2.11.10

hingedepäeva steitmendid. Platoni kera

Sven kirjutab: "Ometi ei tea ma eriti palju eesti kirjanikke, kes oleksid mingil määral järjepidevalt üles kirjutanud oma unenägusid ning neid unenägudena ka publitseerinud. Aare Pilv on, aga tema mängib teadlikult žanripiiridega ja ajab selle une-asja meelega häguseks."

steitment number üks. Aare Pilv laseb edasi öelda: "ma pole täheldanud, et ma "mängiks teadlikult" žanripiiridega, eksperimenteeriks selles osas kuidagi sihilikult, tegeleks žanrihübriidide aretamisega või peaks žanriküsimusele keskendumist lugemisvõtmeks, mis avaks tekstide peidetud tähendusi. žanrilisus või žanrihägusus on mu arvates lihtsalt kirjutamise käigus välja kukkunud tagajärg, mitte eesmärk - tekst otsib vormi, mitte vorm sisu. nõnda pole ka erilist mõtet unenäokirjeldusi kuidagi meelega häguseks ajada - unenägu ongi žanriliselt hägune nähtus."

siiski, ma olen alati arvanud, et autori enda seisukohti oma tekstide kohta ei peaks võtma viimse instantsi tõena, sest tekst on nagu Platoni androgüünne kera, mille poolteks on autor ja lugeja. nii et suhtutagu AP steitmenti reservatsioonidega.


steitment number kaks. Aare Pilv: "ega ma ju tegelikult ei arva, et unenäod seletavad inimese ärkvelolu ära, või et unenäod oleks kuidagi eriliselt tähenduslikud või informatiivsed võtmed millegi jaoks, mis ärkvel olles on lukus ja varjatud. nagu ei arva ma ka, et ärkvelolu oleks kuidagi selgem ja mõistuspärasem kui uni. nad on lihtsalt kaks erinevat režiimi, ja kui ma unenägusid meenutan ja tähele panen, siis lihtsalt selle pärast, et elusoleku-tunne oleks terviklikum. ma ei otsi unest seletust või tõde, tõde on unes ja ärkvelolekus korraga; sama hästi seletab ärkvelolu unenägusid. otsin unenägudest lihtsalt terviku-tunde teist poolt. Platoni kera."





5 kommentaari:

Mart ütles ...

Täitsa arusaadavad steitmendid. Seejuures aga kummitab juba mind mitu aastat, Aare, Su küsimus (mis mõjus vähemalt esialgu ka retoorilise küsimusena), küsimus, mis võis kõlada nii: "Kas siis luulel ja proosal on mingi vahe?" Ma ise (lugejana, eksole) ütleksin praegugi, et on vahe, aga küsimus, näedsa, on meeles.

aaree ütles ...

ei meenu praegu, mis puhul ja miks ma niimoodi küsisin (tõepoolest, ilmselt retooriliselt). mingis "süvagrammatilises" mõttes mu meelest tõesti vahet pole; aga mingis teises mõttes on muidugi suur vahe, nt meeldib mulle endalegi miskipärast luuletusi lugeda rohkem kui juturaamatuid - mulle tundub, et see eelistus on pigem pragmaatiline, luuletus on lihtsalt ökonoomsem tekst.
ma tegelikult ei taha anda mingeid lugemisjuhiseid, loetagu, kuidas huvitavam tundub. aga mulle on ikka natuke üllatav olnud, et see luule/proosa vahekorra või muu zhanrilisuse küsimus minu tekstide puhul kuidagi märgiline näib; kirjutajana ei ole mul ses osas olnud mingit programmilist pointi (nagu see oli nt kadunud Toomas Liivil oma stroofi- ja värsivormiga). st mind üllatab, et see küsimus võib kedagi (nt Sind) kummitada või tekitada tunde, et selles on midagi teadlikult ja meelega tehtut (nagu ütleb nt Sven). aga muidugi pole mu üllatuses mingit häiritust või valestimõistmise-tunnet - ilmselt selsamal programmituse-põhjusel -, see on lihtsalt "ah soo, ah niimoodi"-üllatus.

sven vabar ütles ...

See "mängib teadlikult žanripiiridega" ei pea tingimata tähendama žanri- või vormiküsimuse esiplaanile seadmist võrreldes sisuga. Jah, ka mulle on jäänud mulje, et Aare Pilv kirjutab sesmõttes siiralt ja spontaanselt, et tekst otsib vormi, mitte vastupidi. Aga see mulje on mul ikka ka, et kui tekst on vormi leidnud - või siis juba vormi leidmise protsessi st kirjutamise käigus - on A. Pilv täitsa teadlik sellest vormist ja vormis sisalduvaist žanripiiridest. Enamik kirjanikke mu meelest ei ole või siis lihtsalt ei mõtle sellele küsimusele.

Jah, see "meelega" on üldjuhul tõesti esklik, vist lohakalt sõnastatud. Seda kirjutades ma mõtlesin konkreetselt ühele kohale - "Näolise" algusele, kus mulle jäi tõesti selline mulje, et kuidagi teadlikult oli ilmset ilmsi-kogemust edasi antud unena ja une-kogemust ilmsina. See koht jättis "meelega"-mulje. Vähemalt on mul aastatetagusest lugemiskogemusest selline mälestus. Vb liiga hägune. Nagu hägusust niigi veel vähe oleks...

Mart ütles ...

see küsimus on pärit alveri žürii arutelult, kus pidi luulest ja proosast nagunii kuidagi eriti markeeritult kõrvu rääkima, no mingi konkreetsem kontekst oli sel küsimusel ka, aga see pole enam nii hästi meeles

aaree ütles ...

Nojah, see teadlikkuse-küsimus jäägu lahtiseks, ma ei ole selles päris kindel.

Aga mis puudutab une ja ilmsi segiajamist (nt seal "Näolise" alguses), siis ainus tekstitehniline vahend, millega see tekitatud on, on see, et ilmsi-tekstile on juurde lisatud "siis ma ärkasin" ja unetekstile seda lauset lisatud pole - sisuliselt on üks lause tõstetud ühest tekstist teise. kõik muu on ju väga mitte-hägune.