Johannes Võerahansu "Maastik hanedega" (1938)

See repro siin on ainus, mis on netis saadaval - Tartu Kunstimuuseumi leheküljelt. Ta pole päris õige, ta on originaaliga võrreldes liiga külmades toonides, sinist on üleliia ja punane spekter on maha keeratud. Muuseum müüb ka selle pildiga postkaarti, see on pisut õigem; kõige õigem on ta ilmselt Ants Viidalepa raamatus "Meister". Kuigi muidugi ilma maali ennast vaatamata ei saa õiget pilti ette - seda värvi ennast tema ainelisuses ja vormumises peab nägema. "Eesti kunsti ajaloo" 5. köites lk 480 on repro selle pildi esimesest, aasta varasemast versioonist "Maastik karjamõisaga": taevas on pisut robustsem, puu hägusem, hanesid pole, poiss on palju väiksem (NB! see lükkab mõõtkava hoopis teiseks, hanede-pildil on poiss ja haned üleelusuurused, mis on igati ootuspärane) ja poisiga koos on naine, kes kummardab oja ääres. Igal juhul on "Maastik hanedega" vähemalt reprosid võrreldes huvitavama valgusega kui "Maastik karjamõisaga".

Käisin seda pilti umbes aasta tagasi muuseumis vaatamas, ei saanud temast enam edasi, vahtisin teda lähedalt ja kaugelt, puu tormav võra nõudis järjest uut vaatamist, maja seinale langev valgus ja räästaalune vari, äikese-eelne valgus ja suur tuul - see pilt tuli mulle meelde, sealsamas kogu aeg tuli meelde, ma mõistatasin ja muudkui vaatasin, et kas see on ikka tõsi, et ma seda mäletanGI - mitte pilti, vaid seda, mis pildil kujutatud on. Ju vist, pilt valiti küsitlusel rahva lemmikute hulka, tõenäoliselt mäletavad seda paljud. 

See pilt ei kujuta asju, vaid mälestust neist asjust. See ei ole minu mälestus, ka ei jaga ma kunstniku mälestust - see on mäletatavus ise, mida pilt mulle näitab, õigemini mida ta minuga jagab.

Pildil on neli raskuspunkti: poiss, kelle kohta taju ütleb, et ta on ülejäänu suhtes proportsioonist väljas (ja pildi esimene versioon tõestab seda); oja, mis ulatub pildi sügavikku, kaob võsa ja tumedate pilvede varju; maja sein valguse ja varjudega, põhiline valguse koondaja (on kujutatud üht väga konkreetset valgust - sellist, millele pilveserv on juba peale vajumas, see pole vaba otsene päike); puuvõra, mis tormab tuule käes, kuid on samas selle tormamise nagu endasse kinni püüdnud. Pildile nime andnud haned on esiplaanil, st perifeerias, sest pilt ise suundub sügavusse - nii oja kui võra sisse. Nägin hanesid alles siis, kui pealkirja vaatasin. Haned otsekui tahaksid pildi servast välja valguda, suvalistena.

Hanede roll on peita poisi funktsiooni, varjata seda, et ta on seal nimme, sest kui ta oleks seal lihtsalt, ilma hanedeta, oleks see liiga literatuurne, see oleks poisist teinud C. D. Friedrichi "Rändaja udumere kohal" laadis mäe otsas seisja - vaataja asendaja. Ei piisa isegi sellest, et ta pole püsti mäe otsas, vaid pikutab oja ääres: poiss peab pildil olema juhtumisi, hanede pärast, mitte välja näitama, et ta on seal vaataja pärast. Ta ei tohi olla näitaja, osutaja, vaid kaasvaataja.

On niisiis oja õnarus, mis õõndub alla sisse, ja on selle kohal kõrguv puu; on tajuv poiss kui ääremärkus, valev sein tema sümmeetrilise paarilisena. Suunad/mõõtmed: sein kui siinsus, valguse päralejõudmine, oja kui sügavusmõõde, puu kui kõrguv kese, mälestuse määratlematuse täpne vaste. Pilt koondub puuvõrasse, aga paiskub sealt kohe jälle laiali alla sügavale ning horisontaali. Valgus tuleb kuskilt tagant vasakult, kelle poolt, kas vaataja poolt? Või vaatajast endast? Poisi fokuseeritus ümbritseva suhtes on abstraktne, ta on näoga ebamäärases suunas - korraga nii vaataja kui oma ümbruse suunas - ta "vahib ringi", andes niimoodi võtme ka vaatajale: "vahi ringi, see pilt on meelesoleku ringlus ümber säbrutava keskme". Poiss on mäletamise "Vergilius", ta on vaataja/mäletaja saadik pildi sees, osaluse indeks.

Puu paneb selle pildi käima, hoiab teda käimas. Mitte aimata olev tuul ega lehestik ega värv ei ole oluline, vaid puu enda tormamine selle valguse käes. Mimees on hägune ja ebaühtlane, aga just nii on ta täpne meelesolekuna. Meele-sisese mimees.
See puu pole kujutatav puu, ta on mäletatav puu. Ma tean selliseid puid, mul endal on selline puu, mis kohiseb ja tormab ainult mälestusena ja mida ma ei saa ihusilmaga enam kunagi näha - paljuharuline paju mu Viljandi-kodu katuse kohal. Ainult et siin pildil on selline meelesolemisena kohisev puu ometi kummati jälle silmale nähtavale toodud. Teda ei ole tegelikult võimalik vaadata, see on tema kujutamise iva - teda on võimalik vaid mäletada. Mida ainult-meeles-olevad  puuvõrad tähendavad, mida nad sisaldavad? Miski meie kohal kõrguv, liikuv-püsiv, mõõtmeid kehtestav tormav püsi. Kõrgeim, aga mitte ainult - ta on sisemusega, tal on seal kõrgel sügavik sees, ta sisaldab. Sinna jäädakse sisse, et oleks, kust uuesti tagasi tulla.

See pilt kujutab niisiis mäletatavust. Ehk teisisõnu, ta kujutab üht spetsiifilist ilu.

Aastatagustest märkmetest: 

"ilutunne = rõõm olemas-olnud-olust: olen olnud, ja olen jätkuvalt olnud, olnud voolab läbi pildi nagu oja puu alt. rõõm sellest, et olen olnud, rõõm pidevusest mööduvuse sees. ma ise voolan võsahämarikku, ma ise paistan valgele seinale, ma ise torman selles võras. 

ilu on teatav paratamatuse vabadus, vabadus aktuaalsuse valikusundidest, võitlevatest võimalikkustest, seeasemel ammendamatus, kus võimalikkused jätkuvalt korraga voolavad, moodustades paratamatuse. nagu puu tormamine "eiteakuhu", kuigi on täpselt teada, kuhu: sellesse valgusesse, sellesse mäletatavusse, mis üha ammendamatuna ammuli püsib.

see on silma ees, kuigi ta on silmatagune. ta tuleb silmatagusest ja pildist korraga ja tuleb mõlemalt poolt silmasse ja saab seal kokku. tuleb silma, nagu tullakse meelde; tuleb meelde, nagu tullakse sellesse valgusesse tormama.

tormamine kui intransitiivsus, olnud tormab intransitiivsena läbi silma, olnud kui öeldistäide, predikaat, mille grammatiline aeg ei viita minevikule ("kes sa oled?" - "olnud").

ilu on see, mis mälestusena tajust tagasi ja välja tuleb, see, mis silmakoopast jälle tagasi valguse kätte tuleb."

vt ka Viidalepa juttu

tsitaat

„Vaatan teid ja mõtlen, kust see enesekindlus: „see on just nii, mu järeldused on õiged” - kuigi on ju näha, et samahästi võiks järeldada midagi muud. Te eelistate üht vastust mitmest samaväärsest, sest juhtumisi aitab see põhjendada mõnda teie minevikus tehtud valikut, milles te tookord südames päris kindlad polnud ja millel pole teie praeguse jututeemaga mingit seost. See peab olema mingi ajukeemiline kaif, mille tekitab otsus „ma arvan just nii, ma kaitsen just seda võimalust, ma olen veendunud, et asjad on just niipidi, mul on õigus”. See on nagu sigaret, mis otsustatakse pingehetkel ära tõmmata, kuigi tegelikult saaks ka ilma – aga see on vähemasti mingigi konkreetne tegu, millest aju saab oma lühiaegse mõnu kätte ja mille käigus tarvitatakse miski reaalselt lõpuni, lahendatakse läbipõletamise teel ära. Selle kaifi all tehakse otsuseid, see vormib võimalikkused tegelikkuseks. See peab olema mingi sõltuvust tekitav ajukeemiline dispositsioon, mis kisub ütlema „ma tean, ma olen kindel” olukorras, kus võiks sama kindel olla ka milleski muus või kus võiks üldse kindel-olemisest loobuda. Aga see viimane on juba omaette ja võib-olla isegi kangem droog – vabadus kindel-olemisest, olla korraga nii osavõtlik ja huvitunud kui ka ükskõikne selle suhtes, kas miski on kindel. Vabadus tõest, puhas tegelikkus ise. Vaat see on karmim kraam, mitte mingi süütu nikotiin.

Aga mida teha ilma ühe või teiseta, hoidudes üldse mõnuainetest? Võõrutusnähud: norutunne, enesele valetamise tunne, soov ühtaegu end unustada ja enesele meelde tulla. Kuidas ravida: lasta harjumustel ja ja puhtal vormil end kanda ja lõpuks rannale uhtuda, olla ajupuu. Või pöörduda kaifi juurde tagasi – lõpuks on see ju meie enda toodetud droog, nii nagu kanepitaimele lööb õis latva.”

Integriteet. Utoopia

meie väärtuste aluseks on tagada kõikide inimeste väärikas elu Eesti Vabariigis sõltumata inimese vanusest, hariduslikust ja rahvuslikust taustast

seisame selle eest, et igale Eesti ühiskonna liikmele oleks tagatud õigus väärikale elule ja eneseteostusele

eesmärgiks on kogu ühiskonna väärikas toimetulek

iga inimene tunneb end väärika ühiskonnaliikmena

kui riik tagab inimesele võimalused väärikaks toimetulekuks ja eneseteostuseks, hoolib ka inimene oma riigist

riik on väärikas ja õiglusriik vaid siis, kui tema seadused on väärikad, väärtustavad kohalikke traditsioone, on õiglased ja mõistetavad

ligi 100 000 inimest elab absoluutses vaesuses ehk neil pole raha igapäevaste elementaarsete vajaduste, sh ka toidu eest maksmiseks, meie eesmärk on nad viletsusest välja aidata väärikal ja ühiskonnale kasulikul moel

Eesti on koht, kus iga töötav inimene teab, et ta saab oma töö eest väärikat tasu

ainult hästi toimiva majanduse puhul on võimalik maksta inimestele väärikat palka

Eesti riigi peamine majanduspoliitiline ülesanne on tagada igale Eesti elanikule väärikas

toimetulek, milleni viib igaühe võimalus rakendada oma loovust ja töökust iseenda, oma

pere ja kogu rahva heaolu parandamiseks

kodanikupalk asendaks eelkõige täiesti ebapiisavat lastetoetust ning toimetulekutoetust, mille taotlemine on täna töömahukas ja aeganõudev ning väärikust riivav.

tahame, et palgatööd tegev inimene elaks oma palgast väärikalt ära ega peaks sõltuma sotsiaaltoetustest

keskendume puuetega inimeste võimalustele elada väärikalt ja ühiskonda kaasatult

peame üles ehitama väikeriigile sobiliku, uuendusliku ja ühiskonna iseregulatsioonimehhanismile panustava laiapõhjalise sotsiaalpoliitika, mis tunnustab kõikide inimeste omaalgatust, loomupärast väärikust, võrdsete võimaluste põhimõtet ning põhiõigusi

tagame arstidele, õdedele ja abipersonalile normkoormusega väärika palga, mis motiveerib Eestis töötama

õpetaja töö on ühiskonnas hinnatud ja väärikalt tasustatud

peame vajalikuks tagada õpetajatele alates lasteaiast ja lõpetades õppejõududega ülikoolis väärikas tasu tehtu eest

kindlustame algupärase Eesti kirjanduse loojate ja väärtkirjanduse eesti keelde vahendajate töö väärika tasustamise

toetame põllumajandustoodangule kõrge lisandväärtuse andmist, mis võimaldab müüa

tooteid kaugematel turgudel, luua uusi hästitasustatud töökohti ja põllumeestel küsida

oma töö eest väärilist hinda

meie ettepanekute rakendamine toob maapiirkondadesse tagasi nii töö kui väärika elu võimalused

võtame suuna rohelisele maaelule, et elukeskkond oleks väärikas kõikjal Eestimaal

negatiivsete rahvastikutrendide pööramine positiivseks – rahvastiku juurdekasv, rohkem hästi hoitud ja kasvatatud lapsi ning õnnelikke ja väärikaid perekondi

seame veteranipoliitikas esikohale elukestva õppe ja tööhõivega toetamise, taastusravi ning väärika toimetuleku tagamise vigastatud kaitseväelastele, samuti tsiviilmissioonides osalenutele ja nende perekondadele

panustame väärikasse vanadusse

toimekas ja väärikas vanaduspõlv

eakatele on tagatud tingimused väärikaks vananemiseks: nii iseseisvaks toimetulekuks kui ka vajaduse korral kvaliteetse hooldeasutuse teenusena

toetame riigi, omavalitsuste, ettevõtjate ja eraisikute koostööd, et luua eakatele mõeldud hooldeasutuste ja pansionaatide võrk, mis pakub eakate väärikusele vastavat ja hinnalt kättesaadavat teenust kõigile, kes seda vajavad.

väärtustada elukestvat õpet – seame sihiks kujundada ühtseks tervikuks inimese kogu haridustee alates lasteaiast väärika eani

Põhja-Euroopa ühe kõige integreerituma Euroopa Liidu liikmesriigina on Eestil Euroopas suured eelised, aga ka kohustused; eelised on koostööformaatidest saadav informatsioon ja võimalused asju mõjutada, kaasas käib aga kohustus väärikalt ja vastutustundlikult käituda

Eesti lävimine teiste riikidega peab toimuma üksnes võrdsetel, väärikatel ja vastastikku kasulikel alustel

Eesti riigivõimu tähelepanu ja tegevus peavad olema suunatud meie omariikluse juubeli ja Euroopa Liidu eesistumise väärikale läbiviimisele nii, et selles osaleksid kõik Eesti inimesed

tähistame väärikalt meie riigikeele sajandit.

tähistame väärikalt Eesti Kongressi 25. aastapäeva

tähtsustame Vabariigi 100. sünnipäevaga seonduvaid ettevalmistusi ning sündmuse väärikat läbiviimist

tähistame väärikalt 2019. aasta peoga laulupeoliikumise 150. aastapäeva

(erakondade 2015. aasta Riigikogu valimisprogrammidest)

* 

väärikus on kivi
mille all hingitseb elu
solvumise tomp kurgus

(Triin Soomets)  

*

Ma ei taha poliitikat moraalistada. Oma poliitilise oponendi vaadetega polemiseerides ei ole hea neid rünnata sel alusel, nagu oleks need moraalselt väärad. Demokraatias viiks see halbade tagajärgedeni, sest see viiks moraali üle hääletamiseni. Aga moraali üle ei tohi hääletada. Hääletada saab vaid moraali alusel, mitte tema üle. Rohkemat ma ei ütle.

*

ladina in 'mitte' + tengo 'puudutama' > integer 'puutumatu; vigastamatu; terve; terviklik; täielik' > integritas 'terve-olek; terviklikkus; puutumatus; õigsus; ausus; puhtus; karskus; süütus; süüdistamatus; väärikus'; integro 'terveks tegema; uuendama; taastama; tervikuks tegema'

*

Erinevad poliitilised suundumused tähtsustavad erinevaid asju – majanduslik edu, sotsiaalne õiglus, identiteedi ja traditsioonide säilitamine, eneseteostuse vabadus, piisavalt mõtestatud vaba aega, mugav elu. Need kõik on väärikuse erinevad allikad ning kaotavad väärikuse taotlemisest eraldatuna oma sügavama põhjendatuse, muutudes vaid partikulaarsete huvide esindamiseks, huvide börsiks. Huvide põhjuseks on soov elada väärikat elu, seda ei saa unustada. Väärikus on tervik, see tähendab, esiteks, et üks väärikuse aspekt ei saa tulla teise arvelt, ja teiseks, et minu väärikus pole võimalik ilma teiste väärikuseta. Seega on minu huvides ka teiste väärikus koos minuga. Väärikus on vastand väiklusele.

Inimeste väärikust kahandavad või lausa tühistavad: vaesus, sünnipäraste antuste tõttu tõrjutus, annete ja võimaluste omavaheline mittevastavus, põhjendamatu ebavõrdsus, identiteedi ründamine või pealesurumine, inimese maailmavaate ja teadmiste tühiseks pidamine, elukeskkonna (kodu) puutumatuse rikkumine, rõhumine ja ekspluateerimine (ärakasutamine) ehk objektistamine ja inimese nägemine vaid vahendina. Erich Fromm on kirjutanud, et vaesuse alandus tuleb mitte niivõrd sellest, et ma ei saa endale midagi lubada, vaid eelkõige sellest, et mul ei ole võimalik teistele anda ja kinkida. Võimalus olla helde ning panna oma võimed, oma identiteet teiste heaks tööle, olla külalislahke, võtta vabalt ja ilma süüta vastu, mis sulle kingitakse, vaadata teisele otsa – see on väärikuse alus. Ka ausus on üks helduse vorm; tõe poolest vaene ei ole väärikas.

Integriteet on integratiivne. Väärikas ei saa olla üksi. Väärikate vastastikune väärikus on ühis-kond.

Väärikusel on paljude aspektide järgi poliitilised ideoloogiad jagunevadki, aga tema põhiolemus on ikkagi sama. Küsimus on selles, kas inimväärikus poliitiliste otsuste tegemisel eesmärgina üldse arvesse võetakse. Ja kui juba võetakse, siis mu meelest on juba poliitikute endi väärikuse (riigimehelikkuse) küsimus, et neid aspekte üksteise vastu välja ei mängita, vaid püütakse omavahel lõimida (integreerida).

Ühiskonda ennast ei saa integreerida osaliselt – ühe grupi integreerimine ühiskonda jääb poolikuks, kui selle aluseks ei ole kogu ühis-konna enda lõimitus – solidaarsem, õiglasem, tasakaalustatum, enesekindlam kogu-kond. Integreerunud ühiskond on väärikate ja vastastikku üksteise väärikust tagavate inimeste ühiskond.

Poliitikategemine ise peab ka väärikas olema ning austama teiste väärikust. Poliitiku väärikusse kuulub ka see, et ta ei peta ennast, otsekui oleks ta näiteks asjatundja asjades, mida ta ei tunne – ta peab teadma, mis on tema kui integeri, terviku piirid. Mõistagi ei peta väärikas poliitik teisi, sest ta kuulub teistega ühte väärikusringi. Poliitika, mis pole väärikas, ei saa luua väärikat ühiskonda, väärikat elu; ta saab luua vaid era-konna ja palja elu.

Väärikus tunneb häbi. Väärikas inimene ei ütle, et minu süü on mulle endale kättesaamatu ja on otsustatav vaid kohtus. Tema süütunne asub temas endas, sest ta on tervik, integer. Ta heastab oma süü, ning tunneb häbi, kuni pole seda teinud.

Miks just väärikus? Sest väärikus on teisisõnu väärtuslikkuse tunne: et minu ning teiste elud on väärtuslikud. Tunne, et elu on elamise vaeva väärt. Eneseaustus koos kaastundega.

*

Väärikus ei ole midagi fikseeritut, lõpetatut, ta ei saa kunagi valmis. Ta on pidev valmisolek terviklikkuseks ka siis, kui juhtub ettearvamatu. Ta on valmisolek integreeruda ettearvamatuga. Ettearvamatus on tuleviku loomus. Tulevik kuulub igaühe tervikusse, selle nimel üldse ongi mõtet väärikas olla. The readiness is all.

.

ma usun, et sa armastad valesti
ma usun, et ma usun õigesti
ma ei vihka sind, mul on su pärast valus
ole hell minu valu vastu
minu valu on õige
minu valu nimel
tuleb sul oma armastus ohvriks tuua
reeda ennast, et mina saaksin
oma valule truuks jääda





.

Kuidas ära tunda traditsioonilise perekonna kaitsjate valed ja need ümber lükata?

mind visati koos Tarmo Jüristoga täna välja Facebooki lehelt "Kaitskem üheskoos perekonda". olin seal paar nädalat püüdnud polemiseerida SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks toetajate seisukohtadega. kohati tekkis isegi täiesti mõistlikke dialooge, kus erimeelsustele vaatamata olime võimelised oma seisukohti vastastikku seletama. ümber loomulikult ei veennud keegi kedagi, aga kumas seda, mida ma sellistes olukordades kõige olulisemaks pean - et isegi kui ollakse risti vastupidistel seisukohtadel, peaks inimesed vabas ühiskonnas olema võimelised üksteisega vaidlema, võib-olla isegi mingeid kokkupuutepunkte leidma, mitte laskuma sõjaseisukorra sarnasesse hoiakusse, kus ei suudeta uskuda, et teine inimene on oma jutus aus ning kahtlustatakse teist juba eos rumaluses, varjatud tagamõtetes ja kuritahtlikkuses. 

Varro Vooglaiu ja Malle Pärna korduvad üleskutsed lehe lugejatele küll püüdsid neid hoiatada "provokatsioonidele allumise" eest, kuid olen tänulik sellegi eest, et mind ei blokeeritud kohe (nagu mõnda mu sõpra, kes bänniti kohe esimeste kommentaaride järel, mille sisuks oli SAPTK tekstide õigekirjavigade parandamine). oli huvitav ja - mis siin salata - tõesti mingis mõttes rikastav ning tundekasvatuslik kogemus (ja ma ütlen seda tegelikult ilma irooniata, sest eks oli see endalegi meeleharjutuseks just selles asjas, millest ülal rääkisin).

blokeerimisega läksid kahjuks kaotsi minu ja Tarmo kommentaarid ja nõnda ka üks kena näide sisulise poleemika katsest.

õnneks olin endale salvestanud ühe oma põhjalikuma kommentaari, kus käsitlesin Varro Vooglaiu raamatu "Kuidas tunda ära homoliikumise valed ja need ümber lükata?" üht alapeatükki, nn vale nr 35 (lk 57-58).

toon siin ära lehekülje moderaatori (tõenäoliselt Varro Vooglaiu) kommentaari, kuhu ta on kopeerinud vastava alapeatüki (viiteid peab küll otse bukletist vaatama), ning seejärel oma vastuse.

*

Hr Aare Pilv näib arvavat, et ilma oma kooselu registreerimata ei ole võimalik hooramisest hoiduda või et see on raskendatud. Huvitav mõttekäik, aga mitte kuigi veenev. Mis puutub homoseksuaalset eluviisi, siis sellele näib hooramine olevat olemuslik.

VALE 35: Homoseksuaalsed suhted on põhimõtteliselt sarnased mehe ja naise vahelistele suhetele – selle erinevusega, et partnerid on samast soost.

See on homoliikumise romantiline müüt, millel on tõega vähe pistmist. Tegelikult on homosuhted mehe ja naiste vaheliste suhetega võrreldes vägagi erinevad.

Esiteks, tõenäosus, et homoseksuaalid elavad mingisuguseski pühendunud suhtes, on tavaliste inimestega võrreldes oluliselt madalam. California Ülikoolis 2006. aastal läbiviidud uuringuga tuvastati järgmist:

“Leidsime, et naissoost homoseksuaalid ning veel enam meessoost homosek- suaalid elavad palju vähem tõenäoliselt pühendunud suhtes kui heterosek- suaalse orientatsiooniga naised ja mehed. Ehk kõige silmapaistvam avastus on samaaegselt ka kõige lihtsam: enam kui pooled homoseksuaalidest mehed (51%) ei ela püsisuhtes. Võrreldes heteroseksuaalse orientatsiooniga naiste (21%) ja meestega (15%) on see number üpris rabav.”

Teiseks, isegi püsisuhtes elavad homoseksuaalid (eriti mehed) on oma partnerile palju tõenäolisemalt truudusetud.

* Ühe Hollandis läbiviidud uuringuga, mis avaldati AIDS-i uuringute ajakirjas, tuvastati, et nö püsisuhtes olevatel homoseksuaalidest meestel oli aasta jooksul keskmiselt ka kaheksa muud seksuaalpartnerit.52

* Ühe Kanadas läbiviidud uuringu kohaselt tunnistas vaid 25% rohkem kui aasta väldanud püsisuhtes elanud homoseksuaalidest meestest, et nende suhe on monogaamne. Uuringu autorid selgitasid seda, öeldes et “geikultuur lubab meestel otsida erineva ... vormiga suhteid väljaspool monogaamsust, mida heteroseksuaalse suundumusega inimesed peavad normiks."

2005. aastal teadusajakirjas Sex Roles avaldatud uuringuga tuvastati, et 40,3% homopartnerluses elavatest ja 49,3% väljaspool homopartnerlust elavatest homo- seksuaalidest olid leidnud, et teatud tingimustel on püsisuhtevälised seksuaalsuhted sobilikud ja vastuvõetavad. Võrdluseks leidis vaid 3,5% abielus meestest ja naistest, et seksuaalsuhted väljaspool nende abielu on teatud tingimustel vastuvõetavad.

Kolmandaks näitavad uuringud, et homosuhted on lühemaajalised ja palju vähem tõenäoliselt elukestvad kui mehe ja naise vahelised paarisuhted (eriti abi- elud). Ühes 2005. aastal avaldatud artiklis on tsiteeritud laiaulatuslikku ja pikema ajaperioodi vältel läbiviidud uuringut, mille kohaselt on homopaaride lahkumi- nek konkreetse perioodi vältel meeste puhul rohkem kui 3 korda ja naiste puhul rohkem kui 4 korda tõenäolisem kui abielupaaride puhul.55

Neljandaks on tõsi ka see, et homosuhetes on oluliselt kõrgem lähisuhte vägivalla määr kui meeste ja naiste vahelistes suhetes, kusjuures eriti kõrge on vägivalla määr meessoost homoseksuaalide vahelistes suhtes.56

Lisades kõigele eelnevale ka homosuhete tervisekahjulikkuse, mida on kä- sitletud juba eelmistes punktides, nähtub, et väide, nagu oleks homosuhted oma iseloomult normaalsetele meeste ja naiste vahelistele suhetele kvalitatiivselt väga sarnased, on tühipaljas müüt. Paljuski just sellele väitele rajaneb homoaktivistide nõudmine, et ka homosuhetele antaks õiguslik tunnustus perekonna ja abieluna. Aga nagu juba öeldud, puudub nende väidetel faktiline aluspõhi.

*

ja minu vastus:

lp hr Kaitskem Üheskoos Perekonda ( :) vabandust, ma ei tea, kas te olete Varro Vooglaid või Markus Järvi või keegi teine), ma ei arva, et ilma oma kooselu registreerimata ei ole võimalik hooramisest hoiduda või et see on raskendatud. ma lihtsalt arvan, et ametliku kooselu idee on "hooramisele" vastupidine. (lisaks pean muidugi ütlema, et "hooramine" ei ole minu kõnepruuk, kasutan seda vaid suhtluse mugavuse pärast.)

mis puutub sellesse bukletti - see teadusartiklitega argumenteerimine on muidugi kahe otsaga asi, sest eks on võimalik leida uurimusi nii ühe kui teise vaatepunkti toetuseks. kammisin siiski läbi selle lõigu bukletist ja võin seda kommenteerida vaid nii:

* inimestele, kes ei ela püsisuhtes (nt nood 51% homomehi), ei olegi kooseluseadust vaja, nii et see näitaja ei mängi antud arutluses rolli. Charles Strohmi uuring, kust see number on võetud, on leitav siit - http://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=1862320

(Strohm on kirjutanud ka samasooliste kooselude püsivusest võrreldes heterokooseludega - http://papers.ccpr.ucla.edu/papers/PWP-CCPR-2010-013/PWP-CCPR-2010-013.pdf , samuti samasooliste kooselude seadusliku tunnustamise mõjust nende inimeste tervisele ja heaolule - http://www.researchgate.net/publication/228217483_The_Effects_of_Legally_Recognizing_Same-Sex_Unions_on_Health_and_Well-Being )

* Hollandi AIDSi-uuringute ajakirjas avaldatud uurimuse metodoloogiliste vigade kohta vt http://www.boxturtlebulletin.com/Articles/000,003.htm

* Kanada uuringu kohta ei õnnestunud vähemalt bukletis antud viite põhjal (Ryan Lee artikkel ajalehes Washington Blade) netist originaaluurimust leida, seega ei mõista kommenteerida. (ei vaidlusta)

* kui kooselu- või abielupaar praktiseerib vastastikusel kokkuleppel püsisuhte väliseid seksuaalsuhteid, on see minu meelest küll puhtalt nende eraasi. arvestades, milline on abieluväliste suhete tegelik statistika (eri hinnanguil 30-60% abieludest), saab siit vaid järeldada, et tavapärases heteroseksuaalses kooselus tehakse seda oma partneri eest reeglina salajas. siinkohal on viidatud Sondra Solomoni jt artiklile, täpsustada tuleb, et protsendid 40,3 ja 49,3 käivad gay-meeste kohta, lesbide puhul on vastavad numbrid 5,3 ja 5,0. artikkel ise on huvitav ja põhjalik, pakub numbreid nii homokooselu vastastele kui pooldajatele (muuseas nt seda, et heteronaistel on reaalseid püsisuhte väliseid seksuaalsuhteid rohkem kui lesbidel). artikkel on loetav aadressil http://cupplesstudy.paloaltou.edu/publications/Solomon%20et%20al.%202005.pdf

* Lawrence Kurdeki artikkel (millele viidatakse väite juures, et homopaaride lahkuminek on 3-4 korda tõenäolisem) pole täismahus tasuta loetav, kuid artikli resümeest paistab, et tema järelduste kohaselt toimivad samasooliste kooselud sama hästi kui heterokooselud http://www.jstor.org/discover/10.2307/3600164?uid=3737920&uid=2129&uid=2&uid=70&uid=4&sid=21104640090293

* vägivalla määra juures viidatakse Cochrani ja Cauce'i artiklile, millest ma samuti pääsen vaid resümeele ligi - artikli põhiteema on narkoprobleemid, siin räägitakse sellest, et homoseksuaalide narkoprobleemid on tõsisemad kui heterotel, aga kui artiklis on juttu lähisuhtevägivallast, siis on kindlasti valimiks narkoprobleemidega inimesed, mitte homoseksuaalid üleüldse. http://www.journalofsubstanceabusetreatment.com/article/S0740-5472%2805%2900246-1/abstract

*

ühesõnaga - andmeid kasutatakse moonutatult ja paistab välja, et Varro Vooglaid pole kindlasti enamiku viidatud allikatega otse tutvunud, vaid ilmselt võtnud need üle teistest tema enda bukletiga samalaadsetest materjalidest (nt kui guugeldada sedasama Ryan Lee artiklit gay-ajalehes Washington Blade, siis kõik vasted viitavad traditsioonilise perekonna kaitsjate agitatsioonimaterjalidele, algteksti pole võimalik netist kätte saada - seda viidet kasutatakse muutumatul kujul homovastaste hulgas lihtsalt automaatselt üle võetava meemina). kui Varro Vooglaiu bukletti kaitstaks bakalaureuse- või magistritööna, siis kukuks see läbi, sest see ei kannataks kriitikat viitamise usaldusväärsuse ning alusmaterjalide põhjal järelduste tegemise koha pealt, mis on akadeemilise taustaga inimese puhul - Varro Vooglaid on kahe ülikooli taustaga juuradoktorant ning õppejõud - üsna hämmastav. (väljend "ei kannata kriitikat" saab leheküljelt bännimise valgel muidugi oma tähendusvarjundi.)
selle ühe peatüki põhjal võib teha oletuse ka kogu bukleti kohta.

kokkuvõtteks: vastus pealkirjas esitatud küsimusele - tuleb tutvuda viidatud alusmaterjaliga. Varro Vooglaiu buklett viitab küllaga materjalidele, mille põhjal saaks Varro Vooglaiu enda seisukohad ümber lükata.



ps. õienduseks. see konkreetne kommentaar ei olnud minu lehelt eemaldamise põhjuseks, see pärines 31. augustist ning sellele järgnes küll privaatne palve sel lehel kriitikat mitte esitada - nii et ma olin hoiatatud (ning Varro Vooglaiule kannatlikkuse eest isegi omal moel tänulik). väljaviskamine tuli nädal hiljem.
Varro Vooglaid põhjendas blokeeringut nii: "Minu hinnangul on see, et Te üritate koos hr Jüristoga pookida inimeste seisukohaväljendustele külge mingit anti-semiitlikku stigma, alatu ja madal." sellest jääb minu argumentide kohta vale mulje. ma olen küll mõnikord varem juhtinud tähelepanu sellel lehel leidunud antisemiitlikele kommentaaridele ja minu heameeleks on moderaatorid need ka eemaldanud, aga antud juhul ei tahtnud ma kuidagi nõustuda ühe kommentaariga, mis kõlab nii: "ajaloost teame tõepoolest ka palju karme näiteid homode kohtlemisest ja meile tundus see kogu aeg ülekohtusena, me arvasime ja uskusime, et homodki tahavad rahulikku elu ja pole justkui milleski süüdi, võib-olla ei ole ka, siin ei ole ühest vastust, kas homod on süüdi, see oleneb, kuidas homoseksuaalsust diagnoosida, aga tundub olevat siiski ühene vastus selles osas, et avalikku homoliikumist tuleb kõvasti piirata terve ühiskonna kaitseks, ajaloost tuntud karmus pole olnud lihtsalt niisama, see on olnud hädavajadus. Ühiskond ei saa normaalselt eksisteerida, kui ta lubab oma normaalsust kellelgi pidevalt ja karistamatult närida." lisaks võrdles seesama inimene olukorda, kui Eestis kooseluseadus vastu võetaks, holokaustiga - võrdlus, mis tekitas hämmingut ja küsimusi, kas see inimene ikka mõistab holokausti olemust. kindlasti aga ei süüdistanud ma toda inimest antisemiitluses, vaid selles, et ta õigustab minevikus toimunud homoseksuaalide represseerimist. nüüd on see siis õiendatud.

Programmike

sõnastasin sellise väikse programmi. ma ei tea, kas see on nüüd mingi radikaalanarhism või väikekodanlik eskapism.
1. religioon, parteid ja riik on võimu organiseerimise vahendid
2. võimu saavutamine on üks paremaid viise kaitsta end vastutuse eest, kui ollakse toime pannud või kavatsetakse toime panna kuritegusid
3. seepärast tõmbab võim paratamatult ligi kurjategijaid
4. kui sa kuulud kuritegusid võimaldavasse struktuuri, vastutad sa nende kuritegude eest
5. seepärast ära sea oma identiteeti sõltuvusse ühestki religioossest, parteilisest ega riiklikust identiteedist, sest varem või hiljem pead sa vastutama kuritegude või ebaõigluse eest, mida sinu nimel toime pannakse
6. religiooni asemel kaastunne, partei asemel aus sõprus, riigi asemel kodu





täiendus.
see tekst on spontaanne läbi mõtlemata purtsatus. näiteks "kodu" asemel peaks olema "näoliste kogukond" või "näkkuvaatajate ühiskond". täpsustused ja vaidlustused on nähtavad Facebooki-arutelust:

Postita by Aare Pilv.

Katkend Jonathan Littelli "Eumeniididest" - hea ja kurja üle otsustamisest

Katkend Jonathan Littelli kuulsa suurromaani „Les Bienveillantes” („Eumeniidid” või „Heasoovijannad”) viimase kolmandiku algusest. See tükk on tõlgitud ingliskeelse tõlke vahendusel („The Kindly Ones”, tlk Charlotte Mandell), alguses ja lõpus on ümberjutustused.

Raamatust on eesti keeles kirjutanud Tõnu Õnnepalu, Peeter Helme, Marek Tamm, veel kord Peeter Helme ning laiemas kontekstis Jüri Lipping.

Minu soov prantsuse keelest tõlkijatele – palun, võetagu ja tõlgitagu see romaan eesti keelde!!!

[Peategelane Max Aue, kes on saadetud inspekteerima Poolas asuvaid koonduslaagreid, satub baaris juhuslikult juttu ajama kellegi Dölliga, kes töötab Sobibori laagris. Döll räägib Auele oma minevikust: ta oli tahtnud saada talupidajaks, kuid majanduskriisi ajal oli ta ühinenud politseiga: „Mu lapsed olid näljas, see oli ainus viis kindlustada, et meil on iga päev toit laual.” 1939. aasta lõpus suunati ta Sonnensteini eutanaasiakliinikusse, mille eesmärgiks oli vaimuhaigete likvideerimine: „Ühest küljest ei olnud see eriti meeldiv. Aga teisalt, see polnud vähemalt rindelesaatmine, ja palk oli hea, mu naine oli rahul. Nii et ma ei öelnud midagi.” 1941, kui kliinik suleti, saadeti Döll kui „spetsialist” Ukrainasse salajase eriüksuse koosseisus, mille ülesanne oli eutaneerida raskelt haavatud Saksa sõdureid: „Tõeline sitahunnik. Mehed nagu mina ja sina, kes olid andnud kõik kodumaa nimel, ja põmm! Nii neid siis tänatigi.” Lõpuks „pääses” Döll Poolasse Sobibori koonduslaagrisse: „Ma olin õnnelik, kui mind siia saadeti. Siin pole samuti kuigi lõbus, aga siin pole vähemalt nagu seal. See on nagu kõik muugi, sellega harjub ära. Väikesed mehed ja väikesed naised, vahet pole. See on nagu prussakale peale astumine.”

Sellele järgneb Aue mõtisklus:]

Pärast sõda, kui püüti seletada, mis oli juhtunud, oli palju juttu ebainimlikkusest. Aga vabandage mind, sellist asja nagu ebainimlikkus pole olemas. On ainult inimlikkus ja veel rohkem inimlikkust: ja see Döll on hea näide. Mida muud see Döll oli kui hea perekonnainimene, kes tahtis oma lapsi toita ja kes kuuletus oma valitsusele, isegi kui ta sisimas ei nõustunud täielikult? Kui ta oleks sündinud Prantsusmaal või Ameerikas, oleks teda kutsutud ühiskonna tugisambaks ja patrioodiks; kuid ta sündis Saksamaal ja seega on ta kurjategija. Paratamatus, nagu teadsid juba kreeklased, pole mitte ainult pime jumalanna, vaid ka julm. Mitte et tollal poleks kurjategijaist puudus olnud. Kogu Lublin, nagu ma olen püüdnud näidata, oli läbi imbunud riknemise ja mõõdutundetuse limasest atmosfäärist; Einsatz, aga samuti selle isoleeritud piirkonna koloniseerimine ja kurnamine panid rohkem kui ühe inimese oma pead kaotama. Oma sõbra Vossi selleteemalistest märkustest saadik olen ma mõelnud, mis erinevus on Saksa kolonialismil, nagu seda praktiseeriti neil aastail Idas, ja Briti ja Prantsuse kolonialismil, mis oli põhimõtteliselt tsiviliseeritum. Nagu Voss rõhutas, on olemas objektiivsed faktid: pärast oma kolooniate kaotamist 1919 pidi Saksamaa oma kaadrid tagasi kutsuma ning oma koloniaaladministratsiooni ametid sulgema; väljaõppeasutused jäid põhimõtteliselt avatuks, kuid ei meelitanud kedagi ligi, sest polnud väljavaateid; kakskümmend aastat hiljem oli kogu spetsiaalne teadmistevaldkond kaotsi läinud. Selliste asjaolude juures oli natsionaalsotsialism andnud tõuke tervele põlvkonnale, kes oli täis uusi ideid ja janunes uusi kogemusi, mis – kui asi puudutab kolonisatsiooni – olid võibolla samavõrra õigustatud kui vanasti. Mis puudutab liialdusi – hälbelisi purskeid nagu need, mida võis näha Deutsches Hausis [kohalik sakslaste klubi], või süstemaatilisemalt meie administraatorite silmanähtav võimetus kohelda koloniseeritud rahvaid (kelledest mõned oleks võinud olla valmis meid vabatahtlikult teenima, kui me oleks ukse lahti jätnud) teisiti kui vägivalla ja põlgusega – siis ei tohiks unustada ka seda, et kolonialism, isegi Aafrikas, oli noor nähtus, ja et teised riigid said vaevu paremini hakkama: mõelge vaid Belgia hävitustööle Kongos ja nende süstemaatilise sandistamispoliitikale, või siis Ameerika poliitikale, mis oli meie endi eelkäija ja eeskuju, mis avardas oma eluruumi mõrvade ja sunniviisilise ümberasustamise teel – me kaldume unustama, et Ameerika oli kõike muud kui „neitsilik territoorium”, kuid ameeriklased olid edukad selles, milles meie ebaõnnestusime, mis ongi kogu erinevus. Isegi britid, keda nii tihti tuuakse näitena ja keda Voss nii väga imetles, vajasid 1858. aasta traumat, et hakata arendama läbimõeldumaid kontrollivahendeid; ja kuigi nad vähehaaval õppisid mängima virtuoosset piitsa ja prääniku mängu, ei tohiks me unustada, et piits polnud sugugi hüljatud vahend, nagu võib näha Amritsari veresaunast, Kabuli pommitamisest ja teistest näidetest, mida on palju ja mis on unustatud.

Aga nüüd olen ma oma esialgsetest mõtetest eemale eksinud. Ma tahtsin öelda seda, et kuigi inimene pole loomu poolest hea, nagu mõned poeedid ja filosoofid on ette kujutanud, ei ole ta ka loomu poolest kuri: hea ja kuri on kategooriad, mille abil saab hinnata ühe inimese tegude mõju teisele; kuid nad on minu arvates fundamentaalselt ebasobivad, isegi kasutamiskõlbmatud kohtumõistmiseks selle üle, mis toimub selle inimese südames. Döll tappis inimesi või lasi neid tappa, seega on ta Kuri; kuid iseenda sees oli ta hea inimene oma lähedaste suhtes, ükskõikne kõigi teiste suhtes, ja mis veel tähtsam, ta oli inimene, kes austas seadust. Mida rohkemat nõuame me indiviidilt meie tsiviliseeritud, demokraatlikes linnades? Ja kui paljud filantroobid kogu maailmas, kes on kuulsaks saanud oma ekstravagantse heldusega, on vastupidiselt egoistlikud ja karmid monstrumid, janused avaliku kuulsuse järele, täis edevust, türanlikud oma lähedaste suhtes? Iga inimene tahab rahuldada iseenda vajadusi ja jääb ükskõikseks teiste inimeste vajaduste suhtes. Ja selleks, et olla võimeline üheskoos elama, vältides hobbeslikku „kõik kõigi vastu”-olukorda, ning vastukaaluks olla võimeline – tänu vastastikusele abile ja sellest võrsuvale kasvanud produktiivsusele – rahuldama suuremat hulka oma ihasid, on vaja reguleerivat autoriteeti, mis kirjutab ette nende ihade piirid ja vahendab konflikte: selleks mehhanismiks on Seadus. Kuid vaja on ka, et inimesed, egoistlikud ja nõrgad, aktsepteeriksid Seaduse piiranguid, ja nõnda peab see seadus toetuma autoriteedile väljaspool inimest, peab põhinema võimul, mida inimene tunneb enda suhtes ülemana. Nagu ma olin Eichmannile meie lõunasöögi ajal öelnud, see ülim ja kujutluslik tugipunkt oli pikka aega Jumala idee; tollelt nähtamatult, kõikvõimsalt Jumalalt nihkus see kuninga füüsilisele kohalolule, kes oli suverään jumaliku õiguse järgi; ja kui see kuningas jäi peast ilma, läks suveräänsus üle Rahvale või Rahvusele ning põhines fiktiivsel „lepingul”, millel polnud mingit ajaloolist või bioloogilist aluspõhja ning mis oli seetõttu sama abstraktne kui Jumala idee. Saksa natsionaalsotsialism püüdis selle ankurdada Volk'i, ajaloolise tegelikkuse külge: Volk on suveräänne ja Führer väljendab või esindab või kehastab seda suveräänsust. Sellest suveräänsusest tuletatakse Seadus, ja enamiku inimeste jaoks kõigis maades pole moraalsus midagi muud kui Seadus: selles mõttes Kanti moraaliseadus, millest Eichmann oli niivõrd haaratud, mis võrsub mõistusest ja on identne kõigi inimeste jaoks, on fiktsioon nagu kõik seadused (kuigi võib-olla kasulik fiktsioon). Piibli Seadus ütleb „sa ei tohi tappa” ega talu ühtki erandit; kuid iga juut või kristlane aktsepteerib, et sõja ajal on see seadus peatatud, et on õigustatud tappa oma rahva vaenlasi, et see pole patt; kui sõda saab läbi ja relvad pannakse kõrvale, jätkab vana seadus oma rahumeelset kulgu, nagu poleks katkestust olnudki. Nõnda siis sakslase jaoks olla hea sakslane tähendas kuuletuda seadustele ja seega Führerile: ei saa olla mingit muud moraalsust, sest seda ei toetaks miski. (Ja pole juhus, et meie võimu harvad oponendid olid enamalt jaolt usklikud: nad säilitasid teistsuguse moraali tugipunkti, nad võisid Hea ja Kurja üle otsustada, toetudes aluspõhjale, mis erines Führeri tahtest, ja Jumal oli neile toetuspunktiks, mis võimaldas neil reeta oma juht ja maa: ilma Jumalata olnuks see nende jaoks võimatu, sest kust oleks nad siis endale õigustuse leidnud? Milline inimene suudaks üksi, iseenda vabast tahtest tulla otsusele ja öelda „See on hea, see on kuri”? Kui ennekuulmatu see oleks, ja kui kaootiline, kui igaüks söandaks sel viisil toimida: kui iga inimene elaks oma privaatse Seaduse järgi, kuitahes kantiaanlik see ka poleks, siis oleksime taas Hobbesi juures tagasi.) Nii et kui te soovite mõista Saksamaa sõjaaegse tegevuse üle kohut kui kuritegude üle, siis peate te aru nõudma kogu Saksamaalt, mitte ainult Döllidelt. Kui Döll ja mitte tema naaber jõudis välja Sobibori, siis on see juhus, ja Döll pole Sobibori eest rohkem vastutav kui tema naaber, kel oli rohkem õnne; samal ajal on tema naaber Sobibori eest samavõrd vastutav kui ta ise, sest mõlemad teenisid sama maad väärikuse ja pühendumusega, seda maad, mis lõi Sobibori. Kui sõdur saadetakse rindele, siis ta ei protesteeri; ta mitte ainult ei riski oma eluga, vaid ta on ka sunnitud tapma, isegi kui ta ei taha tappa; tema vaba tahe astub tagasi; kui ta jääb oma postile, siis on ta vooruslik inimene, kui ta põgeneb, siis on ta desertöör, reetur. Inimene, kes on pandud ametisse koonduslaagrisse, nagu seegi, kes on määratud Einsatzkommandosse või politseipataljoni, mõtleb enamasti üsna samamoodi: ta teab, et tema vabal tahtel pole sellega midagi pistmist, ja et ainult juhus teeb temast pigem tapja kui kangelase või surnud mehe. Muidu peaksite neid asju kaaluma mitte judeo-kristliku moraali seisukohast (või sekulaarsest või demokraatlikust, mis teeb täpselt sama välja), vaid pigem kreekalikust moraalist lähtuvalt: kreeklaste jaoks mängis juhus inimese tegemistes rolli (tuleb öelda, et juhus on sageli maskeeritud jumalate sekkumiseks), kuid nad ei arvanud, et see juhus vähendaks mingilgi viisil inimese vastutust. Kuritegu on seotud teoga, mitte tahtega. Kui Oidipus tapab oma isa, siis ei tea ta, et ta paneb toime isatapu; tappa võõras, kes on sind teel vastu tulles solvanud, oli kreeka teadvuse ja seaduse jaoks legitiimne tegu, selles pole mingit pattu; kuid see mees oli Laios ning teadmatus ei muuda kuritegu vähimalgi moel: ja Oidipus ise tunnistab seda, ja kui ta viimaks tõe teada saab, valib ta endale ise karistuse ja viib selle täide. Seos tahte ja kuriteo vahel on kristlik idee, mis on säilinud ka tänapäevases õiguses; karistuskoodeks näiteks peab tahtmatut tapmist või hooletusest surma põhjustamist küll kuriteoks, kuid vähemaks kuriteoks kui ettekavatsetud tapmine; sama kehtib ka õigusliku kontseptsiooni kohta, mille järgi hullumeelsus vähendab vastutust; ja 19. sajand lõppes sellega, et kuriteo mõiste seoti ebanormaalsuse mõistega. Kreeklaste jaoks pole tähtis, kas Herakles tapab oma lapsed hullusehoos või kas Oidipus tapab oma isa kogemata: see ei muuda midagi, see on kuritegu, nad on süüdi; sa võid neile kaasa tunda, aga sa ei saa neid õigeks mõista – ja see kehtib ka juhul, kui nende karistamine, nagu sageli juhtub, on jäetud jumalatele, mitte inimestele. Sõjajärgsete kohtuprotsesside põhimõte, kus inimeste üle mõisteti kohut nende konkreetsete tegude eest, võtmata arvesse juhuse osa, oli sellest perspektiivist vaadatuna õiglane; kuid sellega käidi kohmakalt ümber; kohtumõistjateks olid välismaalased, kelle väärtusi kohtualused eitasid (kuigi siiski tunnistasid nende võitjaõigust), ja nõnda võisid sakslased tunda, et nad on sellest koormast pääsenud ning seega süütud: kuna inimene, kelle üle ei mõistetud koht, võttis seda, kelle üle mõisteti kohut, ebaõnne ohvrina, siis ta mõistis ta õigeks ning samas mõistis õigeks ka iseenda; ja inimene, kes mädanes Briti vanglas või Vene Gulagis, tegi sama. Kuid kas saanukski see olla teisiti? Kuidas saab tavalise inimese jaoks olla miski ühel päeval õiglane ja järgmisel päeval kuritegu? Inimesed vajavad, et neid juhitaks, see pole nende süü. Need on keerulised küsimused ja lihtsaid vastuseid pole. Kes teab, kus on Seadus? Igaüks peab seda otsima, kuid see on raske, ja on normaalne kummarduda üldise konsensuse ees. Igaüks ei saa olla seadusandja. Kahtlemata pani mind kõige selle üle mõtlema kohtumine ühe kohtunikuga.

[Varsti järgnebki romaanis tutvumine SS-kohtuniku Morgeniga, kes uurib koonduslaagrites toimuvat korruptsiooni – kuidas vangidelt ja hukatutelt ära võetud varaga kaubitsetakse, kuidas laagriasukatele mõeldud sööki müüakse mustal turul jms. Morgen on varem tegelnud juutide kallal toime pandud julmuste ning ebaseaduslike tapmiste uurimisega: „On erinevus: kui SSlane on tapnud juudi kõrgeimate käskude kontekstis,” - st Endlösungi kontekstis - „siis on see üks asi; kuid kui ta tapab juudi oma väärtegude varjamiseks või siis oma perversse naudingu pärast, nagu samuti juhtub, siis on see teine asi, siis on see kuritegu. Isegi kui see juut peab nii või teisiti surema.” Kuid kuna seda eristust on praktikas raske teha ning ülevaltpoolt tehti Morgenile ka tugevasti takistusi, otsustas ta oma fookuse suunata koonduslaagrites vohava korruptsiooni vastu, mis takistab koonduslaagritel kui Riiki teenivatel majandusüksustel efektiivselt toimida.]