22.1.08

Брежнев


Brezhnev oli minu lapsepõlves midagi mütoloogilist, või õigemini midagi, mille olemasolu polnud sattumuslik, vaid absoluutne. mäletan, et ükskord tuli ema koju ja ütles, et Brezhnev on surnud; mäletan isegi seda hetke - vana korteri elutoas, ema seisis koridorist tuleval uksel ja mina istusin diivanil, oli juba õhtu. mulle tundus see esimesel hetkel arusaamatu, sogane ütlemine, sest Brezhnev oli minu jaoks midagi üldnimelist; sama hästi võinuks öelda "Viljandi linna pole enam meie maja ümber" või midagi sarnast. mitte et Brezhnev minu jaoks midagi olulist või tähtsat oleks tähendanud, pigem just vastupidi, Brezhnev oli lihtsalt mu olemisega kaasas käiv endastmõistetav taust, nagu nt vanaema tehtud Vana Toomaga seinavaip, mis rippus mu selja taga selsamalgi hetkel, mil ema tuli ja ütles, et Brezhnev on surnud. see mu hämmeldus oli natuke sarnane sellega, kui olin teada saanud, et mina pole ainus inimene maailmas, kelle nimi on Aare. tagantjärgi võib vist öelda, et sel hetkel hakkas minus arenema ajalootaju - et ükski asi, mis on eksisteerinud juba enne minu sündi, pole sellepärast veel igavene; asjad, mis ulatuvad mu enda olemasolust ettepoole, ei ole veel sellepärast veel etteantud püsivad faktid. see oli üks järjekordne samm selles igavesest maailmast ajalisse maailma kukkumises. varsti pärast seda hakkasin vanemate käest uurima, et mis siis enne Brezhnevit oli, sain teada, et rea alguses seisab seesama Lenin, kes oli seni olnud mu jaoks lihtsalt üks kõikjal mainitav müütiline tegelane, siis tuli Stalin (kellest tol hetkel kuulsin vist küll esimest korda, igal juhul tundus ta tol hetkel mingi põgusa Lenini-epiloogina), siis (nagu kuulmise järgi endale kirja panin ja sellega palju nalja tekitasin) Russjov, teine senikuulmatu tegelane, kelle põhiiseloomustuseks jäi, et tema ajal kasvatati Eestis maisi. enne seda olid minu jaoks olemas vaid müütilised tegelased Lenin ja Brezhnev (Preesnev), keda omavahel sidus isanimi Iljitsh - see Iljitsh tundus mulle nende kahe tegelase juures eriti olemuslik, see kõlas mitte nimena, vaid erilise tiitlina, mille Lenin on pärandanud otse Brezhnevile (nii nagu Caesari nimi pärandus Augustusele, saades tiitliks ja omandades "keisri" tähenduse - seda ma tollal ei teadnud, see on mu praegune võrdlus).

siin videos võib näha, kuidas Brezhnev esines Jaapani televisioonile 30 aastat tagasi, revolutsiooni 60. aastapäeval. mina olin siis pooleteistaastane.

3 kommentaari:

jack ütles ...

kui vaadata, kuidas ta otsekui eksinuna, ehmununa, natuke ärakatkestatuna ja tegevuseta end ümbritsevat põrnitseb, siis on selles tõepoolest miskit, mis välistab igasuguse sattumuse. mulle meenub vastupidise peegeldusena üks kaader derrida dokumentaalfilmi lõpust, kus derrida paistab istuvat mingi toa keskel, tooli peal, ning tema ymber askeldavad filmimehed valguse, mikrofonide ja muu sellisega, ja derrida istub seal absoluutselt segamatult ja peaaegu liikumatult, sõrmitsedes välgumihklit, pilgutades aeg-ajalt silmi, üleni mõttes, peaaegu kadunud mõttesse. siin, brežnevit vaadates - eriti algupoolel, kui ka tema ümber pisut askeldatakse - paistab tema kummastav pilk ja ümbritsevale keskkonnale tahtmatult kaasarabelev kehakeel ütlevat: mida peaksin ma mõtlema?

aaree ütles ...

soovitan jälgida sekundeid 0:50 kuni 0:55 - mõistatuslik liigutus peaga

Jack ütles ...

just just, sealt umbes see abitus algabki:)