vaatasin, et kuidagi kummaliselt enesekindel olen eile olnud - räägin millestki, mis "paljude kuklas teadmatult tiksub", "teadlikult mitte kunagi välja öeldavast" lühisest; nagu nüüd mina teaks, mis paljude inimeste peades tiksub. kust mina seda tean?
teiseks, täpsustuseks: võib jääda mulje, et ma nüüd rakendan mingid fundamentaalmüüdid selle rakkesse, et avaldada oma vastumeelsust üheainsa veel olematu monumendi suhtes. kui jääbki mulje, siis tegelikult pole seda niipidi kavatsenud. monument lihtsalt tuletab järjekordselt meelde kogu seda militaarset hoiakut, mis Eestis mu mulje järgi üha juuri ajab ja kohati ka religiooniga põimub.
Veera Kasimova - Lihtne luule (2021)
1 päev tagasi
Postitused
2 kommentaari:
haa, väga põnev üles tunnistus - see "kust sina tead?". ma arvan, et tead küll. või teiselt poolt - eks ole niikuinii aru saada, et need on spekulatiivsed väited. kuid võib-olla põrkasid sa üle lugedes kujutelma vastu oma "tegelikust stiilist", ja siis tekkis tunne, et ma ju ei ytleks neid asju välja - olgugi et ma tean, või olgugi et on spekulatiivne... ma vist tulistan väga mööda praegu, ah? ah?
no vat ei tea. mis see minu "tegelik stiil" Su meelest on?
mul meenub siin kunagine Erkki Luugi tähelepanek (2001. aasta 1. juuni Sirbis, kui ta reageeris tollasele arutelule Maiste ja Laansalu teemadel, muuhulgas ka minu artiklile, http://www.sirp.ee/2001/01.06.01/sirp.html): "Kui mind miski Aare artikli juures häiris, siis oli see tohutu õigus, mis sellest artiklist kumas. Pean silmas seda, et kirjutajal näis olevat kõiges vältimatult õigus, ja seda mitte ainult pretensiooni tasandil, vaid ka tegelikult. Selline lõplik tõesus mõjub millegipärast alati pisut masendavalt, aga see pole Pilve süü. Tõde ongi kirjanduslikest stiilidest kõige masendavam."
Ma olen selle üle ise hiljem korduvalt mõelnud, sest ma tõesti tunnen ka ise, et ma püüan kirjutades saavutada teatavat "tõe stiili", mis omakorda tuleneb sellest, et olen nn "viimase sõna friik" - mulle meeldib, kui minu sõna jääb viimasena peale ja kui sellele nagu polekski midagi enam lisada. Ja Luugil on õigus, see on vähemasti pooleldi stiili ja retoorika küsimus.
Ja samas - see tuleb vist samast "viimase sõna" hoiakust, on selle edasiarendus - tekitavad minus alati natuke kahtlust inimesed, kes arvavad end teadvat tõde, st kes arvavad, et see, mis nende peas toimub, on kuidagi adekvaatsem sellest, mis toimub ülejäänute peades. Selline enesekindlus oma arusaamiste enesestmõistetava õigsuse suhtes. Ei saa ju tegelikult olla, et tõde asubki just minu peas, selle eeldamiseks pole ju mingit alust, välja arvatud see, et ma tunnen ise oma pea sisemust kõige paremini - aga sellest saab järeldada ainult seda, et mul on teadvus, mitte seda, et tõde asub minu peas.
See parandus - "kust mina seda tean" - ongi tegelikult see äärmisim "viimase sõna friiklus"; nägin, et olin tõe stiili rohmakalt kasutanud - sest kõiketeadev väide stiilis "paljudel on kuklas mingi imelik asi" on tegelikult karjapoisivõte, on loobumine stiilist endast lameda deklaratsiooni kasuks. Oli vaja selles suhtes veel üks "viimasem" sõna öelda.
Heh, ühele lasule terve valang vastu :)
Postita kommentaar