Enele

„ei, kui me järgmine kord kohtume,

lasen ma su kirstu kirikuuksel peaaegu maha kukkuda,

sest ma ei oska ette arvestada, et su päits on nii raske,”

võinuksin ma vastata, kui viimati äsja puhkenud suves

juttu ajasime ja sa ütlesid, et kui oleme mõlemad sügisel tagasi linnas,

siis räägime jälle. „sa ei tea seda veel, selles ongi

kogu mängu ilu,” võinuksid sa vastata.

ette teada ja kujuteldamatu, samuti nagu

meeles olev ja ikkagi kujuteldamatu –

need on meie põgusate ühiskulgemiste tummad kaldad.

ja nüüd, triikisin kortsu läinud lipsu mitu korda,

tegin mitu korda lipsusõlme, et jääks korralik,

nagu oleks sel sinu jaoks veel mingit tähtsust,

ning tulin kohale, et olla käepärast.

kui õpetaja laotas oma violetsed hõlmad üle vaikiva sinu

ja kuulutas kõik lahendatuks, tõusid mu ihukarvad püsti,

korraga hämmingust – „see pole ju nii” –

ja lootusest – „kui see vaid oleks nii”,

ühtekokku oli see nii trööstimatult ülev. aga see

oli sinu soov, ja ma mitte ei austanud seda,

vaid noogutasin sisimas nukralt,

nagu nõustudes küsimusega.

ja kui hiljem valusa õlaga peielauas

istusin, meenus too kord vabaõhukohvikus

kodulinnas turistide keskel, lõõskavas suvepäikses,

kui äkki, ilma otse küsimata, hakkasid rääkima

oma perekonnaloost – vaid vihjamisi, kahtlemisi,

otsekui kobades, kas ma väärin su juttu,

ja ma nägin, et su käed hakkasid kohvitassi hoides

vabisema, su madalasse ärasuitsetatud häälde tekkis

mingi ärev klomp ja su silmad läksid pärani –

nii et oleks tahtnud lihtsalt võtta su käest kinni,

sest see oli heitunud hallipäine laps, 

kes mind üle laua järsku vaatas.

„sügisel olen ma nii jultunud, et räägin sinust asju,

mida ma sinu kuuldes ei söanda öelda,”

võinuksin suvehakul öelda. „ei ole sul midagi

erilist rääkida,” võinuksid sa vastata, „julgeda

võid küll, aga ega sellest sõnu juurde ei tule.”

jah, peale julgemise meil suurt muud ju polegi siin elus teha.

või siis öelnuks sa hoopis kärisevalt naerdes:

„sa hakkad mulle lihtsalt oma sõnu suhu panema.

eks ole see meie kõigi saatus. kui sedagi.”








.

Wallace Stevens - Kolmteist viisi vaadata musträstast

Wallace Stevens

KOLMTEIST VIISI VAADATA MUSTRÄSTAST

I

Kahekümne lumise mäe vahel

ainus liikuv asi

oli musträsta silm.

II

Ma olin kolme meelt

nagu puu,

mille võras on kolm musträstast.

III

Musträstas keerles sügistuultes.

See oli väike osa pantomiimist.

IV

Mees ja naine

on üks.

Mees ja naine ja musträstas

on üks.

V

Ma ei tea, kumba eelistada,

käänete ilu

või vihjete ilu,

musträsta vilistamist

või seda, mis kohe pärast.

VI

Jääpurikad täitsid pika akna

rohmaka klaasiga.

Musträsta vari

läbis seda, siia ja sinna.

See meeleolu

leidis selles varjus

dešifreerimatu põhjuse.

VII

Oo Haddami kõhnad mehed,

miks te kujutate ette kuldseid linde?

Miks te ei näe, kuidas musträstas

kõnnib ümber teie läheduses

olevate naiste jalgade?

VIII

Ma tean õilsaid rõhke

ja kirkaid, vastupandamatuid rütme;

kuid ma tean ka seda,

et musträstas on segatud

sellesse, mida ma tean.

IX

Kui musträstas lendas silmaulatusest välja,

märkis see paljudest

ühe ringi piiri.

X

Nähes musträstaid

lendamas rohelises valguses

isegi eufoonia libud

hakkaksid kimedalt karjuma.

XI

Ta sõitis üle Connecticuti

klaastõllas.

Ükskord läbistas teda hirm,

kuna ta nägi valesti,

nagu oleks tema ekipaaži vari

musträstad.

XII

Jõgi liigub.

Ilmselt lendab musträstas.

XIII

Kogu pärastlõuna oli õhtu.

Sadas lund

ja lumi oli sadama hakkamas.

Musträstas istus

seedriharudel.

Haddam on linn Connecticutis. 

Originaal "Thirteen Ways of Looking at a Blackbird" on näiteks siin.


Selle tsükli on eesti keelde varem tõlkinud Andres Ehin (ilmunud ajalehes Kultuurimaa 26. märtsil 1997), kuid tema versioonid on kohati üsna vabad:

K. Linda Kivi

Oli hiljuti meeldiv võimalus tutvuda K. Linda Kiviga (K. tähendab Karen).

K. Linda Kivi on Kanadas elav väliseestlane, kes kirjutab inglise keeles. Ta on sündinud 1962, õppinud Ontario Guelphi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, spetsialiseerudes Aafrikale, ning on seepärast ringi reisinud paljudes Aafrika riikides. Kanadas on ta tegutsenud nii nais- kui ökoaktivistina ning nüüdseks on ta juba aastaid Briti Columbia provintsis asuvas Kootenay piirkonnas loodud ökokooperatiivis, mille nimi on Maa Land (nagu aru saan, on umbes pooled ühistu osalistest eestlased, nii kunagiste pagulaste järeltulijaid kui uuel ajal sinna rännanuid). Seal tegeldakse loodushoidliku eluviisi harrastamisega, kunstiloominguga, samuti võideldakse kohalike indiaani põliselanike õiguste eest. (Loe ka nt siit.) Kooperatiiviga on seotud ka kirjastus Maa Press, mis on välja andnud osa K. Linda Kivi raamatutest.

K. Linda Kivi on kirjutanud kokku seitse raamatut.

* Canadian Women Making Music ("Kanada naised muusikat tegemas", 1992) - raamat Kanada naisheliloojate ja -muusikute ajaloost, sisaldab ka hulga intervjuusid. Linda enda sõnul oli see tema jaoks isiklikult Kanada kultuuri sisseelamiseks kirjutatud raamat, n-ö lõimumisprojekt.

* If Home is a Place ("Kas kodu on koht", 1995) - romaan, mis põhineb Linda Kivi perekonnalool, käsitleb pagulaseks oleku probleeme, tegevus areneb kahes plaanis - sõjaaegses ja -järgses Euroopas ning Eesti taasiseseisvumise ajal. Romaan on Toronto ülikooli eesti õppetoolis õppeprogrammis; hiljuti pidas Tartus sellest romaanist huvitava ettekande Eva Rein, loodetavasti ilmub see ka trükis.

* The Inner Green: Exploring Home in the Columbia Mountains ("Siserohelus: avastades kodu Columbia mäestikus", 2005, koos Eileen Delehanty Pearkesiga) - esseekogu Columbia mäestiku loodusest ja ajaloost.

* The Purcell Suite: Upholding the Wild ("Purcelli süit: toetades metsikut", 2007) - K. Linda Kivi on selle antoloogia koostaja ja üks paljudest kaasautoritest; loodusesseistika kogu, mis on pühendatud Briti Columbiast USAsse ulatuvale Purcelli mäestikule.

* Letter From Lubumbashi ("Kiri Lubumbashist", 2009) - napi ja lihvitud stiiliga romaan, mille peategelane on Kongo põgenik Joseph, kes on Kanadas leidnud rahuliku elu, kuid võitleb endiselt oma tumedate minevikumälestustega. Linda ise ütles, et siin on kokku sulatatud nii tema Aafrika-kogemused kui mälestused oma isast, kes oli eesti pagulane Kanadas. Minu arvates vääriks tõlkimist.

* The Town of Nothing ("Eimiski linn", 2015) - nii lastele kui suurtele sobiv looke, mis räägib linnast nimega Nothing ning teeb selle sõnaga keelelist nalja. Raamat on tegelikult pilav reaktsioon Kanada ametivõimude suhtes, kes kuulutasid ühe loodusliku territooriumi linnaks, et sealse metsaga saaks hakata äri ajama - tegelikult aga linna ei eksisteerinud, polnud tänavaid ega inimesi.

* Unknown Hum ("Tundmatu ümin", 2015) - luulekogu, mille kohta kirjastuse enda tutvustus ütleb: "need luuletused otsivad mõttekat eluviisi, mis on kirglikult pühendunud looduslikule maailmale ja aktivistlikule poliitikale". Tutvustusest ei tasu lasta end heidutada, tegemist ei ole programmiliselt poliitilise luulega.

Viit viimast raamatut sellest nimekirjast on nüüdsest võimalik Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus lugeda (minu teada varem Eesti raamatukogudes Linda raamatuid pole olnud).

Siin pildi peal vestleb K. Linda Kivi politseiohvitseriga, kes on tulnud vaatama, mis toimub: 2013. aasta suvel protestisid ökoaktivistid selle vastu, et ühel kohalikul liustikul kavatseti hakata korraldama nn snowcat skiingut - st mäesuusatajaid taheti hakata mäe otsa vedama mitte suusaliftide, vaid roomikmasinatega; aktivistid lõid keset teed laagri püsti ning takistasid autodel suusamäe juurde minna.

ma usun, et sa armastad valesti
ma usun, et ma usun õigesti
ma ei vihka sind, mul on su pärast valus
ole hell minu valu vastu
minu valu on õige
minu valu nimel
tuleb sul oma armastus ohvriks tuua
reeda ennast, et mina saaksin
oma valule truuks jääda





.

Diane DiPrima - Revolutsiooniline kiri nr 49 (1969)

Vabastage Julian Beck

Vabastage Timothy Leary

Vabastage Pakistani seitse miljonit näljahädalist

Vabastage kõik poliitvangid

Vabastage Angela Davis

Vabastage Soledadi vennad

Vabastage Morton Sobell

Vabastage Sacco & Vanzetti

Vabastage Big Billy Haywood

Vabastage Istuv Sõnn

Vabastage Pöörane Hobune

Vabastage kõik poliitvangid

Vabastage Billy the Kid

Vabastage Jesse James

Vabastage kõik poliitvangid

Vabastage Nathan Hale

Vabastage Jeanne d'Arc

Vabastage Galilei & Bruno & Eckhart

Vabastage Jeesus Kristus

Vabastage Sokrates

Vabastage kõik poliitvangid

Vabastage kõik poliitvangid

Kõik vangid on poliitvangid

Iga savusuitsetaja - poliitvang

Iga maanteeröövel - poliitvang

Iga valerahategija - poliitvang

Iga vihane poiss, kes on akna sisse visanud - poliitvang

Iga hoor, kupeldaja, mõrtsukas - poliitvang

Iga pederast, diiler, roolijoodik, sissemurdja,

salakütt, streikija, streigimurdja, vägistaja

Jääkaru San Francisco loomaaias - poliitvang

Muistne tark kilpkonn Detroidi akvaariumis - poliitvang

Phoenixi turismipargis surevad flamingod - poliitvangid

Saarmad Tucsoni Kõrbemuuseumis - poliitvangid

Põdrad Wyomingis rohtu söömas traattara taga - poliitvangid

New Mexicos mürgitatud preeriakoerad - sõjakaotused

(Wyomingi valgepea-merikotkaste massihaud - lahinguväli)

Iga laps koolis - poliitvang

Iga jurist oma kuubikus - poliitvang

Iga koduperenaine - poliitvang

Iga AMA poolt ajupestud arst - poliitvang

Iga õpetaja, kes valetab läbi lagunenud hammaste - poliitvang

Iga indiaanlane reservaadis - poliitvang

Iga mustanahaline - poliitvang

Iga end baarides peitev homo - poliitvang

Iga end peldikus süstiv narkomaan - poliitvang

Iga naine - poliitvang

Iga naine - poliitvang

Sina oled poliitvang, lukus oma pinges kehas

Sina oled poliitvang, lukus oma jäigas vaimus

Sina oled poliitvang, lukus oma vanemate küljes

Sina oled poliitvang, lukus oma mineviku küljes

Vabasta end

Vabasta end

Mina olen poliitvang, lukus oma vihaharjumuses

Mina olen poliitvang, lukus oma ahnuseharjumuses

Mina olen poliitvang, lukus oma hirmuharjumuses

Mina olen poliitvang, lukus oma nürides meeltes

Mina olen poliitvang, lukus oma tuimas ihus

Vabasta mind

Vabasta mind

Aita mind vabastada

Vabastage end

Aidake mind vabastada

Vabastage Barry Goldwater

Aidake mind vabastada

Vabastage kuberner Wallace

Vabastage president Nixon

Vabastage J. Edgar Hoover

Vabastage nad

Vabastage end

Vabastage nad

Vabastage end

Vabastage end

Vabastage nad

Vabastage end

Aidake mind vabastada

Vabastage meid

TANTSIGE

[ma ei hakanud nimede juurde seletusi ega linke panema, Wikipediast on kõik leitav]

Pilveraadio - November 2013. Lingua Adamica

kuna Mixcloud ei luba nähtavasti pikki kommentaare, lisan seletused uuele valikule siia

* Riina Trumm on Võrumaalt pärit ja Viljandis tegutsev koorijuht ja muusik; umbes kakskümmend aastat tagasi oli ta keskkoolis minu muusikaõpetaja, kes õpetas mind tõsist muusikat kuulama.
Urmas Lattikas on eesti helilooja ja jazzpianist.
* Sophie Reyer on Viinis ja Kölnis tegutsev luuletaja, helilooja, teatri- ja filmitegija. http://sophiereyer.com/
* Dirk Huelstrunk on Frankfurdi helikunstnik, kõlaluuletaja, kirjanik ja kultuuriaktivist, kes on tõsisemalt uurinud ka dada pärandit; käis hiljuti esinemas "Hullunud Tartul". Siin esitabki ta oma versiooni dada klassiku Hugo Balli luuletusest "Pilved". Tema teine lugu on instrumentaal elektroonilisest tsüklist "Free Mouse Jazz". http://www.dirkhuelstrunk.de/de/
* Riho Sibul on eesti muusik ja helilooja. "Liblikas ja peegel 3" on osa Riho Sibula helikujundusest Jaan Kaplinski näidendile.
* Jevgeni V. Haritonov on väga mitmekülgne ja aktiivne Moskva muusik, helikunstnik, luuletaja, visuaalpoeet, kirjandus- ja filmiloolane. http://academia-f.blogspot.ru/
* Robert Jürjendal on eesti kitarrist ja helilooja, tegutseb peamiselt jazzi ja improvisatsiooni vallas.
Sven Grünberg on eesti helilooja ja klahvpillimängija, Eesti süntesaatorimuusika pioneer.
Peeter Malkov on eesti flöödimängija, kelle ampluaa ulatub klassikast pungini.
"Uppuja põgeneb kõrgele mäele" on Joel Sanga tekst.
* Eesti Keeled on ansambel, kuhu kuuluvad kitarristid Ain Agan, Jaak Sooäär, Riho Sibul ja Jaak Johanson (kaks viimast ka lauljatena) ning kandlemängijad Kaja Kann ja Pille Karras.
"Minevik" on Jaak Sooääre muusika ja tekst.
* Pastacas ehk Ramo Teder on Viljandist pärit ja Soomes elav muusik ja kunstnik. https://www.facebook.com/pastacas
Tenniscoats on Jaapani psühhedeelne avangardfolkansambel, mille liikmed on Saya ja Takashi Ueno. http://www.tenniscoats.com/
* Kago on Viljandist pärit ja Võrumaal elava luuletaja Lauri Sommeri muusikunimi. http://www.ounaviks.ee/kago/
"Püüripäivä üü" on Artur Adsoni tekst.
* "Oli õitest kirendav aas" on Juhan Viidingu tekst.
* Michael Lentz on Leipzigis ja Berliinis tegutsev kirjanik, kõlaluuletaja, muusik ja kirjandusteadlane. http://www.michaellentz.com/home/
Axel Kühn on Müncheni saksofonist ja helilooja. http://www.axelkuehn.de/Home.html
* Caroline Bergvall on prantsuse-norra päritolu Londonis elav luuletaja, kõlakunstnik ja kriitik. http://www.carolinebergvall.com/
Steve Layton on Dallases elav helilooja, kes segab omavahel erinevaid stiile klassikast moodsa elektroonikani. http://www.niwo.com/steve/
"Ride" pole otseselt nende ühistöö, vaid Layton on loonud tausta varasemale Bergvalli salvestisele.
* William Must Hunt ehk Kaarel Malken on Eestist pärit ja Berliinis elav laulukirjutaja. https://soundcloud.com/william-must-hunt
* Diskodiiva Donna Summeri "I Feel Love", mille ta kirjutas 1977 koos legendaarse Giorgio Moroderi ja Peter Bellottega, on üks elektroonilise tantsumuusika lipulaevu. http://www.donnasummer.com/  , http://en.wikipedia.org/wiki/Giorgio_Moroder
* Para on Londoni DJ ja muusik, kes teeb drum'n'bassi ja garage'it. http://www.beatport.com/artist/para/70184
* Tim Gaze on Austraalia luuletaja, kunstnik ja kõlapoeet. Tema piltluuletus on ka siinse mixi kaanepildiks. https://imagineaustralia.net/en/2010/09/tim-gaze-a-poet-artist-explores-writing-as-art/
* Michael Vincent on Kanada helilooja, kes huvitub eriti valmissalvestiste kasutamisest uute heliteoste toormaterjalina; siin on saksofonihelidega ühte sulatatud nelipühilaste jutlustaja matusekõne. http://michaelvincent.ca/
* "And Death Shall Have No Dominion " - Riho Sibul on teinud tausta Walesi klassiku Dylan Thomase 1933. aasta luuletusele, mille autor luges linti oma Ameerika-reisil 1953. aastal, mõni kuu enne oma varast surma. "Must 5" on loo nimi Riho Sibula plaadil "Must". http://www.dylanthomas.com/
* Jörg Piringer on Austria helikunstnik, muusik, kunstnik, programmeerija ja unikaalsete muusikariistade leiutaja (elektroonikast juurviljadeni). "Stine" kohta on tutvustuseks öeldud: "Four fast computer speech layers reciting Fibonacci syllable sequences" - ma ei saa sellest täpselt aru, aga Fibonacci jada on arvujada, kus iga järgnev arv on kahe eelmise arvu summa ning sellel suhtel põhineb kuldlõige. http://joerg.piringer.net/
* Loos "Targem on tulla" sosistab Pastacas Taavi Eelmaa luuletust.
* Toomas Rull on eesti jazz- ja rocktrummar. http://www.toomasrull.com/
"Varblased, Tartu varblased" on Jaan Kaplinski tekst.
* Barry Truax on Kanada helilooja, kes keskendub nn granulaarsünteesi võimalustele (see on helimenetlus, kus üks helilõik pihustatakse "teradeks", mida siis erineval viisil töödeldakse). http://www.sfu.ca/~truax/
* Thomas Havlik on Austria kirjanik, kõlaluuletaja ja performaator.  Siinses palas on ta loonud kompositsiooni teiste inimeste suust kogutud üksiksilpidest https://soundcloud.com/thomashavlik
* Lina Lapelyte on Leedust pärit, kuid praegu Londonis ilma tegev helilooja, helikunstnik ja performaator, kes sulandab kokku kõikvõimalikke stiile ja kõlailmu. http://show2013.rca.ac.uk/13_scu_lina_lapelyte/ , http://www.artsfoundation.co.uk/Artist-Name/all/456/Lapelyte-Lina
* Alemu Aga on Etioopia muusik, kes esindab iidset Etioopia kristlaste mezmur-traditsiooni; pill, mis laulu saateks kõlab, on begena - etiooplaste pärimuse järgi just see ongi Piiblis mainitud kannel, mida Taavet kuningas Saulile mängis ning sellega tollelt kurja vaimu pealt ära ajas. http://en.wikipedia.org/wiki/Alemu_Aga

kirjakeelest, luuleloost ja filoloogiast

loen Reet Kasiku "Stahli mantlipärijaid" (eesti keele uurimise ja korraldamise ajalugu). võimalik, et olen neid asju ülikooli ajal isegi kuulnud, aga ei kinnistunud tollal - fakte normitud kirjakeele fikseerumise kohta:
I maailmasõja eelõhtul alustati jõudsalt eesti keele rikastamist ja arendamist, selles oli kaks põhisuunda - Aaviku keeleuuendus, mis oli radikaalsem ja ebasüsteemsem (ning mis oluline - Johannes Aaviku uuenduslikul keelel polnud normi, ta oli pigem paljuvõimaldav "lõpmattuseni tõmmat kurv"), ning Johannes Voldemar Veski juhitud keelekorraldus, mis taotles süsteemi ja normeeritust ning seotust rahvakeelega. Veski koostatud esimene õigekeelsussõnaraamat ilmus 1918; normkeele juurutamise olulisim läbimurre oli see, kui 1927 hakati Eesti koolides haridusministeeriumi otsusel normitud kirjakeelt õpetama. 1938 tegi keeleteadlane Arnold Kask ajakirja Looming põhjal ülevaate, kuidas on keeletarvitus ühtlustunud. 1923. aasta Loomingus oli uuenduslikus (aaviklikus) keeles 69% luulest ja 51% proosast (sh ka artiklid jms), normitud kirjakeeles 18% luulest ja 49% proosast, lõunaeesti murretes 10% luulest (lisaks veel "rahvaluulekeeles" 3%). 1933. aasta Loomingus oli uuenduslikus keeles 65% luulest ja 29% proosast, normkeeles 32% luulest ja 71% proosast, lõunaeesti murretes 3% luulest. 1938 oli uuenduslikus keeles 19% luulest ja 5% proosast, normkeeles 69% luulest ja 95% proosast, lõunaeesti murretes 12% luulest (selle viimase protsendiga on kaks võimalust - ta on kas juhus ega näita tendentsi, või siis näitab tendentsi, et normkeele juurdumine oli selgemini välja joonistanud murded kui omaette eristuva stiiliregistri - märk murrete marginaliseerumisest ja libisemisest puhtpoeetilise arsenali staatusesse).
nii et 15 aastaga oli proosavormis tekstides normkeel täiesti valdavaks muutunud ning luules ka uuendusliku keele võitnud. mis paneb mõtlema nt siurulaste ja arbujate luulepõlvkondade tähendusest keele enda arenguga seoses - kas Siuru eriline plahvatuslik staatus pole mitte seotud sellega, et nad väljendavad üht kõige rohkem pingule tõmmatud seisu eesti kirjakeele arengus (nagu Kasik ütleb, oli 1917-18 erinevused ilukirjanduskeele ja rahva kõnekeele vahel kasvanud väga suureks, ilmselt pole see erinevus olnud suurem varem ega hiljem). ja kas hilisemate arbujate eriline staatus eesti luuleloos pole mitte seotud ka sellega, et nad tulid üheskoos keelega, mis oli lõpuks kindlamale kujule fikseerunud, esimene luulepõlvkond, kes kultiveeris just äsja valmis ja küpseks saanud eesti kirjakeelt, n-ö Queen's Englishi eesti vastet, st esimene põlvkond, kes kirjutas samas keeles, mida õppisid koolis ka "piimakärsad" ja mida sanktsioneeris oma korraldustega riik ise - kas just selles kõrgkultuuri ja ühiskonna laiema pinnase vahelise keelelise ühtsuse esmakordselt tajutud hetkes ei juurdu ka arbujate kui teatava eesti luule kuldajastu legend, mis toitis kirjanduskultuuri vähemasti 90ndate alguseni (ning teeb seda rahvalikumas kirjandusloo-tajus tänini)? ja kas on juhus, et arbujaliku telje ümber keerlev kirjanduskaanon hakkas murenema koos normitud kirjakeele ühiskondliku maine ja kasutusvaldkondade ahenemisega? see oleks huviväärne mõtlemisaines.
mis omakorda viib mõtted selleni, et mu meelest ei ole hea, et tänapäeva ülikoolis ei harita enam eesti filolooge - on võimalik saada diplom kirjanduse erialal, läbimata pisutki põhjalikumat eesti keele kursust, ja vastupidi. sest kuidas näiteks saada aimu kirjandusliku stiili nüanssidest, tundmata lähemalt keeleteooriat ning keeleajalugu?