verevõlg

mida ma õigupoolest nonde kahe ashoura-postitusega silmas pidasin, oli see, et tahtsin viidata, kuidas üks kõige efektiivsem mis tahes ideoloogiate kinnistamise ja väärtustamise viis on valada selle eest verd: "selle eest on valatud verd, järelikult on see väga oluline, sest ta on suurem kui elu".
panen siia ühe foto, mille autor on tuntud fotoreporter David Burnett:


see on tehtud 1979 Iraani islamirevolutsiooni päevil ja kujutab üht meest, revolutsiooni pooldajat, kelle käed on koos äsja tapetud märtrite ehk revolutsiooni eest võidelnute verega. tema žest ütleb - mu kätel on märtrite veri, tõend meie ürituse õigsusest. selle žesti "alumistes kihtides" aga on sõnum: mu kätel on märtrite veri, ma olen nende surmas süüdi, kuivõrd ma ei pea nende surma mõttetuks õnnetuseks - ja sellepärast olen ma võlglane, mulle on tekkinud võla heastamise kohustus, minu usk ja meie üritus õiged, kuna selle täideviimisega me tasume võla.
mulle näib (võib-olla eksin), et asjad käivadki just sedapidi - mitte ei valata verd sellepärast, et üritus iseendast oleks õilis, vaid üritus muutub õilsaks alles verevalamise kaudu - sest tekitab ürituse suhtes elust suurema aukohuse. mudel ise on ju iidne, pärit vanadest ohvritoomistest.
islamimaailmas on veri veel otsene, õhtumaises tsivilisatsioonis toimub see aukohuse tekitamine kaudsemal kombel - saadetakse oma sõdureid kaugele maale vabaduse ja demokraatia eest verd valama või püstitatakse mõni hiigelausammas, et meenutada riigi eest valatud verd. millalgi kirjutas Kaarel Tarand Sirbi juhtkirjas, et mõnes mõttes on kahju, et Eesti taasiseseisvumise eest pole verd valatud - tollal see hämmastas mind, kuid tegelikult väljendas Tarand lihtsalt seda hoiakut, mis paljude inimeste kuklas teadmatult tiksub - Eestil ei ole oma verevõlga, mis kehtestaks vaieldamatu ideoloogilise aukohuse - on küll II maailmasõjas võidelnute veri, kuid see pole päris "oma", sest veriseks said võõraste vägede mundrid; on küll metsavendade veri, kuid see on kahtlane ajal, kui meie endi sõdurid aitavad küttida Iraagi metsavendi; ainus "päris õige" veri on Vabadudussõjas valatud veri, aga see on juba väga kaugel, ja seda suurema ja silmatorkavama mälestusmärgiga tuleb seda märkida - ausamba kuju on seda ootuspärasem, et kristlus ise pakub suurejoonelisima verevõla-loo. seepärast ongi tolle vabadussamba vastu võitlemisel see kehv maik küljes, et "alumistes kihtides" näib see ütlevat: me ei taha nii ilmset verevõla meenutajat (aga kui verevõlga ei tunnistata, siis öeldakse kaudselt "ärge pressige meilt välja vastutust nende Vabadussõjas hukkunute surma eest" - vastus sellele saaks muidugi olla vaid "miks te siis üldse Eesti riigis elate, minge siis ära, sest Eesti riiki ei saa ilma selle aukohuseta olla, Eesti riik ise ongi see aukohus"). ja kui on juba liigutud niivõrd fundamentaalsele tasandile, on üsna keeruline veel hakata rääkima sellest, et riik on alati tegelikult mingi konkreetne seltskond tegelasi, kes püüavad ennast kuidagi inimeste ajudes riigi idee lihakssaamisena legitimeerida (nii et tekiks näiteks ebateadlik - ja mitte kunagi teadlikult välja öeldav - lühis "Vabadussõjas hukkunud koolipoisid surid Reformierakonna ideoloogia nimel"). sellisel fundamentaalsel tasandil on konkreetseid poliitiliste illusioonide loomise mehhanisme juba palju keerulisem läbi näha - sest kuidas vaielda vastu seltskonnale, kes võtab endale selle poosi, mida näitab too mees seal Burnetti pildil, võtab omaks tolle verevõla. keeruline värk. igal juhul - mulle tundub, et eesti oma tsiviilreligioon on taas sündinud, pärast kuuekümneaastast pausi.
kokkuvõtteks - ükski riik ega domineerida püüdev ideoloogia ei saa ilma selleta, et ei õpetaks juba lastele - see üritus on väärt verevalamist (ehk siis tegelikult - see üritus on väärt, SEST tema eest on juba verd valatud). kuidas keegi seda oma lastele pähe taob, kas otseselt nugadega või ajalooõpikute kaudu, on juba iseküsimus.