20.4.10

sein

Tartus sai hiljuti valmis uus maja, mis mulle on algusest peale meeldinud - juba talvel, kui müürid üles kerkisid, hakkasin seda hoonet silmas pidama ja tundsin heameelt, et kesklinna - milles domineerivad 90ndatest pärit postmodernistlik postimaja (mis on mu meelest lihtsalt üsna maitsetu) ja hiljutisest ajast pärit kaubamaja, sammastega hiigelpaviljon, mille karakteri tuumaks on mahuga vastuolus olev ajutisus ja mille läikivad välisseinad seostuvad mul ikka vannitubade ja WC-dega - et kesklinna kerkib ka midagi maitsekat ja tasakaalukat. kui sinna mäenõlva peale tehti vundamendiauk, oli küll kartus, et tuleb jälle mingi hirmutis, aga nüüd on see küll üks mu lemmikhooneid Tartu tsentris. ametlikult on ta nimi Krause ärimaja ja planeeritud on ta Emil Urbeli büroos.
mis mulle meeldib:
- tume tellis materjalina (pole seda Eestis väga palju kasutatavat näinud, küll aga nt Hollandis ja Rootsis - tundub olevat selline pretensioonitu, aga samas elegantne materjal);
- üldine mõõdukas sümmeetrilisus, kusjuures on kummaline, kuidas suhteliselt monotoonne fassaad mõjub ometi kuidagi "artikuleerituna", reljeefsena, ilmekana; lihtsuse maitsekus;
- nurgapealne ukseesine varjualune, mis mängib üsna olulist rolli maja sümpaatsuse loomises - tasakaalustab maja tumedat introvertsust sellega, et võimaldab nt vihma puhul varju minna; ilma selle nurgata mõjuks maja ehk tõrjuvalt ja tsitadellilikult, nüüd aga on suletus ja avatus heas tasakaalus;
- kuigi läks kaotsi Ülikooli-Vanemuise ristmiku lagedus, mis seal varem oli, ja tekitati kitsapoolne värav Ülikooli tänava algusse, kompenseerib seda see, et kui vaadata maja poole üle tänava, peegeldavad maja aknad taevast, ja see annab jällegi osa sellest avarusetundest tagasi (oli lausa üllatav, kui meeldiv efekt on sel peegeldusel päikselisel päeval);
- sisekujunduse kõrge aatrium koos siserõdudega, mille tekitavad trepikäänakud;
- asi, mis vist on isiklik kiiks: ülikooli suunda jääv tühi sein - ma olen alati nõrkust tundnud lagedate massiivsete vertikaalsete pindade vastu; Krause maja külg mõjub alati pisut ehmatavalt, aga samas ka kuidagi ülendavalt ja lahendavalt, teatavat suurejoonelise ruumilise puhkusena; ma ei tea, kas see ongi mõeldud sinna jääma või on sein tühjaks jäetud seepärast, et sinna kõrvale ehitatakse midagi veel (mulle meeldiks, kui sein jääks nähtavale):


mulle ei meeldi Krause maja juures:
- et ta on pangahoone (nii ilus maja vääriks pisut inimlikumat funktsiooni);
- et pangasaali sisekujunduses ei ole suudetud välisilme tasakaalukust säilitada: nt sädelevad põrandaplaadid või lainelised lambikuplid või kuidagi ebamäärased ja otsustamatuna mõjuvad pangaletid üleüldse.

10 kommentaari:

bv ütles ...

mu mäletamist mööda oli sinna siiski midagi kõrvale planeeritud - aga praegustel aegadel pole ju kindel, millal või kas üldse sinna midagi ehitatakse. küll on sel juhul natuke karta, et mitte ülemäära hoogsalt täituv maja hakkab sinna seinale suuri kriiskavaid reklaame panema. aga teisalt jällegi ei saa ju sinnapoole kuigi pikalt autoga sõita ja jalakäijad liiguvad kas pigem mööda küüni või pööravad vallikraavist üles. nii et tõepoolest sein iseeneses.

mulle tundus see uusehitis algul ängistav, veel üks kivikarp niigi kuidagi sumbunult mõjuvasse kohta ja must pealegi. aga kui sealt tasku juurest turu-riia risti tulla, siis see must hakkab keset üleüldist kesklinna hallust kuidagi teistsugusena silma. ja vanemuise mäest alla tulemisel tasakaalustab vanemuise kolossi ning varjab postimaja. isegi tasakaalustab kuigivõrd seda möiratut sammastega wc-d, mis ummistas ära vaate ülejõele (mis mulle ülikooli tulnult ja hommikuti pepleri ühikast alla linna minnes nii palju tähendas; mis oligi see tartu, millega kui oma oleviku ja tulevikuga siis silmitsi olin. nüüd tulen töölt ja lähen sinna peldikupõhja süüa ostma).

ja see ukseesine varjualune mõjub tõesti üldmuljet leevendavalt. sisekujundusega pole jõudnud tutvuda ja ei kujuta ette, et see hoone võiks olla midagi inimsõbralikumat keskmisest kontorihoonest; samas, kui ta ongi kontoriteks ehitatud, võib ta töökeskkonnana olla parem kui kas või kirjanduse maja, mis pole ju üldse kontoriteks mõeldud.

mäletan justkui mingeid renderduspilte tartu postimehes, mille järgi otsustades pidi see maja tulema mõnevõrra ekstravagantsem. eks masu seadis omad piirid. jah, nüüd pilte ei leidnud, aga leidsin sellise jutu, kus räägitakse 13-korruselisest spaahotellist, taevatähed seinal:

http://www.tarbija24.ee/020908/esileht/olulised_teemad/tarbija24/kinnisvara/261067.php

nii et tõesti, hää et niigi läits!

v.a. ütles ...

Ilus asjake jah, meeldis mulle üsna algusest peale. Tegin tast tema valmimise aastal ka üsna reeglipäraselt fotosid (kord kuus umbes, kui fotokas majast möödumisel käepärast oli). Õhuline, ilusad proportsioonid. Ja telliskivide sõber olen olnud nagunii kaua (eks mh ka seetõttu, et olen olnud kaua Madalmaade sõber, aga telliskivid on ka väga tartulik materjal).

Mis lünka ta kõrval puutub, siis loodan, et see ehitatakse peagi täis ja loodan, et šnitti võetakse seejuures ikka pigem sellest Krause ärimajalt, mitte tollelt valgelt, värviliste pleksiklaasilatakatega majalt Kitsa tänava ääres vms (need vannitoa- ja WC-võrdlused mulle meeldivad, olen ka ise nii mõelnud). Üldse, ma väga igatsen, et Ülikooli tänav tervenisti täis ehitatakse (välja arvatud Vanemuise esine), Marxi, s.o von Bocki majani välja, tekiks ometi taas mingi suletum linnaruum Tartusse, ja pikk hoonestatud tänav. See võiks saada muljetavaldav, aga seda on muidugi ka kerge totaalselt ka ära rikkuda. Igatahes muruga kaetud või prügitatud pommiaugud tänavanurkadel ja majade vahel (väga tüüpiline Tartule!) on mind lapsest peale ängistanud. Mingit "avaruse tunnet" nad minus ei tekita ja "rohelust" nad märkimisväärselt ei suurenda.

(Pirogovi plats mõjub mulle järjest enam rusuva stalinistliku konstruina, väga ebaloomulikuna selles ümbruses. Olen isegi seal istunud ja meeldivaid tunde veetnud etc, aga, ah, ei viskuks selle platsi säilitamise eest võitlusse. Ei viskuks. Karta muidugi on, et mu unistus teoks ei saa iial. Aga noh, mis seal's ikka. Saab ka nii.)

bv ütles ...

ülikooli tänava "valmissaamine" on nagu tallinna valmissaamine - siis tuleb vesi peale. aga emajõe tänavuse käitumise järgi otsustades polegi palju jäänud.

kui ühest töökohast teise (elik kirjanduse majast ülikooli või vastassuunas) liigun, siis ikka vallikraavist ülikooli tänavale (või vastupidi), üle toome ei viitsi enamasti kapata - aga see ei tähenda, nagu see ülikooli tänav mulle meeldiks. ta on ikka olnud liiga kitsas, treppidest-postidest häiritud kõnniteedel ei mahu inimesed ja sõiduteel autod üksteisest mööda. paneks ta heameelega üldse autodele kinni, aga raad ja ülikool vaevalt sellega kaasa tulevad... ja niikaua kui ma olen tartus elanud (1993. aastast saati, aastase pausiga) on seal kogu aeg midagi ehitatud, renoveeritud jne, nii et harva on see tänav kogupikkuses takistusteta liigeldav.

pirogov on jah selline sümbol, et selle kallale ei lähe ükski võim, ehkki tudengid on leidnud endale ka juba teisi ja õdusamaid lesilaid (osalt pagedes teiste piro "subkultuuride" eest) ja ma pole ka märganud, et mujal avalikus ruumis alkoholi tarvitamise peale keegi kisa tõstaks (st pole näiteks märganud, et politsei huvi tunneks "super-alko" ja "poole 6" vahel toimuva vastu - aga eks ma omal vaiksel moel nilli ka suvehakul siinseal grüünes õlut). lossi tänaval tudengipäevade ajal loenguid pidades ja mingite murumängude mögafonist üle karjudes olen küll mõelnud, et on ikka nuhtlus, aga samas ma küll ei kujuta tartut pirogovita ette. ja mida sinna siis ehitada ongi?

v.a. ütles ...

Nojaa, ilmselt Pirogovi plats jääb üsna samasuguseks kauaks. Aga kui sinna tänava äärde midagi ehitada, siis, noh, ülikooliga seonduvaid hooneid, ka Kudule oma teatrimaja :) jne. Näiteks.

See läheb nüüd teemast veidi kõrvale, aga mind teeb küll kurvaks, et ülikool on juba mõnda aega nagu kesklinnast välja kolimas. Ja Tartu kesklinn, ma mõtlen vanalinn, on muutumas selliseks museaalseks kulissiks, mida mõnest välikohvikust imetleda (ka kohvikud on Tartu kesklinnas muutumas kuidagi, noh, n-ö špiisserlikumaks minu meelest viimasel ajal).

Kusjuures selle museaalsusega on ka imelik lugu. Tartu kesklinna arhitektuuris domineerib 18.-19. sajand, ja see linn ongi see, mis ta on, ikka peamiselt tänu nendele sajanditele, aga minu meelest pööratakse selle tutvustamisele vähe tähelepanu (Hansat rõhutades nagu võisteldakse Tallinnaga -- aga see on ju absoluutselt lootusetu). Ja võib-olla ei räägita sellest seetõttu, et seda aega, eriti just 18. sajandit, puudutatakse eesti kultuuriloos väga hõredalt (pärisorjus varjutab nagu selle aja tajumises kõik) -- eriti selle aja linnaelust on eesti keeles vähe räägitud. Ja üldse, (vanema) linnakultuuri omaksvõtu suhtes on eestlastel ebalust.

Nii on näiteks võimalik olukord, et väga olulise ajaloolase ja Tartu (ja ümbruskonna) 18. sajandi suurima raamatukogu omaniku Gadebuschi maja (Munga tänaval) on väga viletsas, kulunud seisus. Õnneks ta veel seisab püsti. Või teine näide: tunnen vana jaapani professorit, kes on Osakast mitu korda Tartus käinud puhtalt seetõttu, et otsida jälgi Lenzist (neid pisut veel on, aga neid peab hästi teadma, sest nendele ei viita miski linnapildis ega turistide voldikutes). Siin võiks Tartu eeskuju võtta kas või mõnest Tüüringi linnast, kus just see periood on väga esil, nt Weimarist.

Igatahes Tartu vanalinna tühjenemine ülikoolist ja lauspuhkealaks kujunemine (nii võib varsti vist ka Inglisilla Toomemäe-poolsele küljele kirjutada "Otium reficit vires!) on minu jaoks kummaline katkestus traditsioonis. Mulle jääb see kesklinn, kus ma ka lapsena koolis käisin, kuidagi võõramaks järjest. Kardan ka, et autode väljatõrjumine suurendaks seda muuseumistumist veelgi.

Kõige ebameeldivam kogemus, mis mul ühe ülikooliga just keskkonna mõttes olnud on, on olnud Erfurdis. Erfurt on Tüüringi pealinn ja vana ülikoolilinn. Õieti ta oli seda, ehkki on formaalselt ka praegu, jälle. Ülikool oli seal kuulus, rajatud 1392, Martin Luther on tuntumaid kasvandikke jne. Varauusajal hakkas ülikool aga kiratsema ja 19. saj. algul suleti. Siis 1990. aastate algul rajati endise DDR-i ülesehitustuhinas uuesti. Loomulikult polnud ülikoolil muidu toredas vanas kesklinnas enam praktiliselt mingeid maju, nii et tehti kampus linna serva, tuulisele põllule, kuhu nüüd tuleb trammis loksuda veerand tundi. Seal on kõik koos, aga väga ebameeldiv laagritunne on. Ja õhtul tuleb vaadata, et sealt minema saad.

Kui palju mõnusam on sealsamas lähedal, 20 km kaugusel, asuv Jena ülikool, mis asub kesklinnas! Seal on säilinud vanad hooned, aga tehtud ka julgelt uusi. Jena on selgelt ülikoolilinn, sellest saad aru kohe, kui rongist väljud. Erfurdi kesklinnas ei märka ülikoolist aga õieti midagi, pole seal ka õieti kvaliteetseid raamatupoode.

Või teine tore näide ülikoolilinnast: Groningen Madalmaade põhjaosas. Groningeni ülikool, mida ma ka oma ülikooliks pean, umbes sama armsaks kui Tartu oma. Aare on seal käinud minu teada.

Mainisin enne, et Tartu võiks näiteks Weimarist eeskuju võtta. Jah, oma kultuuripärandi tutvustamisel. Aga võiks ka Jenast eeskuju võtta. Enda ülikoolilinnana mõistmisel. Weimar on väga õdus linnake, aga üle kahe kuu seal järjest olla ei saa, see muuseumiõhkkond hakkab närvidele käima. Siis tahaks minna Jenasse, kuhu ongi õnneks 20 minutit rongisõitu. Umbes sama suur linn, aga seal on elu ja liikumist, seal pole tänavad nii klantsid, seal pole õhk nii sumbunud. (Weimar oli muide omal ajal esimesi linnu Saksamaal, kus natsid võimule pääsesid.)

aaree ütles ...

jaa, Groningenis olen olnud kunagi, küll ainult pisut üle nädala, aga sellest piisas, et mulje oleks ülimeeldiv. Groningenis muidugi mängib kaasa ka üldine linnastruktuur - ringikujuline vanalinn on ülejäänust eraldatud kanalitega, keskmeks ülikooli peahoone (ja muud ülikooli hooned kompaktselt koos) ja selle läheduses suur raekoja plats. see meenutab peaaegu juba utoopia-linna.

Su jutuga Tartu museumiseerumisest olen nõus, see teeb mindki rahutuks. Pirogovi suhtes mul mingeid eriliselt positiivseid ega negatiivseid tundeid pole, sest veini joonud olen seal vaid paar korda (mu meelest on seda kuskil jõe ääres palju toredam teha) ja mingeid sentimentaalsusi ei tunne.

bv ütles ...

ei saa mina ka tartu kontekstis sellest hansatamisest aru. õigupoolest on see ju kujunenud mingiks täiesti arusaamatuks ajalooliseks-kultuuriliseks segapudruks (või see ongi tegelik eclectica?) 18.-19. sajandi arhitektuuri suhtes olen profaan ja seetõttu küsin lolli küsimuse, et kas nad peavad ilmtingimata nii luitunud välja nägema? (või ilmsesti siis "pastelsed", aga minu jaoks on seal rõhk esimesel silbil). nt uppsalas on sarnased majad ju märksa julgemais värvides, üks oranž, teine kohe kõrval must - ja vähemasti mõne tunni jooksul see ei väsitanud, võib-olla pikemal viibimisel väsitaks. aga see roosakaskollakashall väsitab ka.

ülikooli kaugenemine kesklinnast... ega humaniora ja socialia paista ju kuhugi kolivat? õnneks - eks ma ole ju ka harjunud, et need on kesklinnas. warwicki ülikoolis, kus magistrit tegin, oli campus lausa omaette tsitadell - warwicki linnast märksa kaugemal kui coventry'st, mille aedlinnaosasse sai ikka jala kohale, aga muidu täitsa eraldi kivilinnak keset metsa ja põlde, kergelt düstoopiline - ei kasse ega koeri, samas paterdas ühikate vahel mõni üksik part. aga harjus sellega ka ära. pealegi sain käia metsatukas puu otsas kirjutamas ja üldse seal campuse ja aedlinna vahealal uidata.

seal warwick uni's oli suur student's unioni hoone, mis täitis nii söögikoha, secondhand-turu, ööklubi kui veel mille kõige funktsioone - tagasi tulles tahtsin tartu ülikooli juurde samasugust ja just sinna piro kanti, täpsemalt sellesse vanasse majja, mis püssika vastas laguneb. aga ei võetud vedu ja eks selline maja saabki sel kujul vaid eraldatud campuses toimida. ja samas, genklubi nagu on ikka liikunudki selles suunas.

v.a. ütles ...

Värvide koha pealt. Jäin mõttesse, sest minagi ei tea neid asja ju. Kuid jah, kui ma nüüd võrdlen mälus muud samaaegset kas või Saksamaal, siis võib-olla tõesti on Tartu värvilahendused nagu heledamad, plassimad. Aga siin võib see tulla mingitest hillitsetumatest (eestlaslikest?) kohalikest hoiakutest.

Aga uurisin veidi asja hea sõbra käest, kes on restauraator ja suur meister värviasjanduses. Ta ütles mulle, et ta küll pole iial väga mõelnud selle peale, aga ta kinnitas, et pastelsed pidid 18. ja 19. sajandil majad olema lihtsalt seetõttu, et kasutati lubivärve. Ainult lubivärve. Ja lubivärvidele ei saavat lisada mingi valemiga rohkem kui 10 protsenti pigmenti. Kõik eredamad fassaadid on juba hilisem sünteetika, ja n-ö ajaloolises mõttes mitte-autentsed.

bv ütles ...

ma ei ole eriline suurlinnade fänn, aga tartus on hakanud meeldima paar kohta või vaadet, mis pooltahtmatult "mängivad suurlinna". üks on kodust linna poole tulles, dorpati juurest pöörates too tasku ja plasku vaheline tuulekoridor, ulmeliselt tehnokraatlik; teine on koduteel, turusillal vaade eedeni poole; ka päevases liiklussudus aimub seal midagi suurlinlikku, aga eriti vahva on öösel, kui kaugelt tundub, nagu seal olekski tegelik kesklinn ja lõbustusasutuste kvartal (tegelikult ju vaid üks kaubanduskeskus ja bensiinijaam). võib-olla on need pildid tuleviku tartust, võib-olla millestki, mis eales ei teostu. tartul kui linnal on ikkagi erakordne anne iga kiirendusega iseenda otsa komistada.

aaree ütles ...

mulle see tasku ja plasku vaheline koridor tundub natuke sellise luhtunud lubadusena - mu meelest oleks ta väga vinge koht, kui ta ei jääks majade tagumike vaheliseks alaks - nii plasku kui tasku jäävad ta poole seljaga ja seal pole eriti midagi teha peale läbikõndimise; mõnikord, kui ma sealt läinud olen, olen kujutelnud, kui huvitav koht see võiks olla, kui see oleks väikeste poodide tänav ja vähemalt iga viie meetri tagant oleks uus uks, kust sisse astuda. selles mõttes natuke paneb imestama, et see tasku kompleks on kuidagi läbi mõtlemata linnaruumiliselt - plasku-poolse külje tänava-potentsiaal kasutamata jäetud ja samas tagumikuga Dorpatile ülbelt näkku virutatud. eest- ja seestpoolt pole taskul nagu väga vigagi, täitsa viisakas.

bv ütles ...

see tuulekoridor läheb mulle korda kui mingi abstraktne skulptuur, tegelikult ka linna poolt tulles. raske on teda võtta orgaanilise osana linnaruumist, pigem sarnaneb ta mingile unemaastikule ja sellisena pole ta mu jaoks ei sõbralik ega vaenulik, ei luhtunud ega teostunud, lihtsalt on selline - metafüüsiline maastik. samas on see ka konkreetne värav kesklinna või raam sellele - vanemuise mägi hakkab sealt juba paistma, olen kodust tulles nagu mingi künnise ületanud (kust näiteks midagi olulist maha unustanult enam koju tagasi ei hakkaks pöörduma).