Ülar Ploom 70. Cavalcanti hüpe

Nädal tagasi sai Ülar Ploom 70. 

 

Pildil on kujutatud Cavalcantit enne oma hüpet, 15. sajandi prantsuskeelsest manuskriptist.

See pidi olema ilmselt aasta 1996, kui kevadsemestri jooksul luges maailmakirjanduse mammutkursuse osana meile Itaalia renessansi loenguid Ülar Ploom, külalisõppejõuna EHIst (kuigi ma vaatan praegu ETISest, et tollal oli ta ühtlasi ka Tartu ülikooli ja Helsingi ülikooli hingekirjas). Loengud toimusid vist üle nädala neli tundi järjest ja nad olid Tartu ülikooli peahoone esimesel korrusel ühes neist auditooriumitest, mis jäävad sisse minnes paremat kätt, akendega Ülikooli tänava poole. Loengute aeg oli reede õhtu neljast kaheksani – päris nädala lõpp, kuid ometi ei tahetud neist loengutest puududa, sest nad olid nii hingestatud ja sisukad, Ülar Ploom ise tundus oma itaaliapäraselt teritatud ja tundliku hääle ning vaimustunud intonatsiooniga otsekui mingi renessansi, targa värskuse kehastus. Mina olin tollal 20-aastane, Ploom noorem kui mina praegu, 40, ta oli paar aastat varem Petrarca teemal magistri kaitsnud. Mulle on jäänud meelde mingi aprilli- või maiõhtu, kui oli nii soe, et auditooriumi aknad olid lahti, peahoone oli reede õhtuks inimestest juba tühjaks vajunud, ja Ülar Ploom rääkimas tolles mahedas maiõhtus. Näiteks Cavalcantist – miskipärast on mulle eriti meelde jäänud lugu Cavalcantist, mille on kirja pannud Boccaccio. Cavalcanti jalutab mõttesse vajunult kalmistul, kui teda tuleb tülitama ja õrritama üks noortekamp (ratsa). Cavalcanti vastab neile, et siin omas kodus (s.t surnuaias) võite muidugi öelda, mida tahate, ning toetudes käega ühele hauakivile, võttis hoogu ja oli ühe hüppega kalmistumüürist üle – sest ta oli väga kerge. Ploom jutustas seda nii, et see jäi värvima kogu seda kursust – see Cavalcanti kergus, millega ta oli agressiivse elujõu raskepärasusest üle. See kergus värvib ka tunde, mis veetsin hiljem kitsastest akendest paistva juunipäikese valgel sessi ajal ülikooli raamatukogus paksu renessansi antoloogiat lugedes ja eksamiks õppides. Muidugi andis Ploom meile edasi Italo Calvino „Ameerika loengutest“ pärit käsitlust kergusest – selle raamatu tõlge Ploomilt on samuti ilmunud 1996, nii et ta jagas meiega oma värsket tõlkekogemust. Ploomi enda jutus oli see kergus sees, see oli peaaegu tants, mis sellistest hüpetest koosnes, ja see jäi mulle meelde, teatava ideaalina, mida meeles pidada – kergus, millega pageda ähmase kergemeelsuse eest, täpsus, aredus, peen liigendatus, e bianca neve scender senza venti (ja valge lumi langeb, tuult ei ole).

Oleme Ploomiga hiljem aeg-ajalt kohtunud, me pole lähedased tuttavad, aga me oleme teineteisesse suhtunud aupakliku sõbralikkusega. Mind on üllatanud, et ta mäletab meid, kes me seal loengus istusime, mind, Laurit, keda veel; see tähelepanelikkus on südantsoojendav. Seda toredam oli teda täiesti juhuslikult kohata tänavu märtsis Roomas piazza Farnesel. Olime just Rooma saabunud ja tegime oma esimest tutvumisringkäiku, ja esimesed inimesed, kellega juttu ajasime, oli Ploomide paar, kes tegi seal päikse käes end soojendades aega parajaks enne tagasisõitu Eestisse. Ülar Ploom oli käinud Roomas loenguid pidamas (kui ma õigesti mäletan) ning tundus, et talle tegi heameelt, et itaallased olid teda kutsunud neile omaenda kirjandusest rääkima (või oli see minu heameel, mille ma talle üle kandsin). Oli märts, paavst Franciscus oli veel viimaseid nädalaid elus, Roomas oli kevad juba täies õies. Ülar soovitas Vatikani sattudes kindlasti minna vaatama Peetri katedraali kuldset püha ust, mis on katoliku kiriku juubeliaasta puhul erakorraliselt avatud, ja sealt läbikõndijad saavad täieliku patukustutuse. Hiljem käisimegi seal, olime kogu hiigelkiriku läbi kõndinud ja alles väljudes saime aru, kus see püha uks on – mõistagi sisenesime selle kaudu kirikusse uuesti, mõeldes tänulikult Ülar Ploomile. Igal juhul oli meil väga hea meel, et just Ploomid osutusid meile Rooma väravate avajaks. Kuigi meie kokkupuuted on olnud põgusad, on ta minu jaoks üks olulisi õpetajaid õrnast ülikooliajast – selles mõjusas põgususeski on mingit hõreduse kerget täpsust, millest Calvino Cavalcanti puhul räägib. 

Hiljem Firenzeski oli see Cavalcanti lugu meeles, sest seal see hüpe juhtus – tänaseks muidugi pole enam alles toda kalmistut, see ala on täis ehitatud maju, mis on tänaseks ise juba muistsed, kuid oli hea ringi kõndida neis kvartalites ja teada – siin hüppas Cavalcanti üle müüri, siin on selle kerguse epitsenter. Isegi ülalt Fiesole mäelt (peaaegu pilvepiirilt, "Dekameroni" tegelaste pelgupaik oli poole mäenõlva peal) Firenze peale alla vaadates oli hea sellele mõelda.

Eestisse tagasi jõudes ostsin antikvariaadist Calvino „Ameerika loengud“, raamat oli maha kantud Uusna haruraamatukogust. Uusna on Viljandi lähedal, seal elas mu vanatädi, kellel oli õue peal hiiglaslik pirnipuu. Me lugesime selle raamatu läbi. Olen tänulik.

In memoriam Igor Černov. Jan Levtšenko mälestusi

 

Igor Černov lahkus 21. märtsil, kolm päeva pärast oma 82. sünnipäeva Joensuu haiglas. Tema tuhk maetakse Ida-Soome järvistusse Heinävee maakonda Sompasaarele, kus ta oma viimased aastakümned elas. Hüvasti!

Olen kunagi tema 70. sünnipäeva aegu kirjutanud oma mälestusi temast, neid saab lugeda siit: https://aaree.blogspot.com/2013/03/igor-cernov.html

See tekst on ilmunud ka "Acta Semiotica Estica" X  numbris (2013), kus on ühtlasi ka Silvi Salupere juubelikirjutis koos Černovi bibliograafiaga ja üks Černovi enda artikkel katastroofi semiootikast.

Tõlkisin nüüd ühe teise mälestusteksti, mis ilmus samuti Černovi 70. sünnipäeva paiku. Selle on kirjutanud Jan Levtšenko, kes astus Tartu ülikooli 1991, kaitses seal semiootikaosakonnas magistri- ja doktorikraadi, on seejärel olnud professor Peterburi Euroopa Ülikoolis ja Moskva Kõrgemas Majanduskoolis, tegutsenud ka ajakirjanikuna nii Venemaal kui ka Eestis, viimati 2022-24 venekeelses Postimehes, praegu on tegev Peterburist Berliini kolinud Smolnõi Kolledži õppejõuna.

*

 Jan Levtšenko

Igor Apollonievič Černov: Apolloni poeg, Tartu enigma

Moskvast (mitte) kaugel

Täpselt ei mäleta, kust tuli idee astuda Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonda, kuid kümnendaks klassiks olin juba saanud kelleltki soovituse koguda loomingulise konkursi jaoks publikatsioone. Konkursi olemasolust kuulsin oma koolivenna juures, kelle isa töötas ajalehes Sovetskaja Estonia ja oli olnud kunagi Sergei Dovlatovi sõber. Ma kirjutasin koolide sõjalise kasvatuse õpetajate kokkutulekust, õpilaste vastuvõtmisest kutsekooli ja kohalikest venekeelsetest rockbändidest, kes jäid muidugi tehnilises mõttes eestlastele lõpmatult alla, kuid ideeliselt olid võrdsed lähedal asuva Leningradi undergroundiga. Klassivälise töö juhataja, võimas ohvitserikraadiga brünett naine, vihjas paar korda, et oleks vaja komsomoli astuda. Muidu ei pääse vabariigi kvoodi sisse, aga üldises konkursis langeksin välja juba lõputunnistuse keskmise hinde alusel. Probleem lahenes iseenesest, kui viimases klassis hakkasin käima vene keele ja kirjanduse repetiitori juures. Tema nimi oli Irina Grigorjevna Erbsen, ta oli lähedastes suhetes Zara Grigorjevna Mintsiga, Tartu ülikooli professori ja Juri Mihhailovitš Lotmani naisega – Lotmanist ei teadnud ma samuti midagi. Irina naeris „tühise“ ajakirjanikuhariduse välja. „Ta on pealinnakarjääri tahtma hakanud!“ Tema hääl à la Faina Ranevskaja kõlas nagu mögafonist. „Ja samal ajal õitseb siinsamas meie maa juhtiv filoloogiakoolkond!“ Ma ei saanud hästi aru, mida tähendab „filoloogia“, ja kohmetusin. Valik oli tehtud. Isa ärritus. Ema aga vastupidi muutus söakamaks: sest Tartu on ju ikkagi meie väike Eesti, mitte võõras tohutu Venemaa!

Teaduslike huvide kasvatus

Irina dresseeris mu välja, andku jumal seesugust igaühele. Ma astusin sisse maksimumpunktidega. Kuue kolmega lõputunnistus sai lõplikult unustatud. Algasid uued liberaalsed ajad. Nende eredaks tunnistuseks olid Jethro Tulli kontsert Tallinna lauluväljakul ja majandites kartulivõtul käimise lõpp, putš Moskvas ja betoonkamakad Eesti Raadio hoone ees, uus Tartu õlu Aleksander ja iseseisva vabariigi väljakuulutamine.

1991. aasta august oli hullumeelne. Õpingute algus selle taustal jäi kuidagi häguseks. Vajadus mängida partisani ühikas, kus polnud kohti, antisanitaarsus, rasvased lutikad, vastik söök „Tempo“ sööklas ja pankrotioht pärast esimest joomingut – ei mäleta, kuidas ma sellest välja rabelesin. Antiikkirjandust luges dotsent Unt (kõik hüüdsid teda „Polaarhundiks“ [Полярный], ilmutades süütut šovinismi), sissejuhatust kirjandusteadusse Roman Leibov, juba tollal kultuslik õppejõud, kuid veel mitte venekeelse interneti isa, rahvaluulet Igor Apollonievič Černov. Ta jäi kohe meelde oma metsiku isanime, käheda hääle, punase pintsaku ja võluva ebatseremoniaalsuse pärast. „Mis see on?“ huvitus ta, haarates kinni esimeses reas istuva neiu kaelaehtest. „Kas see on kultuur?“ Lévy-Bruhl, Lévi-Strauss, Malinowski ja Mauss... Lugesime muuseas Maksimovi „Ebapuhast jõudu“ kui kõige arusaadavamat asja [19. sajandi vene etnograafi Sergei Maksimovi teos vene rahvauskumustest]. Mille jaoks seda kõike vaja oli? Ma ei tea praegugi, kellele oli mõeldud kultuuriantropoloogia filoloogiateaduskonna esimesel kursusel. Mind kui pealispindset inimest lummas Apolonitši artistlikkus, tema võimas huumor ja vahetute reaktsioonide amplituud. Peale selle ta veel jõi hirmsasti, mis minu tollase naiivse pilgu jaoks lisas deemonlikkust.

Kui jutt jõudis selleni, kelle juurde seminari minna, polnud kahtlustki. Ma tahtsin kirjutada sellest, mida ma armastasin ja, tahaks loota, hästi tundsin. „Ma kirjutan kursusetöö rockist [о роке]...“, piiksusin ma esimesel kohtumisel. „Kes see Rokke on?“ küsis Apolonitš tähtsal ilmel. Sattusin segadusse. Muusika kui uurimisobjektiga oli lõpp. Apolonitš ei olnud pimedusega löödud inimene, ta tsiteeris loengutes biitleid ja kandis jalas metallpannaldega saapaid, mida inglise keelt valdava nõukogude dotsendi kohta isegi liberaalses Eestis oli vägagi palju. Aga ma kujutasin liiga uduselt ette, kuidas rock-kultuuri kirjeldada, ja minu tulevane juhendaja komplekteeris just tollal seminari Tartu-Moskva semiootikakoolkonna sõnastiku koostamiseks. Mulle said alajaotused „Semiootilise kirjelduse üldprobleemid“ ja „Kultuurisemiootika“. Varsti sain aru, et need on sõnastiku peamised teemad, ja veel mõne aja pärast jäin projekti üksi – sellest hiljem.

Romaan semiootikaga

Sõnastik oli Apolonitši võimalus ajalukku minna. Kogu elu oli ta olnud oma suure õpetaja Juri Mihhailovitš Lotmani varjus: aitas korraldada esimesi semiootika suvekoole; tõlkis erihoidlast Ameerika raamatuid, et saksakeelne õpetaja saaks nendega töötada; aeg-ajalt kirjutas juhuslikest asjadest, alates kirjastusest „Alkonost“ [sümbolistide loomingut avaldanud Petrogradi kirjastus 1918-1923] kuni keeldude semiootikani; kaitses väitekirja Vene barokist, kuid edaspidi selle teemaga eriti enam ei tegelnud; andis välja 70ndate maitse jaoks mässumeelse valiku vene formalistidest koos nende põhimõistete tesaurusega, kuid ei jätkanud seda üritust, kuigi krestomaatia kaanel seisis „Esimene osa“. Kõige selle taga oli sügav isiklik draama, mille analüüsimiseks pole mul ei soovi ega ka eriti kaalukaid põhjendusi. See oli eksimatult tunda, tuli juhuslikult esile mõnes väliselt tühises märkuses, äkitselt kühmu vajunud figuuris ja hajameelses pilgus, sügava üksilduse auras, mis saatis mu vardjat koos tema kauni portfelli, väärika mantli, elegantsete prillidega. Esimesed kaks aastat vaatas Apolonitš mööda, isegi kui ma midagi rääkida püüdsin. Neljandal kursusel läksin tehnilistel põhjustel üle teise juhendaja juurde, kes tegi minu heaks palju rohkem kui Apolonitš. Ta jäi minu iidoliks, aga me tegime sõnastikku edasi, kuigi kõigile oli selge, et idee on pehmelt öeldes läbi mõtlemata. Ma lugesin hoolega läbi terminoloogilise leksikograafia uurimusi ja veendusin üha rohkem, et me liigume pimesi. Apolonitši idee seisnes selles, et me koguksime Tartus avaldatud 25 köitest „Töödest märgisüsteemide alalt“ välja terminid koos autoripoolsete definitsioonidega. Ta sai hästi aru, et pärast Lotmani enneaegset surma 1993. aastal algab Tartu humanitaarse keskkonna jaoks uus periood. Sõnastik pidi epohhi sulgema, tähistades üleminekut uude aega. Kuid selle sulgemise jaoks polnud ei kontseptuaalseid ega inimlikke ressursse.

Lotmani enda initsiatiivil loodud semiootikakateeder sattus vene kirjanduse kateedriga nugade peale. Vene kultuuriloo ja semiootika eristamatus asutaja eluloos pani algusest peale kahtluse alla eraldi institutsiooni vajalikkuse. Kirjandusteadlased ei varjanud irooniat, sest uude kateedrisse läksid ju need, kes olid kogu elu tegelenud kirjandusteooriaga, mis oli end nõukogude aastail lõplikult diskrediteerinud. Lotman on surnud, aga kes need inimesed on? Nad on samasugused kui meie, ainult et tegelevad kõrvalise tähtsusega asjadega. Tõeline värk on 19. sajandi vene emigrandid, nagu kuulutas meile Juri Mihhailovitš oma „Vestlustes vene kultuurist“! Seejuures olid Apolonitši ambitsioonid ilmselged: rebida end lahti õpetaja karismast ja kui mitte realiseerida end ise, siis vähemalt anda see võimalus teistele. Õpetada eesti keeles, muuta kohta, kuvandit ja kui õnnestub, siis ka metodoloogiat. Kopeerimismasinad, faksiaparaadid, soliidsed lambid ja ülikallid Thomas Albert Sebeoki entsüklopeedilise semiootikasõnastiku komplektid osteti Lotmani mälestuse nimel, kelle distribuutoriks osutus tema, Apolonitš. „See kõik on sellepärast, et ma olen nii charming“, ütles uue kateedri juhataja, patsutades hellalt äsja lahti pakitud kohvimasinat.

Minu kursusekaaslased, kes sõnastiku kallal töötasid, kaitsesid oma diplomid ja kadusid silmapiirilt. Üht kohtasin ma segamas kaarte Eesti Kirjandusmuuseumis, teine ilmus juhuslikult radarile sajandivahetusel Tveris õlletehase „Afanassi“ töölisena. Mina õppisin magistantuuris ja hakkasin tegelema formalistidega. Kõik sõnastiku materjalid oma erinevas armetuse astmes kogunesid minu kätte, et ilmuda lõpuks 1999. aastal, kui Apolonitš Tartus enam ei töötanud, olles kaotanud konkursi kateedrijuhataja kohale. Kõik oli ilmselt õiglane. Ta ei olnud enam ammu midagi kirjutanud. Enne oma lahkumist uude ellu, mis jätkub senini Eestist mitte väga kaugel, jõudis mu õpetaja korraldada 1995. aasta noorte semiootikute suvekooli, kus ma tutvusin antropoloog Ilja Utehhiniga, kes sai hiljem Peterburi Euroopa ülikooli professoriks [tõlkija märkus – Utehhin lahkus sellelt kohalt 2022 pärast sõja algust; Jan Levtšenko ise oli samas ülikoolis kunstiajaloo professor 2002-2008]. Tema mõju mulle, nagu ka minu tänu talle on mõõtmatu. 1996. aastal sõitsin talle külla, ühtlasi ka üliõpilaskonverentsile, kus tutvusin oma esimese naisega. Apolonitš ütles, et Venemaale minna on esialgu vara. „Elage kahekesi Tartus – küll siis paistab“. Mõistes oma prognoosi kergemeelsust, võttis Apolonitš mind sõnastiku väljaandmise granti ja jagas igakuiselt välja dollareid. Isa varase surma ja igavese rahapuuduse taustal on mulle pisarateni mälestusväärne elektriline veekeedukann, mille ostsin esimese grandiraha eest.

Eemale ajaloost

1997. aastal, mis osutus Apolonitši kui ülemuse viimaseks õnnestunud aastaks, sõitsime suure kambaga Imatrasse semiootikakongressile. Seal sain esimest korda teada, et ma olen „mister Levitsenko“, võin ujuda Saimaa järves koos Ungari semiootika klassiku Vilmos Voigtiga ja lõunalauas jultunult istuda Saksa professori Aage Hansen-Löve kõrvale, kelle kohutavalt mahukat raamatut olin hardalt tsiteerinud oma magistritöös. Apolonitš andis nõu: „Miks te midagi endale hotellituppa kaasa ei võta? Neil jääb ju kõriauguni üle!“ Kolumbia kolleegid, tuleb tunnistada, ei löönud risti ette ja võtsid lõunasöögile kaasa Prisma logodega kilekotid, mis hiljem punnitasid ja lekkisid sektsiooniistungitel. Oma esimest ingliskeelset ettekannet parandasin koos õpetajaga tema numbritoas otse kuulsa kose graniitsängi kohal. „Öelge veel kord „towards“!“ läks Apolonitš keema. „Teist ei saa keegi aru, see pole mingi nõukogude kool!“

Aasta pärast nägime viimast korda, jalutasime pikalt tuulisel Vabaduse väljakul tema Tallinna korteri lähedal, jõime kohvi endises Moskva kohvikus. Apolonitš rääkis, et ta ei pea kellegi vastu viha ja on rõõmus kateedrist lahkumise üle. Vaevalt oleks ta saanud minult midagi paluda, kuid sain aru, et sõnastik tuleb välja anda. Selle tagajärjel määriti mulle kaela kaasautor, kellel polnud asjaga mingit pistmist, ja mul on õpetaja ees häbi. Miks ma ikka veel teda nii kutsun? Ta õpetas mulle, kuidas ennast mitte tõsiselt võtta. Tõenäoliselt takistab see tõelisi läbimurdeid, kuid samas hoiab see alatuse eest. Ta õpetas mind naerma, et mitte nutma puhkeda, sest maailm ei hinda seda. Ja veel tean ma kindlalt, et elu on suurem ja tähtsam kui teadus. Apolonitš ütles vähem, kui võis. Ta lubas endale mitte enam viitsida. Ja mul on ükskõik, kas ta kahetseb seda. Sest saladus on tähtsam kui edu.

Raamatust „Поколения ВШЭ. Ученики об учителях“ (Moskva Kõrgema Majanduskooli kirjastus, 2013, lk 22-24)