mõtlesin täna teha jalutuskäigu Raadi ja Hiinalinna vahelises kunagises vene sõjaväeosas. astusin Puiestee tänaval lahtisest väravast sisse, kohe oli tunda, et kuidagi müstiline koht, tühjad majad, lokkav loodus, palju linde ja linnulaulu, soundtrack oli natuke nagu loomaaia linnunurgas. kõndisin mööda teed, mis Tartu kaardi peal kannab Peetri tänava nime (kuigi tal enam otseühendust väeosa-välise Peetri tänavaga pole, müür on vahel), ja järsku jooksis paarikümne meetri peal rebane tee peale, jäi korraks seisma ja vaatas mind, siis läks üle tee ja piilus mind veel natuke põõsaste vahelt. oleks ma taibanud seisma jääda, oleks saanud teda pikemalt näha, aga ma kõndisin edasi tema poole, nagu oleksime vanad tuttavad; rebane nii ei arvanud ja kadus mu silmist. see võib vabalt olla sama rebane, kellest siin juttu ja udune pilt on. parajalt tiheda liiklusega Puiestee tänav oli sellest kohast ehk umbes 100 meetri kaugusel müüri taga.
kõndisin siis edasi, järsku kuulen, et kuskil põõsastes räägitakse summutatud häälega, siis märkan, et umbes neli meest hiilib põõsastes, õigemini ei hiili, vaid kõnnib üsna kiiresti, aga hästi vaikselt. siis alles sain aru, et need on paintballi-mängijad, kiivrid peas ja maskid ees. pöörasin kohe otsa ümber, sest kes teab, äkki jään nende ja mõne teise kamba vahele ning saan pihta, ega sellega ju nalja pole, tulles kuulsingi selja tagant vaikseid plaksatusi. väike adrenaliin tekkis küll kohe sisse, niipea kui nende hääletut liikumist põõsastes nägin, jalgadesse lõi surin, puhtalt nende poosides ja liikumisviisis oli juba mingi ohtlikkuse-tunne sees. põhimõtteliselt poleks mul pidanud olema võimalik paintballi-tandrile niimoodi lihtsalt sisse jalutada, mingit märgistust ma küll ei näinud, mis mind hoiatanud oleks. aga selle eest nägin jälle rebast.
paistab, et rebastel on erihuvi paintballi vastu, vt siit.
siin aga laulavad Les Frères Jacques kuulsat La Fontaine'i valmi rebasest ja varesest, aastal 1968:
23.5.09
20.5.09
18.5.09
raadioblogi
Urmas Vadi tellimusel kirjutasin "Littri" saate jaoks teksti rubriiki "Kirjaniku blogi" ja lugesin selle ka linti; eetris oli see pühapäeval. et ajaline raam oli ette antud, kukkusin lõpuks ikkagi komponeerima; tulemus on selline:
Esmaspäev, 4. mai
Käisin võõraste inimeste korterites, tungisin kinnisvarahuvilise õigusega nende privaatsusse, püüdsin seda teha võimalikult delikaatselt, sammud ettevaatlikud, sokis auk, mis võimaldaks pererahval ehk minu suhtes lohutavat üleolekutunnetki tunda, maakler seletab, pereisa on vait, lapsed kõõluvad tugitooli ümbruses ja vaatavad mind vaikiva uudishimuga, piilun üle tagatoa ukse, sinna on ennast peitnud naine, vaatab aknast välja tänavale, püüab niimoodi mööda saata need minutid, mil tema kodus viibib inimene, keda nad pole külla kutsunud. Pärast maja ees maakleriga vesteldes selgub, et need inimesed polegi omanikud, vaid üürnikud, neil poleks oma kodu mahamüümise vastu midagi teha, kui nad ka tahaks.
Teisipäev, 5. mai
Ei mäleta enam seda päeva, tee, mis tahad. Meilboks annab tunnistust, et Jan küsis arvustust, ütlesin talle ära, sest polnud raamatut lugenud ja kiire on ka praegu. Olen Janile juba korduvalt ära öelnud, ootan hirmuga aega, mil ta minu suhtes lootuse kaotab, sellest oleks kahju.
Kolmapäev, 6. mai
Park Raadi surnuaia tagumises servas, sõjaväekalmistu, üks inimlikumaid parke Tartus, sest ta on alati nii inimtühi, puhtalt läbijalutamiseks. Ainult puud ja muru ja rajad ning surnuaia poolses küljes mõned sõjaväelaste hauad - kahekümnendatest Eesti ohvitserid ja viiekümnendatest nõukogude ohvitserid.
Ülikooli raamatupoes on näitusmüük, panen kaks raamatut kinni, üks biograafia kirjutamise käsiraamat ning Derrida hilisteos “Surma and”. Tolle viimase võtan seepärast, et sissejuhatuses räägib Derrida, et religioon ei alga müstilistest orgastilisest kogemustest, ekstaasist, erootikast, vaid alles sealt, kus sellele lisandub vastutuse kategooria. Selle kohta tahan pikemalt lugeda.
Õhtul ungarlaste üritused - uue ungarikeelse ajakirja Pluralica esimese numbri esitlus. See on üle neljasaja leheküljeline antoloogia viimase kahe kümnendi eesti kirjandusest ja kunstist, koos artiklite ja arvustustega, väga tüse tükk. Eesti keeleski kuluks selline asi ära. Minu luuletuste juures on Lauritsa pilt veealusest alasti ja looteasendis Hassost.
Neljapäev, 7. mai
Tallinnasse sõites istun bussis koos Martiniga, räägime ennast sõidu jooksul nii soojaks, et lõpuks muudkui irvitame üksteise juttude üle. Tema räägib, kuidas poisid ükskord keset stepptantsutundi olid mobiiltelefonide varast püüdma tormanud, varas oli kohutavalt hirmu täis läinud, kui nägi tervet klõbisevate kingadega kampa mööda munakivitänavat enda poole jooksmas.
Loomenõukogu. Vaidleme “Jänese”-lavastuse üle, mina vingun, avaldan oma rahulolematust, lavastaja pole minuga üldse nõus. Ma pole ette valmistunud, ei mõista ennast väga selgelt väljendada, tunnen, et räägin poolikult ja umbkaudu, ei tee oma iva selgeks. Ega ma ju ei tahagi, et lavastaja oma lavastusest halvasti arvama hakkaks, eks ta on ju selle enda jaoks korralikult läbi mõelnud ja ära põhjendanud; aga ma tahaksin, et ma ise oleksin teinud kõik võimaliku, et olla mõistetav - tunnen, et räägin ülejala, ma pole endaga rahul, võtan asja liiga lõdvalt, lavastaja pole sellist hooletust nüüd küll ära teeninud.
Lähen igaks juhuks Linnateatri kassasse uurima, ega “Hecubale” vabu kohti pole; täiesti juhuslikult üks pilet leidubki. Irvitan, muhelen, mugisen ja pugistan naerda, õhtu on korda läinud.
Tartus esines sel päeval Umberto Eco, see jäi minust nägemata. Väga kahju ei olegi, miskipärast.
Reede, 8. mai
Jõlgun mööda Prima Vista festivali, jalutan raamatulaadal, ostan Õnnepalu uue raamatu, kuulan poole kõrvaga esitlusi, kiidan Urmasele tema Vikerkaare-novelli, siis lähen kaubamajja luulet kuulama - Pehk, Ilves, Wimberg ja Maarja. Mehed teevad nalja, Maarja paneb diipi, kooslus on üllatavalt kokkusobiv. Mingil hetkel hakkab kuskilt ülakorruselt kostma karjumist, alguses näib, et keegi laps jonnib kõvasti, kuid kohati muutuvad karjed lausa meeleheitlikuks, nagu oleks midagi tõesti jubedat juhtunud. Nagu hiljem selgub, ongi nii, näen kiirabi punastes kostüümides inimesi ülakorruselt liftiga alla sõitmas. Mis täpselt juhtus, jääb teadmata.
Läheme Maarja ja Elini ja Elo-Leega Raekoja platsi kohvikusse. Ilm on tuuline. Maarja jutust selgub, et minu vähene kahjutunne Eco mittenägemise üle oli põhjendatud, tüüpiline edev staaritsemine, nagu olin arvanudki. Elo-Leel on uskumatult suured silmad, vaatab rahuliku, kuid intensiivse uudishimuga kõike, mis ümberringi toimub.
Pargis luges Andres Ehin muusika saatel oma tekste - “naadi kõrval kasvab teine naat, kaugel siit on sularahaautomaat”; üks luuletus oli hingest, seda lugedes hakkas Ehin ridade vahele norskama. Seejärel Genialistide klubis disko, mängisin muusikat koos Jacki ja Neemega, tantsisin, jõin, oli väga tore õhtu. Riputasime endi taha seinale Levinasi portree ja lasime valgusmehel selle eraldi välja valgustada. Tulemus mõjus nagu “Twin Peaks”. Aapo kontsert kesköösel, menukas.
Pärast suundusime Zavoodi, sellesse Tartu põrguauku, Tartu kõrtside rentslisse, nagu Mehis ükskord ütles. Lõpuks ajasin Jackil juhtme kokku, vene keelt rääkides ja “Hecuba”-lavastuse Veiko Tubina kontrolöri järgi tehes.
Laupäev, 9. mai
Kudemise päev. Aapo raamatu esitlus, seejärel suure himuga pizzasid kugistamas, seejärel Bullfrog Browni kontsert - juba see on vaatamist väärt, millise naudinguga nad muusikat teevad, näod mõnu täis. Siis noorte luuletajate üritus Krüptis. Kuulan neid ja mõtlen, et praeguse noore luule põhitoon on pateetilisevõitu realistlik humanism; miks see mind sageli näljaseks jätab, miks isegi nende punk ja skepsis ja küünilisus ja varane resignatsioon mõjub ikka kuidagi liiga turvaliselt? Võib-olla olen ma lihtsalt vanaks ja tuimaks jäämas, ei taju enam noorusväreluste ehtsust? Nende noorte nimel loodan, et see ongi ehk just niipidi.
Kõht nõuab, et teda täidetaks, särisevad “poissmehe panniroad” Ristiisas.
Pühapäev, 10. mai
Jälle Genialistides, seal on Taavi Eelmaa ja Taavet Janseni etendus. Ma olen väga nõus sellega, mida ja kuidas nad teevad, see on väga veenev, mõjuv, andekas, kõnekas, kõnetav; aga Eelmaa lõppsõna, kus ta kuulutab, et armastus on liiga ideaalne asi, et ta üldse kellelegi meist kättesaadav oleks - see kõlab minu jaoks tõesti ebaküpselt; mitte see väide ise, vaid just see, et Eelmaa usub, nagu võiks tema isiklik orgastiline pettumusekogemus olla üldistatav. Armastuse asjad ei ole mu meelest üldistatavad, resignatsioonimisjon näib mulle sama pealiskaudne kui igasugune muu misjon. Neis asjus pole olemas tõde, mis teeks vabaks. On ainult vabadus ise, ilma tõeta, sügavalt isiklik, üldistamatu, tõestamatu, teispool humanistlikku õnnesõltuvust, mille ümber see lavastus nagu põuapäikese ümber tiirlema jääb. Või tahtiski see lavastus just sellele osutada?
Jalutan mööda pühapäevaõhtust Tartut, õhk on hea lahe, setitan etenduse mõju endas, sest on, mida setitada. Õhtune jõgi, põhjasetted voolupinna taguses transtsendentsis, rahulik.
Siis klubisse tagasi, Kristiina raamatu esitlus, palju emast ja humaanset luulet ning eesti rahvalaule. Üks mu ammune tuttav on sugu vahetanud, teine on vana elu uue vastu vahetanud, saalis on afterparty lõputuks eesti rahvalikuks ringmänguks muutunud, kell on täpselt kaksteist, kui välja tänavale astun.
Esmaspäev, 4. mai
Käisin võõraste inimeste korterites, tungisin kinnisvarahuvilise õigusega nende privaatsusse, püüdsin seda teha võimalikult delikaatselt, sammud ettevaatlikud, sokis auk, mis võimaldaks pererahval ehk minu suhtes lohutavat üleolekutunnetki tunda, maakler seletab, pereisa on vait, lapsed kõõluvad tugitooli ümbruses ja vaatavad mind vaikiva uudishimuga, piilun üle tagatoa ukse, sinna on ennast peitnud naine, vaatab aknast välja tänavale, püüab niimoodi mööda saata need minutid, mil tema kodus viibib inimene, keda nad pole külla kutsunud. Pärast maja ees maakleriga vesteldes selgub, et need inimesed polegi omanikud, vaid üürnikud, neil poleks oma kodu mahamüümise vastu midagi teha, kui nad ka tahaks.
Teisipäev, 5. mai
Ei mäleta enam seda päeva, tee, mis tahad. Meilboks annab tunnistust, et Jan küsis arvustust, ütlesin talle ära, sest polnud raamatut lugenud ja kiire on ka praegu. Olen Janile juba korduvalt ära öelnud, ootan hirmuga aega, mil ta minu suhtes lootuse kaotab, sellest oleks kahju.
Kolmapäev, 6. mai
Park Raadi surnuaia tagumises servas, sõjaväekalmistu, üks inimlikumaid parke Tartus, sest ta on alati nii inimtühi, puhtalt läbijalutamiseks. Ainult puud ja muru ja rajad ning surnuaia poolses küljes mõned sõjaväelaste hauad - kahekümnendatest Eesti ohvitserid ja viiekümnendatest nõukogude ohvitserid.
Ülikooli raamatupoes on näitusmüük, panen kaks raamatut kinni, üks biograafia kirjutamise käsiraamat ning Derrida hilisteos “Surma and”. Tolle viimase võtan seepärast, et sissejuhatuses räägib Derrida, et religioon ei alga müstilistest orgastilisest kogemustest, ekstaasist, erootikast, vaid alles sealt, kus sellele lisandub vastutuse kategooria. Selle kohta tahan pikemalt lugeda.
Õhtul ungarlaste üritused - uue ungarikeelse ajakirja Pluralica esimese numbri esitlus. See on üle neljasaja leheküljeline antoloogia viimase kahe kümnendi eesti kirjandusest ja kunstist, koos artiklite ja arvustustega, väga tüse tükk. Eesti keeleski kuluks selline asi ära. Minu luuletuste juures on Lauritsa pilt veealusest alasti ja looteasendis Hassost.
Neljapäev, 7. mai
Tallinnasse sõites istun bussis koos Martiniga, räägime ennast sõidu jooksul nii soojaks, et lõpuks muudkui irvitame üksteise juttude üle. Tema räägib, kuidas poisid ükskord keset stepptantsutundi olid mobiiltelefonide varast püüdma tormanud, varas oli kohutavalt hirmu täis läinud, kui nägi tervet klõbisevate kingadega kampa mööda munakivitänavat enda poole jooksmas.
Loomenõukogu. Vaidleme “Jänese”-lavastuse üle, mina vingun, avaldan oma rahulolematust, lavastaja pole minuga üldse nõus. Ma pole ette valmistunud, ei mõista ennast väga selgelt väljendada, tunnen, et räägin poolikult ja umbkaudu, ei tee oma iva selgeks. Ega ma ju ei tahagi, et lavastaja oma lavastusest halvasti arvama hakkaks, eks ta on ju selle enda jaoks korralikult läbi mõelnud ja ära põhjendanud; aga ma tahaksin, et ma ise oleksin teinud kõik võimaliku, et olla mõistetav - tunnen, et räägin ülejala, ma pole endaga rahul, võtan asja liiga lõdvalt, lavastaja pole sellist hooletust nüüd küll ära teeninud.
Lähen igaks juhuks Linnateatri kassasse uurima, ega “Hecubale” vabu kohti pole; täiesti juhuslikult üks pilet leidubki. Irvitan, muhelen, mugisen ja pugistan naerda, õhtu on korda läinud.
Tartus esines sel päeval Umberto Eco, see jäi minust nägemata. Väga kahju ei olegi, miskipärast.
Reede, 8. mai
Jõlgun mööda Prima Vista festivali, jalutan raamatulaadal, ostan Õnnepalu uue raamatu, kuulan poole kõrvaga esitlusi, kiidan Urmasele tema Vikerkaare-novelli, siis lähen kaubamajja luulet kuulama - Pehk, Ilves, Wimberg ja Maarja. Mehed teevad nalja, Maarja paneb diipi, kooslus on üllatavalt kokkusobiv. Mingil hetkel hakkab kuskilt ülakorruselt kostma karjumist, alguses näib, et keegi laps jonnib kõvasti, kuid kohati muutuvad karjed lausa meeleheitlikuks, nagu oleks midagi tõesti jubedat juhtunud. Nagu hiljem selgub, ongi nii, näen kiirabi punastes kostüümides inimesi ülakorruselt liftiga alla sõitmas. Mis täpselt juhtus, jääb teadmata.
Läheme Maarja ja Elini ja Elo-Leega Raekoja platsi kohvikusse. Ilm on tuuline. Maarja jutust selgub, et minu vähene kahjutunne Eco mittenägemise üle oli põhjendatud, tüüpiline edev staaritsemine, nagu olin arvanudki. Elo-Leel on uskumatult suured silmad, vaatab rahuliku, kuid intensiivse uudishimuga kõike, mis ümberringi toimub.
Pargis luges Andres Ehin muusika saatel oma tekste - “naadi kõrval kasvab teine naat, kaugel siit on sularahaautomaat”; üks luuletus oli hingest, seda lugedes hakkas Ehin ridade vahele norskama. Seejärel Genialistide klubis disko, mängisin muusikat koos Jacki ja Neemega, tantsisin, jõin, oli väga tore õhtu. Riputasime endi taha seinale Levinasi portree ja lasime valgusmehel selle eraldi välja valgustada. Tulemus mõjus nagu “Twin Peaks”. Aapo kontsert kesköösel, menukas.
Pärast suundusime Zavoodi, sellesse Tartu põrguauku, Tartu kõrtside rentslisse, nagu Mehis ükskord ütles. Lõpuks ajasin Jackil juhtme kokku, vene keelt rääkides ja “Hecuba”-lavastuse Veiko Tubina kontrolöri järgi tehes.
Laupäev, 9. mai
Kudemise päev. Aapo raamatu esitlus, seejärel suure himuga pizzasid kugistamas, seejärel Bullfrog Browni kontsert - juba see on vaatamist väärt, millise naudinguga nad muusikat teevad, näod mõnu täis. Siis noorte luuletajate üritus Krüptis. Kuulan neid ja mõtlen, et praeguse noore luule põhitoon on pateetilisevõitu realistlik humanism; miks see mind sageli näljaseks jätab, miks isegi nende punk ja skepsis ja küünilisus ja varane resignatsioon mõjub ikka kuidagi liiga turvaliselt? Võib-olla olen ma lihtsalt vanaks ja tuimaks jäämas, ei taju enam noorusväreluste ehtsust? Nende noorte nimel loodan, et see ongi ehk just niipidi.
Kõht nõuab, et teda täidetaks, särisevad “poissmehe panniroad” Ristiisas.
Pühapäev, 10. mai
Jälle Genialistides, seal on Taavi Eelmaa ja Taavet Janseni etendus. Ma olen väga nõus sellega, mida ja kuidas nad teevad, see on väga veenev, mõjuv, andekas, kõnekas, kõnetav; aga Eelmaa lõppsõna, kus ta kuulutab, et armastus on liiga ideaalne asi, et ta üldse kellelegi meist kättesaadav oleks - see kõlab minu jaoks tõesti ebaküpselt; mitte see väide ise, vaid just see, et Eelmaa usub, nagu võiks tema isiklik orgastiline pettumusekogemus olla üldistatav. Armastuse asjad ei ole mu meelest üldistatavad, resignatsioonimisjon näib mulle sama pealiskaudne kui igasugune muu misjon. Neis asjus pole olemas tõde, mis teeks vabaks. On ainult vabadus ise, ilma tõeta, sügavalt isiklik, üldistamatu, tõestamatu, teispool humanistlikku õnnesõltuvust, mille ümber see lavastus nagu põuapäikese ümber tiirlema jääb. Või tahtiski see lavastus just sellele osutada?
Jalutan mööda pühapäevaõhtust Tartut, õhk on hea lahe, setitan etenduse mõju endas, sest on, mida setitada. Õhtune jõgi, põhjasetted voolupinna taguses transtsendentsis, rahulik.
Siis klubisse tagasi, Kristiina raamatu esitlus, palju emast ja humaanset luulet ning eesti rahvalaule. Üks mu ammune tuttav on sugu vahetanud, teine on vana elu uue vastu vahetanud, saalis on afterparty lõputuks eesti rahvalikuks ringmänguks muutunud, kell on täpselt kaksteist, kui välja tänavale astun.
26.4.09
harms
käisin vaatamas Mehis Heinsaare kirjutatud ning Kalev Kudu lavastatud tükki "Daniil Harms ehk Geeniuse elu" - mu meelest nii näidend kui ka lavastus on hästi õnnestunud (ja kui arvestada, et tegu on harrastusteatriga, on tulemus ikka väga hea). näidendis on läbi põimitud Harmsi elulugu, kolmekümnendate Peterburi atmosfäär ning Harmsi enda sõge looming, ja tervik on veenvalt välja kukkunud. näitlejatest meeldisid ehk kõige rohkem peaosa mänginud Richard Naar, Lipavskit mänginud Lennart Peep, mitmeid osi (Tšukovski, julgeolekumees, mitu vanamutti) mänginud Enor Niinemägi ning Paan Fagoti osas Peeter Piiri; aga teisedki näitlejad olid sümpaatsed. täismahus teatriõhtu, kolm tundi, igav ei hakanud hetkekski, ning nii Harmsi loomingu eriline õhustik kui ka tema ajastu õudus on veenvalt välja mängitud. ma siin pikemalt ei hakka arvustama, igal juhul soovitan vaadata, kel võimalik. arvustuse on kirjutanud Aapo Ilves ning vist tuleb Sirbis Rait Avestiku lugu ka.Mehis on näidendis osalt kasutanud minu tõlkeid Harmsi luuletustest (vt Vikerkaar 2006(10/11), lisan siia maitseks paar asja, mis olen tõlkinud, aga pole ilmunud.
NÄIDEND
I vaatus
Koka Brjanski: Ma abiellun täna.
Ema: Mis?
Koka Br.: Ma abiellun täna.
Ema: Mis?
Koka: Ma ütlen, et ma abiellun täna.
Ema: Mis sa räägid?
Koka: A-bi-el-lun-tä-na!
Ema: bi? mis see bi on?
Koka: A-bi-e-lu!
Ema: lu? Kuidas lu?
Koka: Mitte lu, vaid a-bi-e-lu!
Ema: Kuidas siis pole lu?
Koka: Lihtsalt, pole lu ja kõik!
Ema: Mis?
Koka: No ei ole lu. Saad aru? Ei ole lu!
Ema: Jälle sa oma lu-ga. Ma ei tea, milleks lu.
Koka: Ptüi sind! bi ja lu! No mis see nüüd siis on! Kas sa siis ise aru ei saa, et ütelda lihtsalt bi on mõttetu.
Ema: Mis sa räägid?
Koka: Bi, ma ütlen, on mõttetu!!!
Ema: Tet?
Koka: No mis see siis on nüüd! Kust sa tuled selle peale, et kuulda ainult tükikest sõnast, ja veel kõige kohatumat: tet! Miks just tet!
Ema: näe jälle tet.
Koka Brjanski kägistab ema ära.
Siseneb mõrsja Marusja.
KAZIMIR MALEVITŠI SURMA PUHUL
Katki rebinud mälunire,
Vaatad sa ringi, uhkusega põrmustades oma näo.
Sinu nimi on Kazimir.
Sa vaatad, kuidas tuhmub sinu pääsmise päike.
Otsekui ilust käristatud sinu maa mäed,
Pole paika, kus alal hoida su figuuri.
Anna mulle oma silmad! Avan akna oma peanupul!
Mis sa inimene, uhkusega põrmustasid oma näo?
Ainult kärbes on su elu ja su tahtmine on rasvane roog.
Ei sära su pääsmise päike.
Äike asetab jalgade ette kiivri su peast.
Pe – sinu sõnade tindipott.
Trr – sinu tahtmine.
Agalton – sinu kidur mälestus.
Hei Kazimir! Kus on su laud?
Otsekui polekski teda ja sinu tahtmine on trr.
Hei Kazimir! Kus on su sõbranna?
Ka teda pole, ja sinu mälestuse tindipott on pe.
Kaheksa aastat laksutas su kõrvus,
Viisteist minutit koputas su südames,
Kümme korda voolas jõgi su eest läbi,
Muutus sinu tahtmise tindipott Trr-iks ja Pe-ks.
"Vat kus värk," ütled sa, ja sinu mälestus on Agalton.
Seal sa seisad ja otsekui lükkaksid kätega suitsu eemale.
Tuhmub sinu uhkusest murelik näoilme;
Kaob su mälestus ja sinu tahtmine on trr.
(5.,13. mail 1935. aastal Daniil Harms – Šardam)
[Šardam oli üks Daniil Harmsi pseudonüüme. Luuletuse 5. mail kirjutatud algvariant kandis pealkirja "Läkitus Nikolaile", arvatakse, et sellega on mõeldud Nikolai Oleinikovi, Harmsi kaaslast OBERIUs, kuid see pole kindel. Igal juhul on näha, et luuletus on adresseeritud elavale inimesele; selle taga on kommentaatorid näinud seost folkloorsete talistepühaaegsete surnumängudega. Pärast Kazimir Malevitši surma kirjutas Harms teksti ümber ja pani daatumiks 13. mai (Malevitš suri 15. mail). Harms luges teksti ette Malevitši ilmalikul leinatalitusel.]
Ma kinkisin teile supi
võite teda vastu võtta kui külalist
tahate pange tugitooli istuma, tahate sööge ära.
Annan teile nõu:
Rebige hammastega kartulat
luid murdke silmahammastega
liha kugistage ilma närimata
aga vett jooge läbi ninasõõrmete.
Grigori: Mul läks kooruke kurku
Koputage vastu mu selga
ehk teengi ukse lahti
Maša: Kopp-kopp-kopp!
Grigori: Kes seal on?
Maša: Pudel.
Grigori: No näed no näed
jälle hakkab unenägu peale.
Maša: No mis sa näed?
Grigori: Ma näen maja
majas on supp
nii hirmus kuum ja hirmus upp
Maša: Miks see küll nii on?
Grigori: Ära minult küsi
ära vaeva oma klaaskõrikest
näe seisan siin ühel jalal
ei kõigu ei kuku
mind tõukavad kuklasse kihulased
kuid õhk toetab mind õhtujahedusega
näe liigutan kiiresti jalgu
kerkin maast üles
küünla kohal lendan raamatu kohal
kärbsed hakkasid mu kannul tuiskama
Püüa mind kinni Maša!
Maša: Huhh huhh
käpik käest
püüan sind päkkipidi kinni
ei sa pääse sääseke
huhh huhh
seelik seljast
nii on kergem joosta
jalgadel avaram.
Ai, Griša, aed jäi ette!
noh tähendab lendas ära
(1931)
ja lõpetuseks üks väike multikas
.
6.4.09
reklaam
möödunud nädalal tuli nonde osturallide ja hullude päevade peale üks reklaamiidee. Stockmanni uksel seisab üks mees, kes räägib umbes samamoodi nagu nood Vesipruul ja Tatikas siin videos, ja viipab inimestele: "Ullud päevad! Ullud kaubad, ullud innad, ullud müüjad, ullud ostjad! Tulge kõik ullumajasse!" (samasuguse diktsiooni ja intonatsiooniga nagu videos umbes 1:00 paiku) see peab olema naljakas, aga mees ise ei saa aru, et see on naljakas, ta on ise tõsine. ta meenutab korraga nii Vesipruuli ja Tatikat kui ka Tambet Tuisu mängitud Olarit filmist "Mina olin siin" - selline pudikeelne koomilis-jube kimäär. tal on seljas kõige tavalisemad riided. rohkem midagi reklaamis ei toimu, ei mingit muusikat ega muud tilulilu.
teine reklaamimõte oli ka, aga see mulle endale nii palju ei meeldi. sama mees on vormelisõitja kombinesoonis, ütleb "Tulge kõik osturallile! Saate ralliässaks!" (Tuisu Olari intonatsioon on siin ilmselgelt vajalik) siis istub vormelisse, teeb ühe tiiru mööda kaubamaja, nii et riiulid lendavad (see peab mahtuva ühte pikka pidevasse kaadrisse, ei mingit montaazhi ega arvutianimatsiooni), ja ringilt tagasi jõudes ütleb innukalt, kuid tõsiselt: "Ull värk!"
teine reklaamimõte oli ka, aga see mulle endale nii palju ei meeldi. sama mees on vormelisõitja kombinesoonis, ütleb "Tulge kõik osturallile! Saate ralliässaks!" (Tuisu Olari intonatsioon on siin ilmselgelt vajalik) siis istub vormelisse, teeb ühe tiiru mööda kaubamaja, nii et riiulid lendavad (see peab mahtuva ühte pikka pidevasse kaadrisse, ei mingit montaazhi ega arvutianimatsiooni), ja ringilt tagasi jõudes ütleb innukalt, kuid tõsiselt: "Ull värk!"
1.4.09
sidid
capoeira-blogi ühes viimatistest sissekannetest vilksab läbi üks pilli mängiv sidi. sidid on üks omapärane etniline grupp Indias, laias laastus öeldes "afroindialased" (nii nagu on olemas "afroameeriklased") - kunagi ammu Indiasse kas orjade, sissetoodud sõdurite, kaupmeeste või meremeestena sattunud aafriklaste järeltulijad, kes elavad omaette kogukondadena India lääneosas, peamiselt Gujaratis, kuid ka mujal läänerannikul (pisut on neid ka Pakistanis ja Sri Lankal) ning on endogaamsuse tõttu säilitanud omapära. nad kõnelevad küll kohalikke india keeli (nende keelekasutuses leiavad keeleteadlased küll ka bantu keelte elemente), kuid nende kultuuris, eelkõige muusikas ja tantsus on säilinud palju aafrikapärast. kuna nende Indiasse tulek toimus India islamiusuliste valitsejate ja vallutajate ajajärgul, on ka sidid usutunnistuselt moslemid ning suur osa neist tunnistab sufistlikku islami versiooni (sufidest olen siin ennegi kirjutanud).
huvitav oletus on veel seegi, et osa sididest ühines Indiast välja rännanud mustlastega ning assimileerus nendesse.
süvendatud lugemist on siin ja siin.
laiemas maailmas on sidid tuntud ansambli Sidi Goma kaudu, kes on käinud esinemas Euroopaski. ma ei oska otsustada, kuivõrd "puhas" see nende esitatav on, st kas see pole ehk äkki kuidagi kommertsiaalselt kondenseeritud vms, aga huvitav on ta ometi - aafrika, sufi-moslemi ja india traditsioonide lõikumine; kui afroameeriklased on välja mõelnud gospelmuusika ja bluesi ning kõik, mis sellest järgnes - põhimõtteliselt ju suur osa tänapäeva peavoolupopist - siis see siin on afroindialaste analoogne hübriidnähtus. siin kaks lõiku Sidi Goma kontsertitelt:
ps. lisan lingistikku viite maailmamuusika portaalile Mondomix, kus leidub palju päris mõnusaid videosid, virtuaalraadio jm.
huvitav oletus on veel seegi, et osa sididest ühines Indiast välja rännanud mustlastega ning assimileerus nendesse.
süvendatud lugemist on siin ja siin.
laiemas maailmas on sidid tuntud ansambli Sidi Goma kaudu, kes on käinud esinemas Euroopaski. ma ei oska otsustada, kuivõrd "puhas" see nende esitatav on, st kas see pole ehk äkki kuidagi kommertsiaalselt kondenseeritud vms, aga huvitav on ta ometi - aafrika, sufi-moslemi ja india traditsioonide lõikumine; kui afroameeriklased on välja mõelnud gospelmuusika ja bluesi ning kõik, mis sellest järgnes - põhimõtteliselt ju suur osa tänapäeva peavoolupopist - siis see siin on afroindialaste analoogne hübriidnähtus. siin kaks lõiku Sidi Goma kontsertitelt:
ps. lisan lingistikku viite maailmamuusika portaalile Mondomix, kus leidub palju päris mõnusaid videosid, virtuaalraadio jm.
aprill / oma naba
hakkasin ka umbes kuu aega tagasi oma blogi kohta statistikat registreerima, näib, et päris palju on siia satutud Mutated Formsi pärast (osalt tänu Mardile, kes siia viitas). populaarseimad otsisõnad, mis inimesi on siia juhatanud, on "tesla" ja eri kirjapildiga "laskovõi mai" (ju ikka tolle kunagise popi poistebändi otsinguil - Venemaa on suur, otsijaid palju); aga on muuhulgas ka sellised otsisõnad:
creeps kontserdi tegelased
välgumihkel leiutati
nikola tesla mees kes leiutas
inimese mõõdud
kes on kirjutanud eesti rahvus humni sonad
leonardo prantsusmaal pagenduses
kõrbeks muutumine
mis tantsu tantsitakse brasiilias?
parim televiisor
pliiatsi südamik
tuntuim sveitsi naine (tõepoolest, kes on?)
uni ja selle vajadus
ärkveloleku seisund
vatikan + elekter
kulka lühend (sic!)
põlvamaa ufolaev
multiga tõmbamis koht
kuidas tekivad pilved
selline on siis minu blogi "mitteteadvus".
1. aprilli puhul üks tore pilt ka; kuna eelmine nädal läks unustuse-seminari jaoks Levinasi lugedes, siis nimetasin selle pildi "Absoluutne teisesus" (NB! vaadake varvast!)
30. aprill. populaarseimad otsisõnad aprillikuus on olnud "teemant", "aaree" ja "futurism". keegi tore inimene on 15 korda vaadanud siit blogist dervishite tantsu. teisi huvitavaid otsisõnu:
luuletus põrandalapp
õudus pildid
tartu elu sõna
aafrika hääletu koer
hispaania loodusvarad
kaasas kantavad televiisorid
kuidas vesi maa peale sai
mis on tahe
rootsi vabamüürlased
ttü tantsutüdrukud
unes häälitsemine
ja on meeldiv, et kõige rohkem on mu blogi aprilli jooksul külastatud mu sünnipäeval, kuigi uut postitust ma polnud teinud.
creeps kontserdi tegelased
välgumihkel leiutati
nikola tesla mees kes leiutas
inimese mõõdud
kes on kirjutanud eesti rahvus humni sonad
leonardo prantsusmaal pagenduses
kõrbeks muutumine
mis tantsu tantsitakse brasiilias?
parim televiisor
pliiatsi südamik
tuntuim sveitsi naine (tõepoolest, kes on?)
uni ja selle vajadus
ärkveloleku seisund
vatikan + elekter
kulka lühend (sic!)
põlvamaa ufolaev
multiga tõmbamis koht
kuidas tekivad pilved
selline on siis minu blogi "mitteteadvus".
1. aprilli puhul üks tore pilt ka; kuna eelmine nädal läks unustuse-seminari jaoks Levinasi lugedes, siis nimetasin selle pildi "Absoluutne teisesus" (NB! vaadake varvast!)
30. aprill. populaarseimad otsisõnad aprillikuus on olnud "teemant", "aaree" ja "futurism". keegi tore inimene on 15 korda vaadanud siit blogist dervishite tantsu. teisi huvitavaid otsisõnu:
luuletus põrandalapp
õudus pildid
tartu elu sõna
aafrika hääletu koer
hispaania loodusvarad
kaasas kantavad televiisorid
kuidas vesi maa peale sai
mis on tahe
rootsi vabamüürlased
ttü tantsutüdrukud
unes häälitsemine
ja on meeldiv, et kõige rohkem on mu blogi aprilli jooksul külastatud mu sünnipäeval, kuigi uut postitust ma polnud teinud.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
