Veel hirmudest

Kunagi aastal 2010 olen kirjutanud sellise asja (pole kuskil ilmunud, kui mälu ei peta):

“erariides mehed tulid nende koju ja viisid nad kaasa” -

korduvalt kuuldud ja loetud lause. neil võisid seljas

olla mantlid, pintsakud, kampsunid, peas karvamütsid

või sonid või villased mütsid, jalas kingad või säärikud

või talvesaapad - “erariided“, need, mis olukorra

eriti absurdseks ja õudsaks muutsid.

Miskipärast meenub see tekst mulle viimasel ajal, nii umbes aasta aega juba. Loen ja kuulen, mida ja kuidas inimesed räägivad, ja mõtlen: "Kas olukorras, kui selline asi oleks võimalik ja sanktsioneeritud, võiks see inimene olla üks noist "erariides meestest", kes teistele koju järele tuleb?" Sest mõned kindlasti võiksidki. Ja sinna otsa teine mõte - ega ometi keegi minu kohta niimoodi ei mõtle, mind niimoodi ei karda? Sest see oleks ju totter. 

Äkki võiks igaüks praeguses vaimses sõjas endalt küsida: kas minu jutt on selline, et keegi seda minust kartma ei peaks? Ja veel enam: kas ma olen teinud kõik, et mitte tulevikus osutuda selleks "erariides meheks"?