Veel hirmudest

Kunagi aastal 2010 olen kirjutanud sellise asja (pole kuskil ilmunud, kui mälu ei peta):

“erariides mehed tulid nende koju ja viisid nad kaasa” -

korduvalt kuuldud ja loetud lause. neil võisid seljas

olla mantlid, pintsakud, kampsunid, peas karvamütsid

või sonid või villased mütsid, jalas kingad või säärikud

või talvesaapad - “erariided“, need, mis olukorra

eriti absurdseks ja õudsaks muutsid.

Miskipärast meenub see tekst mulle viimasel ajal, nii umbes aasta aega juba. Loen ja kuulen, mida ja kuidas inimesed räägivad, ja mõtlen: "Kas olukorras, kui selline asi oleks võimalik ja sanktsioneeritud, võiks see inimene olla üks noist "erariides meestest", kes teistele koju järele tuleb?" Sest mõned kindlasti võiksidki. Ja sinna otsa teine mõte - ega ometi keegi minu kohta niimoodi ei mõtle, mind niimoodi ei karda? Sest see oleks ju totter. 

Äkki võiks igaüks praeguses vaimses sõjas endalt küsida: kas minu jutt on selline, et keegi seda minust kartma ei peaks? Ja veel enam: kas ma olen teinud kõik, et mitte tulevikus osutuda selleks "erariides meheks"? 

Enele

„ei, kui me järgmine kord kohtume,

lasen ma su kirstu kirikuuksel peaaegu maha kukkuda,

sest ma ei oska ette arvestada, et su päits on nii raske,”

võinuksin ma vastata, kui viimati äsja puhkenud suves

juttu ajasime ja sa ütlesid, et kui oleme mõlemad sügisel tagasi linnas,

siis räägime jälle. „sa ei tea seda veel, selles ongi

kogu mängu ilu,” võinuksid sa vastata.

ette teada ja kujuteldamatu, samuti nagu

meeles olev ja ikkagi kujuteldamatu –

need on meie põgusate ühiskulgemiste tummad kaldad.

ja nüüd, triikisin kortsu läinud lipsu mitu korda,

tegin mitu korda lipsusõlme, et jääks korralik,

nagu oleks sel sinu jaoks veel mingit tähtsust,

ning tulin kohale, et olla käepärast.

kui õpetaja laotas oma violetsed hõlmad üle vaikiva sinu

ja kuulutas kõik lahendatuks, tõusid mu ihukarvad püsti,

korraga hämmingust – „see pole ju nii” –

ja lootusest – „kui see vaid oleks nii”,

ühtekokku oli see nii trööstimatult ülev. aga see

oli sinu soov, ja ma mitte ei austanud seda,

vaid noogutasin sisimas nukralt,

nagu nõustudes küsimusega.

ja kui hiljem valusa õlaga peielauas

istusin, meenus too kord vabaõhukohvikus

kodulinnas turistide keskel, lõõskavas suvepäikses,

kui äkki, ilma otse küsimata, hakkasid rääkima

oma perekonnaloost – vaid vihjamisi, kahtlemisi,

otsekui kobades, kas ma väärin su juttu,

ja ma nägin, et su käed hakkasid kohvitassi hoides

vabisema, su madalasse ärasuitsetatud häälde tekkis

mingi ärev klomp ja su silmad läksid pärani –

nii et oleks tahtnud lihtsalt võtta su käest kinni,

sest see oli heitunud hallipäine laps, 

kes mind üle laua järsku vaatas.

„sügisel olen ma nii jultunud, et räägin sinust asju,

mida ma sinu kuuldes ei söanda öelda,”

võinuksin suvehakul öelda. „ei ole sul midagi

erilist rääkida,” võinuksid sa vastata, „julgeda

võid küll, aga ega sellest sõnu juurde ei tule.”

jah, peale julgemise meil suurt muud ju polegi siin elus teha.

või siis öelnuks sa hoopis kärisevalt naerdes:

„sa hakkad mulle lihtsalt oma sõnu suhu panema.

eks ole see meie kõigi saatus. kui sedagi.”








.

Lev Rubinstein - Vanaisad ja võidud

Kui ma näen praegu laialt levinud sloganit „Aitäh vanaisale võidu eest” [Спасибо деду за победу], siis oma põlvkonna inimesena ma lihtsalt ei suuda küsimata jätta: „Millisele vanaisale? Mis on või oli tema nimi? Mis rindel ta sõdis? Kas ta jäi ellu? Kas ta hukkus?”

Selle vormeli veetlevus on täiesti mõistetav. Riimipaaril „деды-победы” on pikk ja auväärne ajalugu. Lauldakse ju vanas sõdurilauluski „Meie vanaisad on kuulsusrikkad võidud. Vaat nemad ongi meie vanaisad” („Наши деды — славные победы. Вот кто наши деды”).

Ja ikkagi?

Ma kuulun põlvkonda, kelle jaoks need, keda nüüd nimetatakse vanaisadeks, olid vaid isad. Ja neid oli väga palju. Ja nad olid tollal noored. Ja nad olid väga erinevad – targad, rumalad, head, kahjulikud, ausad, sulid.

Ma sündisin paar aastat pärast sõja lõppu, kuid selle rasket hingust oli ilmselgelt õhus tunda. Seda hingust oli tunda vestlustes, sõnakestes, asjakestes, igapäevaolmes. Vanemad poisid kandsid lõpuni isade saapaid. Nooremad poisid, nagu mina, mängisid sõjaväemundrite nööpidega, välibinoklite ja gaasimaskidega. Isa villane vest, mida ma kandsin sooja saamiseks palju aastaid mantli all, elas kuni 70ndate lõpuni.

Rindemeeste suhtes polnud noil aastail mingit erilist suhtumist.

Lapsepõlves tundus mulle täiesti tavapärane, et minu ümber on palju invaliide ja vigastatuid.

Rindemehed, muuhulgas minu isa, rääkisid sõjast vähe ja vastumeelselt. Rohkem rääkis ema. Sealhulgas ka isast. Ja näitas – isa eest salaja – tema kirju. Mulle on meelde jäänud kiri, kus ta teatas, et on pärast – jumal tänatud – mitte väga tõsist haavatasaamist haiglast välja kirjutatud. „Aga sellest, et ta haiglasse sattus, ta varem polnud kirjutanud,” rääkis ema. „Ei tahtnud koduseid ärevusse ajada.”

Ema jutustas palju. Ja eriti evakuatsiooni ajast.

Näiteks sellest, kuidas teel evakuatsiooni Ufasse väljus ta ühes jaamas, et võtta pisut kuuma vett, aga rong, milles ta koos kolmeaastase pojaga, minu vanema vennaga sõitis, läks vahepeal minema. Siis polnud ju mingeid sõiduplaane. Rong võis jaamas seista mitu tundi, aga võis ka vaid mõne minuti.

Pole raske ette kujutada ema seisundit tol hetkel.

Ta ruttas jaama komandandi juurde ja rääkis talle juhtunust. Too oli purjus ja lõbus. „Ma võin teid aidata,” ütles ta, „kuid selle eest tuleb maksta.” „Kuidas maksta! Mul on ju kõik asjad seal, rongis. Ja mu poeg on seal! Mul pole midagi.” „No kuidas pole midagi!” ütles komandant ja pilgutas täiesti ühemõtteliselt silma.

Ema jooksis õuduses sealt ära ja hakkas mööda vaksalit ringi tormama. Täielikus meeleheites surus ta end sõjaväerongi. Nägi seal noort leitnanti, kes nõustus tema loo ära kuulama, jäi teda uskuma ja paljuga riskides, rikkudes sõjaaja rangeid reegleid, võttis tundmatu ilma ühegi dokumendita eraisikust naise rongi peale. „Aga vagunisse ei saa lubada,” ütles ta. Ja ema sõitiski rongi lahtisel platvormil, olles end mähkinud kasukasse, mille andis talle tundmatu sõdurpoiss.

Ja nad püüdsid oma rongi kinni. Kui ema vagunisse jooksis, nägi ja kuulis ta, kuidas tundmatud naised sajatavad kõigest väest ema, kes on omaenda lapse maha jätnud.

Ufas pandi nad alguses elama ühe sõjaväelase korterisse. Õhtuti jõi peremees paar klaasi hägust puskarit ja arendas vestlusi, mis näivad nonde aegade kohta mõeldamatutena. Ta ei varjanud oma kahjurõõmu selle üle, et sakslased on Moskva all. „No mis seal siis on,” rääkis ta kolmandat klaasi valades, „tuleb sakslane teie juudi-Moskvasse, lööb seal korra majja. Kus su mees on? Leningradi all? Sinnagi tuleb sakslane sisse, küll näed.”

Töötas ta muuseas sealses sõjaväekomissariaadis. Ei rohkem ega vähem. Miks oli ta nii avameelne? Jumal teda teab. Võib-olla puskari mõjul. Aga võib-olla sai aru, et ema ei hakka tema peale kaebama. Aga võib-olla lihtsalt provotseeris.

Ma olen veendunud, et ta elas sõja üle ja elas pärast veel pikki aastaid. Ja tõenäoliselt autasustati teda mingi ordeniga. Ja võib-olla esines ta ka kohaliku kooli õpilastele ning rääkis lapsukestele oma sõjakangelastegudest.

Ka see mees oli kellegi vanaisa. Ja selle kangelase mundris portree seisab ka kellegi perekonnaalbumis.

Ja kellegi vanaisa oli toosama komandant tolles jaamas, kus ema jäi rongist maha ning oleks äärepealt kaotanud oma poja.

Ja see põgusalt kohatud leitnant, kes võttis ema rongi peale, ja sõdur, kes andis emale ümber kasuka – ka nemad on kellegi vanaisad.

Ja minu kommunaalkorteri naaber, jalutu onu Kolja, joodikust bajaanimängija, kes oli 44ndal osalenud Königsbergi ründamisest, oli samuti oma lapselaste vanaisa.

Ja teine naaber, onu Ljonja, pooleldi põlenud näoga endine tankist, oli samuti kellegi vanaisa.

Ja ema onupoeg onu Jonja, kes oli kolm korda vangist põgeneda püüdnud ja viimase, õnnestunud põgenemiskatse ajal oli ära külmunud tema vasak jalalaba, mis tuli pärast amputeerida, onu Jonja, kelle loost valjusti rääkida polnud eriti kombeks, sest pärast põgenemist sattus ta hoopis teise laagrisse, kust naasis juba täieliku invaliidina, ka tema oli kellegi vanaisa.

Ja sõjaväeluure eriosakonna lurjusest töötaja, kes 41. aastal kuulas pool päeva üle mu onu Motjat, mereväeohvitseri, püüdes temalt edutult kätte saada ülestunnistusi onu sõbra ja polgukaaslase kohta, keda kahtlustati „alistumismeeleolude” levitamises – ka tema oli kellegi vanaisa.

Ja see, kes külmus kaevikuis surnuks, on kellegi vanaisa. Ja see, kes tungis tšetšeenide, inguššide, kalmõkkide, krimmitatarlaste kodudesse sõnadega „kümme minutit asjade kokkupanemiseks”, on samuti kellegi vanaisa.

Ja minu isa, kes käis sõja läbi esimesest kuni viimse päevani, sõdides Leningradi rindel, on samuti vanaisa. Minu tütre ja minu vennapoja vanaisa.

Kõik nad on vanaisad. Aga kui erinevad vanaisad need on.

Ei ole ega ole olnudki üleüldisi „vanaisasid”. „Vanaisade” hulgas oli nii tõelisi kangelasi kui argpükse kui närukaelu, kes lõikasid kasu võõraste õnnetuste pealt, kui lihtsalt inimesi, lihtsalt mehi ja naisi, kelle põlvkonna peale varises sõda. Nad ei valinud oma saatust. Saatus ise valis nad – nii kukkus välja. Ja selle ühise saatuse raskuse all näitas igaüks ennast just nii, nagu näitas.

Sõna „vanaisad” ei tähenda ainult vanaisasid, see tähendab meie vanemate isasid.

Selle sõnaga nimetatakse näiteks sõjaväe vanemate aastate ajateenijaid.

Samuti tähistab see sõna paljudes slaavi keeltes esivanemaid üldse. Ja just arhailist, paganlikku esivanematekultust, mis põrkab järsult mitu ajastut tahapoole, püütakse visalt ja täiesti sihilikult meie ühiskonnas praegu taastada.

Sealt ka õitsev agressiivne antihistorism, mis on vapustanud paljude kaaskodanike teadvusi.

Sealt ka selle katastroofiline mittemõistmine, et loosung „Berliini peale” [На Берлин] tanki T-34 küljel kaugel 1944. aastal ja sama loosung tänapäeva Volkswageni tagaklaasil – on kaks erinevat loosungit – mitte lihtsalt erinevad loosungid, vaid vastandlikud tähenduse ja sisu poolest.

Sealt ka glamuurne patriotism, mis pole mitte niivõrd elav tunne, kuivõrd tulutoov „bränd”, ja ülevoolav tugitooli-sõjakus ja mängu-kangelaslikkus ja kõlbeline invaliidsus ja ajalooline kurtus.

Aga vanaisad, konkreetsed inimvanaisad on kõik erinevad. Igaühel on ees- ja perekonnanimi, elulugu. Ja need elulood on samuti erisugused. Mõnikord reaalsed, mõnikord väljamõeldud. Nüüd enam ei teegi selgeks: ellu on tänaseks jäänud vaid üksikud. Polegi vist enam vaja midagi ega kedagi üle kontrollida – milleks enam. Seda on vaja lihtsalt meeles pidada. Ongi kõik.

algupärand

juhanliiv

juhanliiv

(deklinatsioon nr 3)

süda mis tõmbub rusikaks

põrutab vastu ust

laske ma muutun muusikaks

valgendan meelt mis must

põlised riimid kütavad

usku et olen hea

rindkere seinu katavad

sajandist murtud read:

lennuk mis maandub kõhule

hüvasti ütleb nii

jätke mu süda rahule

matke ta wounded knees

deklinatsioon nr 1

deklinatsioon nr 2

Bashō ahvi-haiku

Matsuo Bashōl on üks haiku: 年々や 猿に着せたる 猿の面 - Toshidoshi ya saru ni kisetaru saru no men. niipalju, kui interneti abil aru saan, otsetõlge on midagi sellist: aasta-aastalt/igal aastal ahv paneb ette ahvi näo/maski (või ka "kannab ahvi nägu/maski") - 面 tähendab korraga nii nägu kui maski. Rein Raud on selle tõlkinud nii:

aastast aastasse
ahv katab oma näo
ahvi maskiga

üldiselt vist tõlgendatakse seda nii, et see käib inimeste kohta, kes arvates, et nad muutuvad, tegelikult jäävad ikka samasse kohta tammuma, nende mask - n-ö uus nägu - on täpselt selline, nagu nende endinegi nägu; või siis zenilikumalt, et pole vahet, kas kanda nägu või maski, kui loomus jääb samaks - sest "meel ongi Buddha"; või siis veel nii, et uue näo omandab igaüks ikkagi enda loomuse kohaselt. umbes nagu on see zeni lugu (üks John Cage'i lemmiklugusid), kus mungalt, kes oli valgustuse saanud, küsiti, kuidas ta end nüüd tunneb, ja too vastas "sama armetuna nagu alati".
tõlgendavalt-parafraseerivalt tõlkides võiks ju olla ka nii:

aastate kaupa
ahv muudab oma nägu
ahvi ahvides

pisut teine varjund tuleb, kui "muudab" asendada sõnaga "varjab".
väga huvitav luuletus igal juhul, kōan.

Rein Raud kommenteeris seda Facebookis nii: "Bashō kirjutas selle siis, kui ta oli juba tuntud luuletaja ja elas Edos oma majas, oleks eelistanud vaikust ja rahu, aga kogu aeg käisid igasugu austajad vaatamas, kuidas see tuntud luuletaja seal vaikuses ja rahus elab. Ja tal ei olnud ka väga teist valikut, kui sellise luuletajana käituda. Sellest ka frustratsioon: kohustus teeselda, et sa oled see, kes sa oled, ja seda neile, kes selle olemise võimatuks teevad."
ja veel Rein Raud: "Üks väidetavalt Bashō enda kommentaar sellele luuletusele leidub Hattori Tohō ca aastast 1702 pärit traktaadis Sanzōshi ja see kõlab nii: 人同じ所に止まりて、同じ處にとしどし落入ることを悔いていひ給ひたる , st umbes nii: "siin on väljendatud kahetsus, et inimene jääb samasse kohta pidama, et ta aasta aasta järel samasse auku vajub" - toshidoshi muide erineb tähendusnüansi poolest veidi sellest, mida ütleks nennen, kui viimane on "aastad" mingi suurema hulgana, mille jooksul on midagi toimunud vms, siis toshidoshi on just aastast aastasse, igal aastal, aastate pidev järgnevus."

raamatus "Bashō and his interpreters" (lk 351) leidub veelgi tõlgendusi. 
näiteks oli Bashō öelnud oma õpilasele Kyorikule: "Inimesed tahavad üldiselt luuletust kirjutades kindla peale minna. Asjatundjad aga seiklevad tundmatutel aladel. Seepärast loovad asjatundjad palju saamatuid luuletusi. Minu uusaasta-hokku ahvist on täiesti saamatu luuletus." 20. sajandi tõlgendaja Imoto Noichi on oletanud nii: "Bashō oli Kyorikule öelnud, et see on kohmakas luuletus, ilmselt seepärast, et ta kahetses, et polnud ainele andud piisavat poeetilist transformatsiooni, nii et tema abstraktne idee jäi luuletuse pealispinnale näha". nii et tahtmise korral võime öelda, et see haiku on ise nagu see ahv, keda kirjeldatakse. 

K. Linda Kivi

Oli hiljuti meeldiv võimalus tutvuda K. Linda Kiviga (K. tähendab Karen).

K. Linda Kivi on Kanadas elav väliseestlane, kes kirjutab inglise keeles. Ta on sündinud 1962, õppinud Ontario Guelphi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, spetsialiseerudes Aafrikale, ning on seepärast ringi reisinud paljudes Aafrika riikides. Kanadas on ta tegutsenud nii nais- kui ökoaktivistina ning nüüdseks on ta juba aastaid Briti Columbia provintsis asuvas Kootenay piirkonnas loodud ökokooperatiivis, mille nimi on Maa Land (nagu aru saan, on umbes pooled ühistu osalistest eestlased, nii kunagiste pagulaste järeltulijaid kui uuel ajal sinna rännanuid). Seal tegeldakse loodushoidliku eluviisi harrastamisega, kunstiloominguga, samuti võideldakse kohalike indiaani põliselanike õiguste eest. (Loe ka nt siit.) Kooperatiiviga on seotud ka kirjastus Maa Press, mis on välja andnud osa K. Linda Kivi raamatutest.

K. Linda Kivi on kirjutanud kokku seitse raamatut.

* Canadian Women Making Music ("Kanada naised muusikat tegemas", 1992) - raamat Kanada naisheliloojate ja -muusikute ajaloost, sisaldab ka hulga intervjuusid. Linda enda sõnul oli see tema jaoks isiklikult Kanada kultuuri sisseelamiseks kirjutatud raamat, n-ö lõimumisprojekt.

* If Home is a Place ("Kas kodu on koht", 1995) - romaan, mis põhineb Linda Kivi perekonnalool, käsitleb pagulaseks oleku probleeme, tegevus areneb kahes plaanis - sõjaaegses ja -järgses Euroopas ning Eesti taasiseseisvumise ajal. Romaan on Toronto ülikooli eesti õppetoolis õppeprogrammis; hiljuti pidas Tartus sellest romaanist huvitava ettekande Eva Rein, loodetavasti ilmub see ka trükis.

* The Inner Green: Exploring Home in the Columbia Mountains ("Siserohelus: avastades kodu Columbia mäestikus", 2005, koos Eileen Delehanty Pearkesiga) - esseekogu Columbia mäestiku loodusest ja ajaloost.

* The Purcell Suite: Upholding the Wild ("Purcelli süit: toetades metsikut", 2007) - K. Linda Kivi on selle antoloogia koostaja ja üks paljudest kaasautoritest; loodusesseistika kogu, mis on pühendatud Briti Columbiast USAsse ulatuvale Purcelli mäestikule.

* Letter From Lubumbashi ("Kiri Lubumbashist", 2009) - napi ja lihvitud stiiliga romaan, mille peategelane on Kongo põgenik Joseph, kes on Kanadas leidnud rahuliku elu, kuid võitleb endiselt oma tumedate minevikumälestustega. Linda ise ütles, et siin on kokku sulatatud nii tema Aafrika-kogemused kui mälestused oma isast, kes oli eesti pagulane Kanadas. Minu arvates vääriks tõlkimist.

* The Town of Nothing ("Eimiski linn", 2015) - nii lastele kui suurtele sobiv looke, mis räägib linnast nimega Nothing ning teeb selle sõnaga keelelist nalja. Raamat on tegelikult pilav reaktsioon Kanada ametivõimude suhtes, kes kuulutasid ühe loodusliku territooriumi linnaks, et sealse metsaga saaks hakata äri ajama - tegelikult aga linna ei eksisteerinud, polnud tänavaid ega inimesi.

* Unknown Hum ("Tundmatu ümin", 2015) - luulekogu, mille kohta kirjastuse enda tutvustus ütleb: "need luuletused otsivad mõttekat eluviisi, mis on kirglikult pühendunud looduslikule maailmale ja aktivistlikule poliitikale". Tutvustusest ei tasu lasta end heidutada, tegemist ei ole programmiliselt poliitilise luulega.

Viit viimast raamatut sellest nimekirjast on nüüdsest võimalik Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus lugeda (minu teada varem Eesti raamatukogudes Linda raamatuid pole olnud).

Siin pildi peal vestleb K. Linda Kivi politseiohvitseriga, kes on tulnud vaatama, mis toimub: 2013. aasta suvel protestisid ökoaktivistid selle vastu, et ühel kohalikul liustikul kavatseti hakata korraldama nn snowcat skiingut - st mäesuusatajaid taheti hakata mäe otsa vedama mitte suusaliftide, vaid roomikmasinatega; aktivistid lõid keset teed laagri püsti ning takistasid autodel suusamäe juurde minna.

armastus ja mäss

"Ses mõttes püüab igaüks meist teha oma elust kunstiteost. Me soovime, et armastus kestaks, ent teame, et ta ei kesta; ja isegi kui ta mingi ime läbi kestaks terve elu, ei oleks ta ometi täiuslik. Võib-olla mõistaksime ses täitmatus kestvusejanus paremini maiseid kannatusi, kui teaksime, et nad on igavesed. Mõnikord näib, nagu kohutaks ülevaid hingi mitte niivõrd valu ise, kuivõrd tõsiasi, et valu ei kesta. Ammendamatu õnne puudusel võiks vähemalt igavene kannatamine anda meie saatusele sisu. Ent sedagi lootust ei ole meil, ka meie rängimad piinad jõuavad ühel heal päeval lõpule. Ühel hommikul pärast nii paljusid meeleheitehetki teatab võitmatu elamistung meile, et kõik on läbi ning enam pole kannatuselgi rohkem mõtet kui õnnel.

Omamiskirg on üksnes püsimissoovi teine avaldumisvorm; tema on see, mis kutsub esile võimetu armujoovastuse. Ükski olend, ei kõige armastatum ega kõige armastavam, ei ole iial meie omand. Ses halastamatus maailmas, kus armastajaid lahutab mõnikord surm ja kuhu nad sünnivad alati lahus, on ühe olendi täielik omamine, jäägitu osadus kogu eluaja vältel, võimatu nõue. Omamiskirg on nii täitmatu, et ta võib püsida kauemgi kui armastus ise. Armastada tähendab seega muuta armastatu viljatuks. Mahajäetud armastaja häbistatus ja piin ei seisne mitte niivõrd selles, et teda enam ei armastata, vaid pigem teadmises, et teine saab ja peab ka edaspidi kedagi armastama. Viimselt soovib iga inimene, keda närib meeletu püsimis- ja omamiskirg, armastatud olendeile steriilsust või surma. See on tõeline mäss. Need, kes pole kunagi, ainsatki korda, nõudnud olenditelt ja maailmalt täielikku süütust, kes pole kunagi värisenud igatsusest ja võimetusest oma nõudmise võimatuse ees, need, kes pöördudes üha tagasi oma absoluudinostalgia juurde, pole end hävitanud, püüdes armastada pooleldi, ei suuda mõista mässu tegelikku olemust ja hävitamiskirge."

Albert Camus, "Mässav inimene", peatükk "Romaan ja mäss" (tlk Leena Tomasberg)

Ime 2015

Betti Alveriga vastamisi

Kui elav mõte

              muunduks kaose pärmiks,

ja kodutänav

              määnduks laukasooks,

uus sajand naaseks

              hirmu ajalooks,

õhk muutuks

              mustiks lämbeiks ummisjärviks,

kui lurjus valetaks,

              et ta on päike,

ja selles usus

              sajad haprad käed

tooks rentslikõntsast

             kokku kullamäed -

see oleks ime küll,

             kuid väike.

Mind hämmastab,

             et ümber sulatab

metalli minu rinnus

             pelgalt see, et

üks inimene

             üle laua leebelt

mu poole

            oma pilgu ulatab.

.

Enamlaste naasmine pagendusest revolutsiooni aastapäeva puhul. Keeleajalugu aastast 1967

Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis Kirjanike Liidu ajalugu pisut uurides sattus näppu üks huvitav dokument, arhiivikirjega f 305, m 4:17 (ajakirjaniku ja keelemehe Henno Meriste paberite hulgast). Kirjutatud Eesti NSV Kirjanike Liidu ametlikul blanketil kirjutusmasinaga:

22. veebruaril 1967

[adressaat] ENSV Ajakirjanike Liidu keelekomisjon - H. Meriste

Allakirjutanud paluvad Teid komisjonis arutusele võtta sõna "enamlane" õigustamise küsimus.
Teatavasti sõna "enamlane" oli eesti keeles tarvitusel juba selle sajandi esimesest kümnendist alates. Eesti keel oli meie teades koos läti ja ukraina keelega töölisliikumise protsessis loonud vastava omakeelse sõna. Pandagu tähele: ka sõna "nõukogu" on samades keeltes arenenud koos nõukogude loomise praktikaga, kuna samal ajal näit. Kesk-Aasia keeltes polnud ei vastavat praktikat ega sõna. Kuni 1940. aastani eesti keeles sõna "bolševik" tarvitati ainult erakordselt, ja sedagi - kõnekeeles - peamiselt halvustava ja võõristava varjundiga.
1940. aasta lõpus anti ÜK(b)P Keskkomitee aparaadi poolt Eestimaa Kommunistliku (enamlaste) Partei Keskkomiteele ettekirjutus tarvitada vabariikliku parteiorganisatsiooni nimetuses "bolševik" ka eesti keeles. Ettekirjutuses ei olnud juttu apellatiivist "enamlane". Kuid püüdlikud toimetajad jne. pagendasid varsti "enamlase" eesti keelest tänapäevani.
Allakirjutanud arvavad, et ühenduses Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaga tuleks uuesti käibele võtta (resp. lubada) enamlase ajalooline sõnakuju, mis kõneleb mõiste enese väljakasvamisest mitte ainult Venemaal, vaid ka Eestis. Avalikkuse tähelepanu juhtimine sellele sõnale on aga vajalik autoriteetsete organite poolt, nagu seda on Ajakirjanike Liidu keelekomisjon.

ENSV Kirjanike Liidu liikmed

/allkirjad:
August Sang
Ralf Parve
Juhan Smuul
Villem Gross
Vladimir Beekman
Rudolf Sirge
Ilmar Sikemäe
Paul Rummo
Einar Maasik/

On aastasaja algus. Öö

Viivi Luike lugedes

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus, mai on külm ja kevad saamatu.

Ja jälle keegi küsib, lõke surelikes silmades,

miks surematus tuleohvreid nõuab meie ilmades,

miks hea ja kurja vaheline mõõk peab nõnda särama,

et selle valgel lugeda kõik luuletused ära saab,

kas tõesti võim, mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt,

et lõõmav vaimustus peab külma vaimukusse pagema,

kas saab siis pühaduse taime kasta ainult verega,

kas nutu sool, et veenev olla, võistlema peab merega,

kas keegi maa pealt tuhme varje sellega veel peletaks,

kui meie leiged sosinad ta tahkeks tahteks seletaks?

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus. Öö on käes, kuid käsi – saamatu.

On teispool lootust meie alguse ja lõpu püsivus.

Mis on see, mida keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus.

.

Intelligentsed inimesed. Dialoog

Yulia Kleiman: "Õnnepalu tundub olevat väga intelligentne inimene ja hea kirjanik. Aruteludel on ta väga põnevaid mõtteid välja käinud. Aga ma kardan, et tal ei ole piisavalt palju teatrikogemust, et esinduslikku valikut teha. Kui inimene on väga tark, aga ta ei ole piisavalt palju teatrit näinud, võib ta lavastustes näha palju rohkemat, kui seal tegelikult on. Ta võib näha, et lavastaja tahab öelda midagi väga olulist või huvitavat. Ideed seal taga võivad tõesti väga põnevad olla, aga sellest ei piisa, kui tulemuseks on kehv lavastus ja kehvad näitlejatööd.
Ma kardan, et targad, aga teatrikauged inimesed võivad karta öelda, et kuningas on alasti, ja näevad sügavaid tähendusi, mida pildil pole. Aga vahel nii lihtsalt on. Kuningas on alasti ja kõik. Festivalivalik ei tohiks olla kavatsuste, ideede või tekstide võistlus. Oluline on teatrikeel ja see, mis lavalt saali jõuab. Festivalide puhul on kõige tähtsam teatrikeele areng. Ja festivalid jäävad püsima ainult siis, kui nad mõtlevad väga nõudlikule vaatajale. Kui teeme lavastusi inimestele, kes tulevad teatrisse ainult meelelahutust saama, nutma või naerma, sooviga kõigest kohe aru saada, siis ei tee me teatrit kuidagi paremaks."
(intervjuu Merilyn Merisalule, festivali Draama 2014 ajaleht, 7. september 2014)
*
Tõnu Õnnepalu: "Seriaalid vastavad veel selles mõttes täielikult [Tolstoi] kristlikule kunstiideaalile [...] isegi intelligentsed kunstiinimesed võivad [seriaale] vaadata, sest nemadki on ju niisama naiivsed ja rumalad. Niisama lihtsad oma hingelt nagu ... too Peterburi teatrikriitik, noorepoolne naine, keda nägin Tartus festivalil ja kellele mitte miski ei meeldinud, sest ta oli kõike juba näinud, sest tegelikult oli ta ammugi kunstis pettunud (kunstis saab ja tohibki ainult pettuda, sest oma olemuselt on ta ju ometigi pettus!) ja kellele meeldis päriselt ainult see väike hall kassipoeg, kelle ta meie väljasõidul maale enda juurde meelitas ja kinni võttis ja kelle ta oleks hea meelega koju Peterburi viinud. Sest ta oli nii armas. Ja ta oli päris. Mis siis, et ainult kassipoeg. Aga kogu see kunst...! See teater, moodne ja vanamoodne, eksperimentaalne ja reaktsiooniline - kas ta iialgi nurrub su süles, kas ta iialgi surub ennast su vastu? Kassipoeg oli tegelikult metsikuvõitu ja natuke rääbakas. Mida ma ka kriitikule ütlesin. Kuid mu sõnad olid kurtidele kõrvadele."

("Lõpetuse ingel. Märkmeid sügissaarelt", 2015)

 

 Pildistanud Mona Menets (allikas)

Lev Rubinstein - Boriss Nemtsovi surma puhul

Ma tundsin Borissi. Mitte lähedalt, kuid tundsin. Tundsin siiski niivõrd, et olin temaga sina peal. See polegi eriti raske - ta oli üks neist, kellega sina peale minnakse ka kõige pealispindsema tutvuse puhul.
Ta jättis alati õnneliku, vaba ja kerge, isegi kergemeelse inimese mulje. Selline poliitika-Mozart. Jah, sellised kahjuks väga kaua ei ela.
Ta polnud mitte lihtsalt elus, vaid kuidagi väljakutsuvalt elus. Kuid see omadus on alati surnutele solvav, eriti neile surnutele, kes oma kangete sõrmedega on õnnetu maa ihusse klammerdunud.
Olen veendunud, et viha kõige elusa vastu, kõige selle vastu, mis trotsib laibamürki, ei ole teeseldav.
Ma ei tea, kes tappis Borissi ja kes seda teha käskis. Kui me selle kunagi teada saame, siis mitte varsti. Kuid me kõik teame, kes inspireerib ja kes konstrueerib seda ühiskondlikku õhustikku, kus sellised mõrvad pole mitte ainult võimalikud, vaid ka paratamatud.
Ma ei tea, kes konkreetselt Borissi tappis - tappis filmilikult, teatraalselt, võiks öelda "näidislikult", tappis pealinna kõige - vabandage väljenduse eest - sakraalsemas paigas.
Kuid selge on üks: Borissi tapsid surnud, kes on nähtavasti avanud jahihooaja kõigele, millel on jultumust elada, hingata, mõelda ja rääkida.
Kuid elusust ei saa tappa. Selline on loodusseadus, ja selline on inimajaloo seadus. Kui nad neid seadusi ei tunne, siis on nad juhmid istumajäänud. Kui nad püüavad neid seadusi muuta, siis on nad ohtlikud maniakid. Kuid pigem on nad nii ühed kui teised.
Ja seepärast jääb nende poolt tapetud Boriss Nemtsov tuhat korda elusamaks neist koolnuist, kellele näib, nagu oleks nad elus, näib vaid selle põhjal, et nad on ikka veel võimelised ääretuks valeks, alatuks tagakiusamiseks, metsikuteks kohtufarssideks, tapmiseks.
Ja see kurikuulus sild, mis hakkab kunagi ametlikult kandma Nemtsovi silla nime (ma arvan, et mitteametlikult nimetatakse seda juba praegu nii): saagu sellest mälestusmärk Borissile - siirale, ausale, lõbusale ja kartmatule. Sild on hea mälestusmärk. Kas või juba seepärast, et ta ei lahuta, vaid ühendab inimesi.

algallikas

Viidalepp Võerahansu maalist

Ants Viidalepp on Johannes Võerahansust kirjutanud raamatu "Meister" (1998). Võerahansu "Maastik hanedega" (ehk "Karjamõisa õu II") on Viidalepa jaoks olnud pöördelise tähendusega, selle mõjul läks ta Pallasesse Võerahansu õpilaseks. Ka raamatus on sellest maalist mitut puhku juttu. 

Viidalepp nägi maali esimest korda 1942. aastal Tallinna Kunstihoones suurel ülevaatenäitusel "Kolm inimpõlve Eesti kunstis":

""Minu pildiks" oli aga Võerahansu "Karjamõisa õu". Selle olid näitusetegijad riputanud saali kaugemasse ossa, kus ta siis koos Uutmaa, Kitse, Kõksi, Miikmaa ja Lutsuga esindas Pallase nooremaid kunstnikke.

Sinna, ukselt vaadates vasakpoolsesse nurka, läksin alati esimesena. Seal ma istusin jalgu puhkama, ja kui olin järjekordselt tunni Narva maanteel muuseumis ära käinud, pidin jälle just seda pilti nägema. [Narva maanteel, tollasel Adolf Hitleri tänaval, asus siis Tallinna Kunstimuuseum, kus oli suurnäituse vanemate põlvkondade osa.]

Olin uurinud ta läbi toll-tollilt. Teadsin, kus oli kasutatud spaatlit, kus pintslit, kus paksu, kus õhukest värvi. Isegi pintslilöökide järjekorra lõuendilt ülespoole olin mitmes kohas endale selgeks teinud. Aga mis see aitas! Peale kõige muu ei saanud ma lahti tundest, et keegi käis seda tööd pidevalt edasi maalimas: oli päevi, kus näiteks äikesepilv tõusis, ja päevi, kus pilv vajus. Tuli meelde omaenda kunagine äikese kätte jäämine jõeäärsel heinamaal, kuhjategija kihutamine metsikult kappava hobuse seljas, kurdistav kärgatus ja hilisem sao varjus lõdisemine, mis polnud tingitud mitte ainult märgadest riietest.

Pilt lõi küll hädaohutunde, kuid tänu rahulikult pilvi vahtivale poisile ei olnud see tunne siiski mitte nagu vaataja vastu suunatud ja mõjus mingeid imelikke teid pidi tollel raskel ja keerulisel ajal isegi kuidagi julgustavalt. [Minu rõhutus. Just sellisena ongi poiss pildil vaataja saadik ja esindaja. - AP] Selle ja veel mitme seletamatu asja pärast jäi ta minu jaoks niisiis ikkagi piltide pildiks, kohe lausa imepildiks.

... et ma ainult tänu sellelesamale pildile kolisin varsti Tartusse, see on fakt." (lk 17-19)

Lk 74-78 on pikemalt juttu Võerahansu retkest Saaremaale 1920, mil ta oli Laikmaa õhutusel Eesti Rahva Muuseumi jaoks vanavara kogumas. Üks Kaarmal tehtud joonistus saigi hiljem selle maali aluseks. Viidalepa jutust jääb mulje, et katsed maalist pikemalt rääkida viisid ikka tolle Saaremaa-käigu kirjeldusteni: "rääkima hakkasid ka olukorrad, kiigeplatsid, silmapiiril virvendav õhk ja villid jalataldadel." Too 1920. aasta suvi Saaremaal olevat Võerahansu jaoks olnud eneseavastamises oluline. Nii et "Karjamõisa aed" on 36-aastase mehe maal 18-aastase iseenda kogemusest.

Veel üks lõik raamatust, lk 163:

"Võerahansu õppis nii Laikmaa, eriti aga Vabbe juures lõpptulemusena ikkagi seda, mismoodi päris omade, näiteks "Karjamõisa õue" taoliste piltide juures maalida ei tohi. Üks tema Laikmaa-aegne õpingukaaslane sõnastas selle järgmiselt: "Võerahansu keeras Pallases iseendale selja." Ning see oli öeldud kahetsevas toonis. Täna on põhjust olla optimistlikum, sest nimetatud "viguriga" ei keeranud Võerahansu selga mitte endale, vaid oskamatusele ja Triigi-Raua-Munchi mõjudele. Tänu taolisele suurt eneseületamist nõudvale ja isegi valulisele puhastumisele sai ta võimaluse vaadata oma südame kaudu asjade sisse ja paljuski tänu Vabbe targale juhtimisele ka võime nähtut lõuendil "nii, kuidas vaja" kinni panna. Üht-teist on mul sellest olnud võimalus jälgida ka lähemalt. Nii mäletangi Võerahansu natuke töntsi otsaga nimetissõrme, mille ta nagu mingi vihasevõitu hooga oli reprol pikutava poisi peale löönud, ja endastmõistetavust hääles, kui ta põrutas: "Aga see on ju moonapoiss!" Ning pilk, mis seda paljusisaldavat ütlemist saatis, kontrollis, kas ja kui palju ma üldse "asja taipasin".

Ühel teisel korral, kui mul järjekordselt oli õnnestunud teda "Karjamõisa õuest" rääkima meelitada, seekord sellest suurest äikese-eelses tuules visklevast puust, jäi Võerahansu mõttesse. Ja kohe päris tükiks ajaks, enne kui ütles:

"Kas sa tead, Ants, kui ma  s e d a  puud maalisin, olin ise puu." Ja mõne aja pärast rohkem iseendale kui mulle: "Aga see see kõige tähtsam ongi!""

.

tsitaat

„Vaatan teid ja mõtlen, kust see enesekindlus: „see on just nii, mu järeldused on õiged” - kuigi on ju näha, et samahästi võiks järeldada midagi muud. Te eelistate üht vastust mitmest samaväärsest, sest juhtumisi aitab see põhjendada mõnda teie minevikus tehtud valikut, milles te tookord südames päris kindlad polnud ja millel pole teie praeguse jututeemaga mingit seost. See peab olema mingi ajukeemiline kaif, mille tekitab otsus „ma arvan just nii, ma kaitsen just seda võimalust, ma olen veendunud, et asjad on just niipidi, mul on õigus”. See on nagu sigaret, mis otsustatakse pingehetkel ära tõmmata, kuigi tegelikult saaks ka ilma – aga see on vähemasti mingigi konkreetne tegu, millest aju saab oma lühiaegse mõnu kätte ja mille käigus tarvitatakse miski reaalselt lõpuni, lahendatakse läbipõletamise teel ära. Selle kaifi all tehakse otsuseid, see vormib võimalikkused tegelikkuseks. See peab olema mingi sõltuvust tekitav ajukeemiline dispositsioon, mis kisub ütlema „ma tean, ma olen kindel” olukorras, kus võiks sama kindel olla ka milleski muus või kus võiks üldse kindel-olemisest loobuda. Aga see viimane on juba omaette ja võib-olla isegi kangem droog – vabadus kindel-olemisest, olla korraga nii osavõtlik ja huvitunud kui ka ükskõikne selle suhtes, kas miski on kindel. Vabadus tõest, puhas tegelikkus ise. Vaat see on karmim kraam, mitte mingi süütu nikotiin.

Aga mida teha ilma ühe või teiseta, hoidudes üldse mõnuainetest? Võõrutusnähud: norutunne, enesele valetamise tunne, soov ühtaegu end unustada ja enesele meelde tulla. Kuidas ravida: lasta harjumustel ja ja puhtal vormil end kanda ja lõpuks rannale uhtuda, olla ajupuu. Või pöörduda kaifi juurde tagasi – lõpuks on see ju meie enda toodetud droog, nii nagu kanepitaimele lööb õis latva.”