Maailmavaatelistest hirmudest

Inimeste maailmavaate ja nende psühholoogilise konstitutsiooni seose kohta on omajagu kirjutatud – mingi seos seal on, kas inimene on loomult alalhoidlikum või muutustealtim. Üks viis sellest mõelda oleks hirmu abil – mitte nii, et ühtedel on vähem hirmu kui teistel, vaid et inimeste hirmud on erineva aluspõhjaga. See pole nüüd minu, vaid mu hea mõttekaaslase mõte, et äkki on nii, et inimestel on erinevad hirmud lähtuvalt sellest, kuivõrd nad on enda sisse vaadanud, enda sees ringi vaadanud.

Üks hirm on kartus enda sisse vaadata, sest tont teab, mis sealt kõik vastu võib vaadata, ja ühtlasi on see ka kartus, mis võib juhtuda, kui ma ennast muutma peaksin – sest see tähendab enda sisemist ümberliigutamist, mingit sisemist üleskündmist – ja selle käigus võib esile tulla midagi mu enda seest, mis on mulle võõras. See on kartus osutuda iseendale võõraks. Ja siis on parem jätta asjad nagu on, uskuda, et nii, nagu on, ongi loomulik ja õige; hoida kinni sellest, mis on teada, vältides seda iseenda sees, mis on tundmatu. Ja see hirm koos kaitsereaktsiooniga muidugi suureneb, kui puututakse kokku selle võimalusega, et inimesed siiski muutuvad, lasevad oma eeldatud loomusest lahti ja loovad ennast.

Teist liiki hirm tuleb sellest, kui ollakse enda sees ringi liikunud – siis teatakse esiteks seda, et igaühe sees peitubki midagi võõrast ja ohtlikku, ja teiseks seda, et selles enda teatavas võõras-olekus iseendale peitub ka sisemise plastilisuse võime: inimesel on võime end muuta, kultiveerida just selleks, et seda võõrast ja ohtlikku õppida valitsema, haldama, enda teadaoleva osaga integreerima, ja kindlasti tollelt võõralt ka midagi õppida. See on mitte kartus osutuda endale võõraks, vaid kartus mitte seda võõrast tunda, nii et see võõras võiks ühel hetkel toime panna midagi, mida sa ei kontrolli. Ja siis on parem ennast kuidagi korraldada, muuta, ümber sättida, end aeg-ajalt künda ja kultiveerida. Ja see hirm koos kaitsereaktsiooniga muidugi suureneb, kui puututakse kokku võimalusega, et keskkond paneb seda sisemist plastilisust ja enda võõrusega kokku puutumist ning sellega tegelemist pahaks.

Ühesõnaga, kaks eri kartust – kartus mitte osutuda lõpuni iseendaks vs kartus osutuda endasse suletuks.

Loomulikult on enamikul inimestest mõlemad kartused mingis proportsioonis ja dünaamikas.

Mis nüüd jääb küsimuseks, on see, et kas inimene saab tahtlikult ühest kartuse-tüübist teise üle minna, seda dünaamikat teisendada või on see kuidagi inimese n-ö isiksuse konstitutsioonis paika pandud.