väike klaviiriantoloogia

otsisin Youtube'ist erinevaid ühe ja sama loo esitusi: BWV 869, Bachi "Hästitempereeritud klaviiri" I vihiku 24. prelüüd, h-moll või B minoor või si-minoor - see helistikumärgistus ei ütle mulle suurt midagi, sest ma ei jaga muusikateooriat üldse. üks mu lemmikuid Bachi asjadest - just prelüüd, fuuga-osa mind nii väga ei puuduta.


esmalt üks oreliesitus -
Daniel Chorzempa (s 1944) - Ameerikas sündinud saksa-austria orelimängija, kes on tähelepanuväärne selle poolest, et mängib peast (mis oreli puhul polevat väga tavaline), ja on tunnustatud Bachi-interpreet.


klavessiiniesitused:
Zuzana Ružičkova (s 1927), tšehhi-juudi klavessiinimängija, kes on salvestanud kõik Bachi klahvpilliteosed; teismelisena üle elanud Auschwitzi koonduslaagri, üks Euroopa tunnustatumaid klavessiniste; hästi rahulik esitus.
Kennet Gilbert (s 1931), Kanada klavessiini- ja orelimängija, kes oma hariduse sai Euroopas ning on siin hiljemgi tegutsenud, peamiselt Pariisis ja Belgias.
Bob van Asperen (s 1947), hollandi vanamuusik - klavessiini-, klavikordi- ja orelimängija ning dirigent, selline kebjam ja pidulikum interpretatsioon.
Glen Wilson (s 1952), klaveri-, klavessiini-, klavikordi- ja orelimängija, kes on sündinud Ameerikas, kuid tegutsenud põhiliselt Hollandis ja Saksamaal; tema esitatud "Hästitempereeritud klaviiri" täielikku salvestust on väga kiidetud; viimastel aastatel on ta tegutsenud ka barokkooperite lavastaja ja dirigendina.
Leon Berben (s 1970), Hollandist pärit, kuid Saksamaal elav klavessiini- ja orelimängija, ka Bob van Asperen kuulub tema õpetajate hulka.


ja terve hulk klaverimängijaid:
Nick Alex M. - klaveriharrastaja, huvitavalt lonkava tempoga esitus.
yRenoy- veel üks kodumängija, aeglasema ja ühtlase tempoga.
Andreas Pfaul (s 1971), saksa õpetaja, õpetab koolis muusikat ning juhatab kooli orkestrit; internetis leiab tema esitatud klaverimuusikat päris palju - pianistina amatöör, aga päris tubli tasemega, nagu näib.
Alexander Bildau - tänapäeva saksa pianist, rahulik.
Aleksandr Timofejev on Moldova pianist, kes on õppinud Ameerikas ning tegutsenud peale Moldova ka Venemaal, Ukrainas ja Rumeenias.
Mihai Emanuel Grossu - noor Rumeenia pianist.
Arthur Loesser (1894-1969), ameerika pianist, kes oli tuntud teravmeelse klaveriõppejõuna ning kirjutas muuhulgas raamatu klaveri sotsiaalajaloost.
Eunice Norton (1908-2005) ameerika pianist, kes õppis Londonis ning esines seejärel mitmel pool Euroopas, kusjuures sai eriliste ülistuste osaliseks just Bachi-esituste eest, seejärel tegutses nii Ameerikas kui Euroopas, 1930ndail õppis Itaalias kuulsa pianisti Arthur Schnabeli juures, hiljem oli ise Ameerikas tuntud meistriklasside andja. temalt on olemas kolm erinevat salvestust - 1958, 1968 ja 1993.
Jean-Selim Abdelmoula, noor (s 1991) lootustandev Šveitsi pianist; kiire, ekspressiivne esitus.
Joanna MacGregor (s 1959), inglise pianist, laia haardega klassikast moodsa muusika ja jazzini, plaadifirma SoundCircus omanik, aktiivne naine, kes tegeleb ka nt dirigeerimisega ja on kirjutanud kuuldemängu Eric Satie’st. voolav, sulav esitus, enne lugu ka MacGregori kommentaar.
Walter Gieseking (1895-1956), saksa pianist ja helilooja, pärast II maailmasõda lühikest aega natsi-koostöös kahtlustatud (kuna andis sõja ajal kontserte okupeeritud maades); ta on nn Giesekingi-Leimeri klaverimängumeetodi looja, mille kohaselt nt õpitakse lugusid pähe ilma klaverita (ta ise olevat suutnud õppida terve kontserdi ühe päevaga selgeks); tema repertuaar ulatus Bachist Schönbergini, kuid tänapäeval mäletatakse teda eelkõige Debussy ja Raveli suurepärase esitajana, legendaarne olevat ka tema 1944. aasta Beethoveni 5. klaverikontserdi salvestus, mis oli üks esimesi stereosalvestusi ning millel on kuulda õhutõrjekahurite müra. Gieseking oli ka andunud liblikakoguja.
Edwin Fischer (1886-1960), Šveitsi pianist ja dirigent, üks 20. sajandi klaverimängu suurkujusid, eriti saksa klassika esitamise poolest; 1920.-30. aastail tegutses ta Saksamaal, kus ta oli esimene, kes salvestas Bachi "Hästitempereeritud klaviiri" täies mahus. tasakaalukas, väga mõõduka ja tõsise sammuga esitus, ilus.
Rosalyn Tureck (1914-2003), Ameerika pianist, kes oli eriti pühendunud just Bachile (teda on nimetatud "Bachi peapreestrinnaks"); Glenn Gould on öelnud, et Tureck on olnud tema ainus mõjutaja. kaks erinevat salvestust: üks ja teine.

ja siis:



Friedrich Gulda (1930-2000), Austria pianist, kes oli teismelisena imelaps ja kes mängis nii klassikat kui jazzi. ta on kuulus eelkõige Beethoveni esitajana. tihti esitas ta klassikat ja jazzi ühelsamal kontserdil läbisegi, samuti kirjutas ta ise muusikat, nt "Variatsioonid Doorsi loole "Light my fire"". ta on käinud kontserttuuril koos jazzbändiga "Weather Report" ning teinud plaadi koos jazzpianisti Chick Coreaga. Austria muusikaelus oli ta mässaja, oponeerides avalikult tõsise muusika ametlikele ja akadeemilistele institutsioonidele. ühel kontserdil, kus ta pidi esitama "Hästitempereeritud klaviiri" palu, improviseeris ta suvalistel teemadel, kuni suurem osa publikust oli lahkunud, ning alles seejärel hakkas mängima välja kuulutatud Bachi. 1999 levitas ta valeinfot, nagu oleks ta surnud. ahelsuitsetajast Gulda suri südamerabandusse 27. jaanuaril 2000, Mozarti sünnipäeval, nagu oli soovinudki. eripärane tilgutav esitus, milles võib kuulda jazzilikku tagapõhja.

ja veel enam:

Glenn Gould (1932-1982), Kanada pianist, pärit Torontost šoti-inglise juurtega perest (tema emapoolne vanaisa oli Edvard Griegi onupoeg). Gould olevat õppinud nooti lugema enne kirjasõna. 10-aastaselt astus ta konservatooriumi ning lõpetas selle 13-aastasel maksimaalsete hinnetega. seejärel hakkas ta esinema kontsertidel ja raadios, omandades imelapse kuulsuse. 1957 oli ta esimene Põhja-Ameerika pianist, kes käis esinemas Nõukogude Liidus. elu lõpus tegeles ta ka dirigeerimisega. tuntud oma iseärasuste poolest (nt mängimise ajal kaasa ümisemine - mis ta enda sõnul oli alateadlik ja kontrollimatu püüe “klaverile ette laulda“ - seda võib selgesti kuulda ka siinsel salvestisel; klaveri taga tavalisest madalamal istumine, eluaeg samal toolil, mille oli valmistanud tema isa - mis aga võis kaasa aidata tema omapärasele ja perfektsele tehnikale, mille osaks oli ka see, et pealtpoolt vajutamise asemel ta otsekui tõmbas klahve enda poole; ta kartis külma ning kandis sooje riideid isegi soojal ajal). Gould suutis terveid kontserte harjutada peas ilma klaverita ning tema mälu olevat olnud fenomenaalne. 32-aastaselt hülgas ta kontsertide andmise ning pühendus stuudiosalvestuste tegemisele. selle põhjuseks oli tema vastumeelsus pianisti kui kultusliku etendaja kuvandi suhtes, ta tajus selles teatavat sportlikku momenti, mis talle ei meeldinud - tullakse kokku jälgima pianisti virtuoossust ja elatakse talle aplausiga kaasa nagu atleedile. salvestuste puhul kasutas ta ära stuudio tehnilisi võimalusi, nõnda võis ta nt ühe pala salvestise lasta kokku lõigata mitmest erinevast duublist. ka Gould kuulub nende hulka, kes on salvestanud "Hästitempereeritud klaviiri" täies mahus. Tuntud on tema otsene kriitika Chopini ja hilise Mozarti suhtes, ta nimetas neid “ebaveenvateks”. Gould tegi ka raadiosaateid Kanada maast ja inimestest -  mõned saated olid nn kontrapunktilise raadio tehnikas, kus mitme inimese jutt kostis korraga nagu fuugas. lisaks kirjutas ta ka muusikakriitikat ning teoste analüüse. Glenn Gouldi sidus vastastikune imetlus suurepärase jazzpianisti Bill Evansiga, kes on tuntud kui klassikalise pianismi sulandaja jazzi ning üldse kui 60ndate oluline jazzklaveri novaator. Gould vältis füüsilist kontakti inimestega ja ka tema eraelu üldse oli sõna tõsises mõttes era-elu (kuigi paar aastat tagasi avalikustas üks naine oma kunagise viie aasta pikkuse armusuhte Gouldiga). Pärast Gouldi surma on oletatud, et tal oli Aspergeri sündroom, üks autismi vorme, mida Gouldi eluajal veel diagnoosida ei osatud.

Gouldi käed

 
ja lõpuks, esitus, mis mind üldse pani seda pala väga armastama, esitus, mis muudab selle loo selliseks, et seda võib lausa sisse hingata:

Svjatoslav Richter (1915-1997), vene pianist, isa poolt sakslane, ema poolt vene aadlik, sündinud ja üles kasvanud Ukrainas; klaveri elementaarõpetuse sai ta isalt, kes oli Odessa konservatooriumi õppejõud ja luteri kiriku organist, kuid suurel määral on Richter iseõppija. kui ta läks õppima Moskva konservatooriumi, pidas tema õpetaja Heinrich Neuhaus teda kohe geeniuseks ning tunnistas hiljem, et tal polnud Richterile midagi õpetada. Richter oli homoseksuaal, kuid tema kaaslaseks ning truuks abiliseks oli kuni tema surmani sopran Niina Dorljak (siin pildil temaga koos), kellega nad tihti koos esinesid. 1960. aastal algasid New Yorgi kontsertidega ka tema esinemised Läänes, kus ta sai kohe sensatsiooniks ning esimeseks nõukogude muusikuks, kes pälvis Grammy. elu lõpupoole meeldis talle mängida pimedas saalis, mille ainus valgustus on nooti valgustav lamp; ta olevat pidanud ka plaani hakata andma kontserte üldse tasuta. Prokofjev pühendas Richterile oma 9. sonaadi. Richter pidas ennast interpreedina helilooja peegliks, interpreet ei tohtinud tema arvates muusika üle domineerida, vaid selles lahustuma. ta võttis ka väga tõsiselt täpsust helilooja partituuri suhtes, nt kui ta avastas, et ta on Bachi “Itaalia kontserdis” aastaid üht nooti valesti mänginud, lasi ta plaadiümbrisele trükkida vastava vabanduse. Richterile ei meeldinud eriti salvestusstuudios mängida, nii on enamik ta salvestusi pärit kontsertidelt - ses mõttes oli ta vastand Gouldile, sest publiku ees esineda meeldis Richterile väga (oma elu paaril viimasel aastal kannatas ta masenduse all, sest ei saanud enam kontserte anda). samas võttis ta stuudiosalvestusi nii tõsiselt, et võis pärast salvestiste kuulamist paluda stuudiosse teist klaverit, et kogu materjal uuesti ja paremini sisse mängida. 1970ndate aastate esimesel poolel mängis ta sisse 12 plaaditäit oma soolorepertuaarist, sealhulgas täielik "Hästitempereeritud klaviir" (ka siinne salvestus on sellelt plaadilt pärit). Richter on öelnud, et Bachi tuleks aeg-ajalt kuulata kas või pelgalt hügieeni pärast.