Vaino Vahing RIP

eile, Vahingu surmapäeva õhtul sattusin lugema Kafka järelejäänud fragmentide hulka kuuluvat teksti "Leivapäts" ja mulle tundus, et see jutt puudutab kuidagi (kuidas, ei oska seletada) üsna täpselt nii Vahingut ennast kui seda, mida ma ise tunnen tema surma puhul (ja tundsin juba Undi surma puhul). Kafka jutt ise on selline:

Laual lebas suur päts leiba. Isa tuli noaga ja tahtis leiba pooleks lõigata. Aga ehkki nuga oli tugev ja terav, leib polnud liiga pehme ega liiga kõva, ei hakanud nuga peale. Meie, lapsed, vaatasime imestunult isa poole üles. Isa ütles: “Miks te imestate? Kas pole tähelepanuväärsem, et midagi õnnestub, kui et see ei õnnestu? Minge magama, ma tulen sellega ehk veel toime.”
Me heitsime magama, kuid aeg-ajalt, kõige erinevamatel öötundidel, tõusis üks ja teine meist voodist ja sirutas kaela, et näha isa, kes ikka veel, suur mees oma pikas kuues, parem jalg eespool, püüdis nuga leiva sisse ajada. Kui me varahommikul üles tõusime, pani isa just noa käest ja ütles: “Näete, mul pole see veel õnnestunud, see on nii raske.” Me tahtsime esile paista ja seda ise proovida, isa lubaski, aga me suutsime nuga, mille pide muide isa haardest peaaegu hõõgus, vaevalt üles tõsta, nuga lausa perutas me käes. Isa naeris ja ütles: “Laske noal olla, ma lähen nüüd linna, õhtul katsun ma jällegi seda leiba lõigata. Ma ei lase mingil leival ennast narriks teha. Lõpuks peab ta laskma end lõigata, ainult kaitsta tohib ta end, eks kaitsku siis.” Aga kui ta seda ütles, tõmbus leib kokku, nagu tõmbub kokku kõigeks võimelise inimese suu, ja nüüd oli see päris väikene leib.