis siin
jättis sinu jaoks
selle“
ema võttis
varrukast välja
puust voolitud
noatupe
ning ulatas selle
mulle
tõmbasin noa
pooleldi tupest välja
päike helkis tera
pealt mulle näkku
ema ütles:
„rebaste
meelest peaksid nüüd oma elu lõpetama
mine nüüd ruttu
ja palu neilt
andestust!
anna nuga neile
tagasi
ja ütle et sa
kahetsed oma tegu väga!
harva kui nad
andestavad –
pead olema valmis
surema
kui nad ei andesta
ei saa ma sind sisse
lasta“
ema hakkas juba
väravaid sulgema
ma küsisin viimases
hädas
otsekui alles nüüd
aru saades
et mu hirm ja mu
julgus
on päriselt olemas:
„aga ma ei tea ju
kus nad elavad“
ema seisis paokil
värava vahel ja ütles:
„sa leiad nad
päevadel mil
korraga sajab vihma ja paistab päike
on alati kuskil mõni
vikerkaar
rebased elavad
vikerkaare all
mine nüüd
ruttu!“
värav sulgus
kuulsin kuidas
põikpuu seestpoolt värava ette lükati
sammud kadusid majja
katsusin väikest
jalgväravat seal kõrval –
seegi oli kinni
kõik mis mulle oli
jäänud –
noatupp mis peitis
endas helkivat tera
ning teadmine
et mu ainus
väljapääs on rebaste andestus
ja ma läksin
sadas vihma ja
paistis päike
mu ees oli avar aas
üleni täis
värvilisi lilli
lappidena keset
rohelist heina –
valged punased
kollased lillad roosad sinised õied ja puhmad
otsekui oleks
vikerkaar maasse külvatud
ja võrsuma hakanud
vihma sadas ja päike
paistis
aasa teise serva aga
kerkis vikerkaar ise –
täiuslik kaar
otsad kindlalt
maasse toetumas
pilvedest tumeda
taeva
ja metsaste kaljude
taustal
otsekui värav
mägede vahelisse kurusse
rebaste elupaika
päike ja vihm
noatupp käes
tunnistasin toda
laiuvat kõrguvat väravavõlvi
keset päiksepaistes
helkivat sadu
vihm ja päike
mu hirm ja mu julgus
hakkasin üle aasa
sinnapoole astuma
.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar