suur must loom

selle majanurgaga, mis siin silmapõhja-pildil on, meenub mulle vahel üks unenägu mu varasest lapsepõlvest. seisan seal maja nurga juures, vaatan siiapoole, kust see pilt tehtud on, ja sealt tuleb minu poole hiigelkoer - musta pika karvaga, nii et karvad puudutavad maad, karvad pole mitte lihtsalt pikad, vaid samas ka kohevil. koera pea on pigem ümmargune, pikka koonu tal pole, pigem on see kassi pea kujuline, aga samas on tema karvastik tihe ka näol, nii et silmi ega suud pole samuti näha. ta on nii suur, et ma mahun talle kõhu alla, kui mõlemad püsti seisame (hakkasin praegu peas arvestama, et kui ma tolle une ajal olin vahest 3-4 aastane, siis võis see koer olla ehk nii väiksema hobuse mõõtu, aga tegelikult ei saa nii arvestada - ainus mõõt on see, et inimene mahub püsti tema kõhu alla; kohtuksin ma selle koeraga nüüd uuesti, mahuksin endiselt püsti ta kõhu alla). ühelgi päris koeral pole ma näinud korraga nii pikka ja nii kohevat karvastikku. tema liikumisviis - kuidagi sujuv ja samas lõngerdav; ei oska osutada millelegi muule kui noile hiina draakoneile, mida mitme inimesega etendatakse - see, kuidas draakoni pea tavaliselt liigub, meenutab toda koera.
nojah, see koer tuli minu poole, kes ma seisin seal maja nurga juures, ja mattis mind oma ülipikkadesse ja ülikohevatesse karvadesse (või on see mattumine ainult minu hirm ja lootus, milleni unenägu ise ei jõudnudki?). ma ei mäleta, et see oleks olnud ainult õudne, pigem ka õdus. õuduse ja õdususe segu. igal juhul polnud see selline õudus, mille eest põgenetaks kabuhirmus, pigem selline hetkeline õud, nagu mäletan tundvat oma varasest lapsepõlvest, kui nutsin kõvasti ja hetkeks olin hingetu. olen hiljem näinud teisi väikseid lapsi nii nutmas - hetkeks jääb ta täiesti hääletuks, sest ta ei saa enam hingata, ta on oma kisalihased nii krampi löönud, et hetke jooksul ei suuda ta sisse hingata. nii see hingetuks jäämine kui uuesti hingama hakkamine on täiesti tahtmatud, nad lihtsalt juhtuvad, hetke jooksul tuntakse suurt õudu sellest, et hingamine on kadunud, aga lihtsalt seistakse seal, suu lahti ja nägu kõver, ning oodatakse hingamise ja hääle tagasitulekut. just mingit sarnast õudusetunnet oli tolle koera lämmatavas karvastikus, mis ometi oli ka pehmeim ja õdusaim asi, mida kogenud olen.
umbes nii kuus kuni kaheksa aastat pärast seda minu eluhaku-unenägu seisis mu vanaema, kes oli oma elu loojaku serval, sellelsamal kõige parempoolsemal aknal - ilmsi, vaatas välja ja kutsus mind vaatama: "vaata, kuidas see koerake seal hüppab ja kargab laste keskel." vaatasin, aga õu oli tühi, vanaema nägi avasilmi und.

20. aprill - vahetan pildi ümber, senise pildi kleebin siia:


25. juuni, uus pildivahetus:
22. märts 2009, tõstan kolmanda pildi ka siia: