Sügis 2025. Did they get you to trade your heroes for ghosts? Minu Pink Floyd

 

Tekst mu Pilveraadio uue playlisti juurde, mis oli sinna riputamiseks liiga pikk. Asi ise on siin: https://www.mixcloud.com/aarepilv/s%C3%BCgis-2025-did-they-get-you-to-trade-your-heroes-for-ghosts/

Minu esmakohtumine Pink Floydi muusikaga toimus lapsena Avo Paistiku multifilmi „Pühapäev“ kaudu. See film valmis 1977, Paistik oli stsenarist ja režissöör, Priit Pärn kunstnik-lavastaja, Janno Põldma operaator. Tiitrites ei ole mainitud Pink Floydi, sest Lääne muusikat näpati nõukogude ajal ilma viitamata igal pool, aga helikujundajaks on märgitud filmi helirežissöör Toivo Elme ning muusika toimetajaks helilooja Alo Põldmäe. Andreas Trossek on kirjutanud: „Efekti võimendas veelgi ansambli „Pink Floyd” ülipopulaarselt LP-lt „The Dark Side of the Moon” (1973) laenatud filmimuusika. Briti progeroki ühe lipulaeva muusika sattus linateosesse, võiks öelda, tööõnnetuse tagajärjel: filmi helioperaator oli „Pink Floydi” muusika kasutamist soovitanud seejärel, kui režissöör keeldus helilooja kirjutatud heliriba kasutamast, ent film oli siiski tarvis kiirelt lõpetada.
Arhiivandmed sedastavad, et helilooja Tarmo Lepiku esitatud 9,5 minutit muusikat, kus oli kasutatud väljavõtteid ka Beethoveni „Kuupaistesonaadist”, „on tehtud halvasti ega vasta nõuetele” (Joonisfilmi „Pühapäev” põhidokumentatsioon, lk 33, 36). Paistik oli andnud filmile kindla rütmi, kus kõige väiksem rütmi osa oli kuus kaadrit ja et kaadris oli 24 sekundit (S. Teinemaa, Vastab Avo Paistik, lk 9.), siis klappisid sellega ideaalselt Toivo Elme soovitatud helilõigud plaadi B-poole avaloost „Money” ning naisvokaali sisaldavad lõigud A-poole lõpuloost „The Great Gig in the Sky”.

Muide, „Pink Floydi” LP kaanekujunduses figureerivat värvispektri motiivi parafraseeris avalikult ka „Pühapäeva” reklaamplakat.“ (Andreas Trossek, Eesti popanimatsioon 1973-1979: joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi , 2009, kd 18, nr 1-2, lk 69-107.)

Kui ma õigesti mäletan, siis kasutatud on ka kolmandat lugu „Breathe“. Mulle väga meeldis kogu film oma vahelduva tehnitsismi ja psühhedeeliaga, see oli üks mu lemmikmultikaid. Ja eriti „The Great Gig in the Sky“ jäi oma ebamaise õhulisusega meelde – aga ma ei teadnud, kes see on, ja ega ma ei mõelnudki selle üle. Ükskord, kui see film jälle telekast jooksis, läks mööda mu ema ja küsis, kelle muusika see on, kas biitlid. Mu ema kuulub põlvkonda, kelle noorust kujundas biitlite muusika, mida oma kooli poisid püüdsid bändiga järele teha. Miski selles muusikas meenutas talle seda. Selle küsimuse põhjal jäi mulle mulje, et see võib-olla on biitlid, ja kui on, siis peaks biitleid kuulama (millalgi 20ndais eluaastais kuulasingi kõik biitlite plaadid läbi ja sain aru, miks nad nii tähtsad on); aga igal juhul on see minu eelaja muusika, see esindas maailma, mis oli mind enne sündi ees ootamas, see mütoloogiline keskkond, kuhu ma sündisin. Võimalik, et see on minu eluhoiakut kuidagi ka kujundanud – maailm, mis sind sellise muusikaga juba ees ootab, tekitab ju lootust.

Esimene kord, kui ma teadlikult Pink Floydi kuulsin, oli ilmselt 1987 või 88, kui ETV noortesaates „Noortestuudio pärastlõuna“ (poolteist tundi pühapäeviti, saatejuhtideks verinoored Vahur Kersna ja Ivar Vigla) näidati „Learning to Fly“ videot. Seal saates oli rubriik, kus näidati paari Lääne muusikavideot ja kommenteeriti neid (kui õigesti mäletan, kommenteeris neid noor Priit Hõbemägi). Miski selle laulu meloodiakäikudes võlus väga, ja seal on see õhulisem osa, mille taustal jookseb mingi süntesaatorirütm; video ise ka mõjus – noor mees viljapõllul vikatiga (nüüd tean, et tema niitmisviis on absurdne), ta ihkab lennata, jookseb kaljuäärest üle ja temast saab kõrgustes liuglev kotkas. See oli laul plaadilt „A Momentary Lapse of Reason“, mis on Watersi-järgsest perioodist, Gilmouri ja Wrighti kujundatud lõpusirgest, aga minu teadvuses paigutus ta kõrvuti samuti tollal popi Nik Kershaw’ looga „Wouldn’t It Be Good“, neis on kuidagi sarnased natuke pidurdatud meloodiafraasid, kärisev elektrikitarr koos sujuva süntesaatoriheliga, ja samuti huviäratav video. Oli aeg, kui uudse nähtusena tekkis videokohvik – Männimäel KEKi hoones avati kohvik Qma, kus võis õhtut veeta nii, et telekast tulid Lääne muusikavideod, mäletan, et nägin seal Kershaw’ videot. Nii et minu kujutlus Pink Floydist oli esialgu popikam, kui ta tegelikult on. Kolmandana paigutub sinna kõrvale miskipärast (ilmselt näidati seda samuti seal noortesaate videorubriigis) Genesise „Land of Confusion“, mille videos esinevad grotesksete nukkudena nii bänd kui ka Reaganite paar, kõhedaks võttev ja haarav video.

Varsti sain kuskilt (ilmselt Viljandi plaadipoest Meloodia? Või ilmus see meile vanemate kaudu? Ma ei mäleta selle ostmist) nende kontsertplaadi „Delicate Sound of Thunder“; see oli mingi Melodia firma välja antud lühendatud versioon, sest kui nüüd selle plaadi track listi vaatan, siis kõiki neid küll minu plaadil ei olnud; ma isegi ei mäleta, kas minu plaat oli duubelplaat nagu originaal, või ühe-plaadi-versioon. Igal juhul olid seal peal seesama „Learning to Fly“, „Wish You Were Here“, „Shine On Your Crazy Diamond“, „Yet Another Movie“, „On the Turning Away“, „Time“, „Money“, aga seal kindlasti polnud „The Great Gigi“ (mis on originaali tracklistis). Ilmselt seda kuulates saingi aru, et „Pühapäeva“ muusika oli tegelikult Pink Floydilt. Ma kuulasin seda plaati palju, selle muusika sisemine maht vaimustas mind, seda võimendas ka asjaolu, et tegu oli kontsertversioonidega, mitte timmitud stuudiosalvestustega. Ja mulle meeldis seda kuulata nii, et ma heitsin põrandale pikali, panin kõlarikastid kahele poole pead ja kuulasin neid, nagu oleks nad kõrvaklapid, kinnisilmi – nii sain ümbritsevast välja lülituda ning täielikult muusikale keskenduda. See plaat sisaldas „Momentary Lapse’i“ lugusid läbisegi 70ndate klassikaga, aga ilma Watersita, läbivalt Gilmouri vokaaliga – ja ilmselt see kujundaski minu jaoks Pink Floydi etaloni, nii et ma ei mõista kahetseda Watersi lahkumist ning eelistan Gilmouri pehmemat, poeetilisemat ja meloodilisemat versiooni Pink Floydist. 70ndate lõpp ja 80ndate algus, albumid „Animals“, „The Wall“ ja „The Final Cut“, mis väljendavad eelkõige Roger Watersi liini, mis on iroonilisem, päevakajalisem, kontseptuaalsem, muusikaliselt kuidagi robustsem, jääb mulle võõramaks, minu Pink Floydi meelisrepertuaar koosneb peamiselt 70ndate esimese poole ja 80ndate teise poole muusikast, kus Gilmour ja Wright annavad rohkem tooni. Ja seepärast polnud mulle ka Watersi osutumine jobuks pärast Ukraina sõja algust eriline tragöödia – Gilmour oma jõulise ja õrna kitarriga ning Wright oma kosmoslike passaažidega jäävad mulle ikka alles. Ka vokalistina istub Gilmour mulle hulga rohkem, tema hääles on rohkem soojust ja sügavust, mis säilib isegi vana ea salvestistes, Waters on on kuidagi pindmine, kitsa häälega, isegi kuidagi virisev oma häälekasutuselt (ainus plaat, kus tema vokaal mulle on meeldinud, on tema versioon Stravinski „Sõduri loost“ 2018, aga seal ta ei laula, seal ta räägib, esitab kõigi tegelaste tekste, ja teeb seda minu meelest veenvalt). Waters kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta öeldakse „otsustas enne surma oma nekroloogi ära rikkuda“. Ja kurat temaga.

Millalgi haaras mindki võimalus vaadata 1939. aasta filmi „Võlur Oz“ sünkroonis Pink Floydi „Dark Side of the Mooniga“ – keegi oli avastanud, et plaat sünkroniseerub suurepäraselt filmi esimese poolega. Kuigi selle sihilikkus on bändi poolt ümber lükatud, on see siiski võluv kogemus, soovitan järele proovida, plaat tuleb mängima panna filmi alguses lõvi esimese möirge ajal.

Minust oli kuulmata jäänud Pink Floydi psühhedeelne algusperiood, kus bändi muusika peamine kujundaja oli Syd Barrett. Millalgi tänavu jaanuaris kuulasin Tartus kõndides juhuslikult „Breathe’i“ ja sain aru, et ma peaksin tegelikult Pink Floydi algusest lõpuni läbi kuulama. Ja ma tegingi seda, alustades nende 60ndate keskpaiga esimestest salvestustest, kuulates ka bändiliikmete soolo- ja koostööplaate, kuni kõige uuema ajani välja – uusim on David Gilmouri „The Luck and Strange Concerts“, tema mulluse sooloplaadi kontsertversioon koos Pink Floydi vanade hittidega, see ilmus tänavu oktoobris. Nende kõrgpunktini, „Dark Side of the Moonini“ jõudsin juba märtsis ja kuulasin seda Firenze lähistel Fiesole mäel.

Barretti ajastu avastamine oli huvitav, lisas mu Pink Floydi kogemusele uue ja sügavama kihi, sain kinnitust oma tundele, et Pink Floyd oli tugev siis, kui nad tegutsesid võrdväärsete kambana, mitte Watersi saatebändina, kelleks nad enne lõhkiminekut olid muutumas, ja et Watersi lahkumisele järgnenud taassünd oli minu jaoks ikkagi teine sisuline kõrgpunkt – sest nad suutsid jälle ühise kambana tegutseda (aga muidugi mängivad siin kaasa mu teismeliseea sessioonid kahe kõlari vahel). Trummar Nick Mason tundub küll olevat rohkem taustal, samas on just tema kirjutanud Pink Floydist raamatu (mis on ka eesti keeles olemas) ning tema kaudu avastasin väga huvitava muusiku ja helilooja Michael Mantleri, kellega Mason 80ndail koostööd tegi.

Siinse playlisti avab üks jämm aastast 2007, kust on pärit Gilmouri uusima sooloalbumi „Luck and Strange“ nimiloo põhimotiiv – siin mängib Richard Wright, kes suri aasta pärast seda jämmi, nii et Gilmouri albumil (nagu ka viimasel Pink Floydi nime all ilmunud albumil „The Endless River“ 2014) osaleb Wright klahvpillimängijana postuumselt.

Siin on lugusid koosluselt Nick Mason’s Fictitious Sports, mis oli tegelikult Carla Bley juhitud projekt, ning Bley tollaselt elukaaslaselt Michael Mantlerilt, kellega Mason samuti koos muusikat tegi, nt plaadi „Something There“ (1983), kust on lood „Seventeen“ ja „Nineteen“; siin on ka mitu katkendit Mantleri hilisemalt plaadilt „Hide and Seek“, kus Mason küll kaasa ei tee, kuid mis on 2001 salvestatud teatrimuusika Paul Austeri sõnadele. Roy Harperi „Hope’i“ muusika on Gilmouri kirjutatud: Gilmour palus oma teist sooloalbumit „About Face“ (1984) tehes Harperilt selle viisile laulusõnu, kuid ei jäänud nendega rahule, Harper tegi siis sellest enda loo (muuseas, siin mängib kitarri Led Zeppelini Jimmy Page). Brian Ferry on siin sellepärast, et Gilmour osales kitarristina Ferry plaadil „Boys and Girls“ (kuid mitte selles loos), aga ka sellepärast, et „Don’t Stop the Dance“ oli üks mu lemmikuid mu pisikeses plaadikogus samal ajal kui Pink Floydi plaat (see oli üks Greenpeace’i duubelplaat paljude erinevate artistidega). Siin on lugusid Gilmouri ja Wrighti sooloplaatidelt ning Pete Brownilt ja Michael Chapmanilt, kes olid plaadifirma Harvest artistid 1970ndate algul, kui seda oli ka Pink Floyd.

Pilt on ühelt särgilt, mille sain ühest Firenze särgipoest ja millele tegi mullu sügisel komplimendi üks noormees, kes igavles Tbilisi kunstimuuseumi poes leti taga ostjaid oodates ja kõrvaklappidest midagi kuulates.