Everything In Its Right Place

See playlist on seotud üle-eelmise saatega – seal oli Robert Glasperi trio lugu, kus nad sulatasid kokku „Maiden Voyage'i” ja Radioheadi laulu „Everything In Its Right Place”. Selle viimase erinevatest versioonidest koosnebki nüüdne Pilveraadio. Loo kirjutas Thom Yorke 2000.aastal kurnava ja depressiooni tekitanud kontserditurnee järelkajana ja see koosneb neljast reast:

kõik on oma õigel kohal

eile ärkasin sidrunit imedes

kaks värvi on mu peas

mida sa öelda tahtsid?

Palast sai hitt ning sellest on sündinud palju versioone. Eriti rohkesti muidugi erinevaid tantsulisi remikse, millest siia on jõudnud Oakenfoldi ja Joe Clausseli omad. Kuulsust lisas ilmselt ka 2001. aasta film „Vanilla Sky”, mis algab selle looga – sellele viitab Aquasky versioon. Alternatiivsema ilmega töötlused on artistidelt In One Ear Out the Analog ja Ananth Ram. Siin on klassikalistele instrumentidele tehtud seadeid: Christopher O'Riley klaveril, Tallywood Stringsi keelpilliversioon, segakoor Scala koos vendade Kolacnytega, Sonose a cappella ja Joshua Roman tšellol (koos DJ Spookyga). Jazztöötlused juba mainitud Glasperi triolt (seekord stuudiosalvestus), Brad Mehldau triolt, Michael Wolffi bändilt ja Tucsoni Jazziinstituudi bigbändilt. Siis veel erinevaid värke: Osunlade ja Erro, Michael Armstrong (kes on välja andnud terve seeria plaate „Rockabye Baby”, kus töödeldakse rockmuusikat laste unemuusika võtmes, siinne lugu kõlab nagu Indoneesia gamelanimuusika), The Young Gods (meenutab pisut Carlos Jobimi), Sbrtk (dubstep) ja Anomie Belle (üsna Björgi moodi). Lisaks Pretty Lightsi mashup, kus Radiohead on kokku sulatatud Nirvana ja Nine Inch Nailsiga, ning Theophilus Londoni „Snow Angel” näitena, kuidas Radioheadi lugu on kasutatud hiphopi-biidina (selliseid näiteid leiaks veel). Lõpetuseks kaks „Everythingil” põhinevat osa Steve Reichi teosest „Radio Rewrite”, kus Reich on kasutanud algmaterjalina Radioheadi lugusid (esimene kord, kui Reich on kasutanud popmuusika-ainest). Reich ütles Yorke'i laulu kohta, et see on rikas lugu, samaaegselt väga lihtne ja väga keeruline. „See oli algselt F-mollis, aga ta ei tule kordagi selle akordi juurde, F-moll akordi pole kordagi nootides. Nii et selles pole toonikat, seal pole kordagi kadentsi tavamõttes, samas kui enamikus poplugudest see on olemas, isegi kui ainult möödaminnes. Teine asi, mis mind tõesti hämmastas, on sõna „everything”, mida lauldakse astmetes I-V-I, toonika-dominant-toonika. Toonika ja dominant on Beethovenil iga sümfoonia lõpus, kõigi asjade [everything] lõpus klassikalises muusikas, nii see lihtsalt käib. Selles palas kõlavad need noodid tegelikult harmooniate tõttu üsna kaugetena, nad ei kõla toonikana ja dominandina. Ja sõna „everything”. Kindlasti Thom tegi seda intuitiivselt. Kindlasti ta ei mõelnud sellele. Ma olen näinud teda klaverit mängimas ja ta kaob sellesse täielikult, nagu peabki, aga see on täiuslik, see ongi everything.” [Ma ei saa muidugi muusikateoreetilises mõttes aru, millest Reich räägib.]