Jan Kausi lahkel nõusolekul avaldan lõike meie tänasest kirjavahetusest.
Jan kirjutas:
"Hea Aare,
nägin Sinu iroonilise maiguga blogisissekannet. Lisan omalt poolt ühe aspekti, mis ei haaku küll otseselt Sinu osutatuga, kuid ehk kõrvutamiseks sobib. Kuigi ma tõlkisin "Puhastuse", pole ma selle teose mõõdutundetu fänn, nii mõnelgi sisulisel etteheitel leian olevat mu endagi jaoks kandepinda (mitmeid etteheiteid olen nõus teatud mööndustega arvestama jne). Kuid kõige jõulisem kriitika - mida Sina oma "ignorantses" surnud ringis ei puuduta - on mulle küll emotsionaalselt raske taluda. Nimelt see, et "Puhastust" võrreldakse stalinistliku kirjanduse taotluste ja sisulise ülesehitusega (Veidemann ja Raud täpsemalt Leberechti "Valgusega koordis", Kaplinski laiemalt - kogu stalinistliku ilukirjandusega). Oksase raamat esindab ümberpööratult stalinistlikku ideoloogiat, kus endised üheselt halvad on nüüd üheselt head ja vastupidi. [...] Aga. Olgugi et kuna vastupidiselt Sinule olen ma seda teost lugenud, siis ka parimagi tahtmise juures ei saa ma selle väite sisust aru. Siin on üldiselt öeldes kaks ümberpööramise võimalust: Oksanen näitab nõukogude aega ebaadekvaatselt halvana, seades sellele kõrvale ebaadekvaatselt positiivse kapitalistliku maailma. Midagi taolist ma romaanist ei leidnud ega leia siiani. Kogu see 1992nda aasta Eesti ja Saksamaa on seal üsna lohutud paigad. Olgu, 1992 polnud Eesti veel ehk kapitalistlik, pigem teatud siirdeühiskond, aga seda enam peaks ju olema selge, et mingit ideoloogilist vastandust raamatus pole. Selle teemaks olen mina tegelikult pidanud eelkõige kaht asja a) totalitarismi mõju üksikisikule ja b) inimese kujutluse ja tegelikkuse vahelist mõju, täpsemalt: tegelikkust eirava kujutluse hävitavat mõju. Olgu, aga see selleks. Teine võimalus on näha ideoloogilist vastandust teljel kommunism-fashism. Siin on asi muidugi mõnevõrra keerulisem, sest raamatu peakangelased, eesti naised, tantsivad ühel õhtul saksa ohvitseridega ja veedavad nendega aega. Sakslased tõepoolest neid ei piina ega terroriseeri. Kuid siin on kolm aspekti: a) sakslaste kohalolu raamatus on episoodiline, mingit kandvat (vastas)jõudu nad ei esinda, nad vilksatavad läbi kui lihtsalt sõjasegaduste malenupud, b) sakslaste kohalolu ei kergenda raamatu atmosfääri, naised suhtlevad sakslastega rohkem lähtuvalt ratsionaalsest (enesesäilitamisest) impulsist, c) siin oleks paraku vaja jälle rõhutada seda, et "Puhastus" on ilukirjandus - kogu selle diskussiooni juures pole mainitud, et tegevust antakse edasi Aliide ja Zara vaatepunktist, see on jutustatud nii, nagu Aliide maailma näeb. Seega esineb see sakslaste meeldivus lihtsalt ühe kujutlusena, mis ju rahvasuu seas levis - sakslaste meeldivus põhines pelgalt välisel viisakusel, teatud esteetilisusel, mis asetus vastamisi nõukogude sõdurite räpakuse ja kombetusega - niisiis ei loe me Oksase hinnangut sakslastele, vaid näeme asju läbi Aliide silmade. Kindlasti annab Oksanen Aliide kaudu edasi oma veendumusi, aga ometi - tegelaskuju elab ju ka oma elu, tegelaskuju ja autori vahele ei saa tõmmata võrdusmärki. Siin tuli mulle meelde, kuidas Mihkel Mutt heitis mu "Tema" minategelasele ette, et miks ta mõtleb nii labaselt, Kaus ise on ju oma esseistikas võimeline palju peenemalt mõtlema ja väljenduma. Minu meelest näitab see aga ilukirjanduse lugemise võime taandumist. Enam ei suudeta/taheta näha, kes jutustab, kelle vaatepunktist lugu edastatakse. Eks seda teeb too Õnnepalu sõnastatud "väikse kirjanduse", mina-kirjanduse pealetung. Stalinistlikke mõttemudeleid "paljastav" "kriitika" on retooriliselt uhke, kuid selle loogika paistab mulle sama, kui Kaplinski romaanile "Seesama jõgi" heidetaks ette, et ta propageerib vastutustundetut ujumist, raamat on ohtlik, eriti ajal, kui meil on nii palju uppumisi. Ühesõnaga - kriitika küll, aga mitte raamatu kohta. [...]"
mina vastu:
"Tere, Jan, mu blogijutt pole muidugi irooniline raamatu enda suhtes (kuidas saakski, ma pole ju seda lugenud), vaid tolle kummalise arutelu suhtes, mis raamatu suhtes käib, nii nagu see raamatut mitte lugenud inimesele paistab (see võib muidugi kõlada sama õõnsalt kui nt Juku-Kalle väide, et tema viimatine särgikampaania polnud suunatud Trubetsky vastu, vaid kultuuri politiseerumise vastu üldse - aga ma ütlen seda siiski). Tolle arutelu äärmised punktid on minu jaoks, jah, ühelt poolt Oksase võrdlemine Leberechtiga (isegi kui raamat on mustvalge ja klisheelik ja hollywoodlik - ma ei tea -, on see võrdlus kuidagi liiga räige, ei pea ju tingimata kohe stalinismiga võrdlema), ja teiselt poolt eilne Imbi Paju reaktsioon Rein Raua artiklile Facebookis, et mida Rauast oodatagi, tema vanaisa oli ju hävituspataljonis. Kuidagi pronkssõdurlikuks kisub see poleemika, paneme aga üksteisele vastu pead hauast välja kaevatud kontidega. Milles Sinul pole loomulikult vähimatki süüd, et asi sellise pöörde on võtnud. Oksase raamatul lihtsalt näib olevat mingi laibamürk sees, mis inimestele kummaliselt mõjub. Üks asi, mis mulle kummaline tundub (ja millest ma blogis juttu ei teinud), on see, et kriitikat raamatu suhtes nii valuliselt võetakse, otsekui polekski see tavaline kirjandusteos, vaid sisaldab midagi püha - mis on kirjanduse kui kunsti puhul mu meelest alati halb. Näiteks nii, et kui Oksase romaani süüdistatakse faktivigades või kaheldavas kirjanduslikus laadis, võetakse seda kohe nõukogude võimu poolt naistele osaks saanud vägivalla eitamisena. Jääb mulje, nagu peaks Oksase raamat kirjandusteosena olema oma teema tõttu teistest kirjandusteostest kuidagi püham ja puutumatum - et kui ta lugejale ei meeldi, siis on lugeja kuidagi ideoloogiliselt kahtlane, kuidagi räpane. Ja see omakorda muidugi annab helistiku kätte jälle kriitiliselt meelestatud tegelastele. Selles on muidugi süüdi Oksase ja Imbi Paju otsene poliitilisus selle raamatu taustal, mis on "Puhastuse" kui kirjandusteose vastuvõtule tegelikult karuteene teinud, kahandades seda autoripoolsetest tõlgenduspiirangutest vaba retseptiivset ruumi, mida iga ilukirjanduslik teos normaalseks valmimisjärgseks eluks vajab. Ja mõistagi tuleb osa selle poleemika kirglikkusest ja lahmivusest sellest, et "Puhastusest" on saanud Eesti ajaloost rääkiv esindusteos nüüd juba üle 20 keeles - see annab kogu asjale sellise uimastava ja lollistava palderjanihõngu juurde, teeb raamatu vastuvõtu nii positiivses kui negatiivses mõttes ülepaisutatuks. [...]"
Postitused
4 kommentaari:
Romaanikunsti mõistmisega on üldse nagu ta on st kehvenev kehvake.
Ka/juba Dostojevski kurtis 1846 ühes oma kirjas vennale „Vaeste inimeste“ vastuvõtu kohta: “Meie lugejaskonnal on vaistu nagu igasugusel inimhulgal, kuid puudub haritus. Ei mõisteta, kuidas võib sellises stiilis kirjutada. Kõiges ollakse harjunud nägema looja lõusta; mina aga enda oma ei näidanud. Ei suudeta taibata, et kõneleb Devuškin, mitte mina, ja et Devuškin ei saagi teisti rääkida.“
Ja kui Dostojevskiga jätkata, siis „inimene on üldse niiviisi loodud, et armastab oma läbielatud kannatust“, mistõttu läbielatud kannatused on üks olulisemaid subjektiloovaid eksistentsiaale (rahvus(tunne) kui subjekti laiendus, eks) ja just otsetee pühadusse (vrdl Holokaust, Kristus ristil jne). Seepärast mitte „nagu peaks“ vaid „Puhastus“ ongi paljudele „oma teema tõttu teistest kirjandusteostest kuidagi püham ja puutumatum“ [vaid vähesed on ju tolstoilased, kelle altar ja ikoonid on tema enda surelikus ja väsivas südames :)].
„Puhastust“ kritiseerivad ju suuresti sellised, kellele rahvuslikku hardust kohe kuidagi südamesse ei kujuta – kosmopoliitsed humanistlikud erudiit-intellektuaalid, kellele perekondlikuks ühikuks on inimkond. Väitluse argumendid tunduvad olevat ikka selline pinnavirvendus, umbes nii nagu William James on hästi selgitanud, miks isegi filosoofid (kutsumuslikud argumenteerijad!) ei leia ühist keelt. Sest filosoofi mõtlemisele annab tema filosoofiline temperament „märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest . Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema jaoks kaalukamaks, mille tulemuseks on tundelisem või kalgim maailmavaade. Filosoof usaldab oma temperamenti. Ihates universumit, mis tema temperamendiga sobiks, usub ta iga universumikujutust, mis sellega sobib. Ta tunneb, et vastupidise temperamendiga inimesed ei taba maailma iseloomu, ja ta peab neid oma südames ebapädevaiks ja tõelise filosoofia suhtes „kõrvalseisjaiks“, olgugi et nad võivad oma dialektilise võimekuse poolest temast kõvasti üle olla. Ometigi ei saa filosoof avalikul foorumil pretendeerida ülemale tunnustusele või autoriteedile ainuüksi oma temperamendi põhjal. Sellest sugenebki meie filosoofilistesse aruteludesse teatav ebasiirus: kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi.“
+ tihti on põhjuseks vist ka see, et lihtne inimene saab siin oma lapsepõlve tõttu justkui autoriteedi kantseldamaks kirjanikku, keda on juba paarikümnesse keelde tõlgitud. Vägev, mis!
Jah, see temperamendi või psüühiliste isikuomaduste mõju maailmavaatele - sellest on ju mõned aastad tagasi rääkinud ka Jüri Allik, isegi vist mingid teaduslikud uuringud olid selle kohta (sel puhul vist iseloomu seosest poliitiliste vaadetega).
Ma olen mõnes mõttes Jamesi ja Allikuga nõus, minuga sarnase maailmavaatega inimesed on üldiselt ka iseloomult mulle sümpaatsed; aga üks asi ei anna mulle seejuures rahu - mis mõttes on temperament "kõige võimsam" eeldus, kas mitte pelgalt selle pärast, et mittemainitav ja varjujääv tundub alati suurem kui mainitav, nähtav ja mõõdetav? "kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi", minu jaoks kumab sellise retoorilise ehitusega väidetest alati läbi selle "süvastruktuur" - "mittemainimine teebki ta kõige võimsamaks".
Selle kohta saab muidugi öelda, et mu kahtlus on tingitud ikkagi mu temperamendist jne jne, nii et okei.
Ai,ai, minu viga! Jamesi temperamendikäsitlus pole kuigi tuntud. See on varasem kui see tuntud psühholoogiline neljaks jaotus. Teisisõnu, Allik ja James ei lähe ühte patta mitte (Allik redutseerib nii et suitsujutt taga, James on aga märksa avaram ja paindlikum mõtleja).
William Jamesi temperamendikäsitlusel pole suurt midagi pistmist ekstra- või introvertsuse, koleerilisuse või hüsteerilisusega, edevuse või vaoshoitusega vms. William Jamesi temperamendimõistest kumab läbi selle märksa arhailisem ja kosmilisem taust ning temperament on temal rohkem "muusikaline termin, mis tähendab häälestust, ning see kuulub sisult ja etümoloogiliselt kokku temperatuuriga. Temperamendimõistes väljendub muistne arusaam mikro- ja makrokosmose, meeleolu ja atmosfääri harmooniast, taevaliku ja maise muusika kooskõlast" (Märt Väljataga). See "ei ole mingi tehniline asi; see on meie enam-vähem väljendamatu aimus, mida elu kõige ausamas ja sügavamas mõttes tähendab. See pärineb ainult osaliselt raamatutest; see on meie isikupärane viis lihtsalt näha ja tunda kosmose totaalsuse tõuget ja survet."
Tähendab, ma proovisin natuke selgitada-oletada, MIKS see vaidlus Oksaneni ümber oma tuumalt nii viljatu ja triviaalne on (nagu sa ka osutad oma eelmises sissekandes ja ka Jaanus Adamson oma blogis).
Mingis mõttes see nagu polegi vaidlus, vaid pigem paar kampa raporteerivad oma fundamentaalseid hoiakuid ning argumentatsioon on pelk pinnavirvendus.
Loomulikult kõik vaidlused pole sellist tüüpi, aga tundub, et seesinane on.
Ma muidugi oma kalduvusega laia joonde väga põhimõttelist vahet ei näe, eks see tehnilisem psühholoogiateaduse temperamendikäsitus on lihtsalt püüe tolle kosmose tõuke ja tõmbe tunde iseärasusi taksonomiseerida (võttes aluseks psühholoogilise väljundi). Ja kuna too nelja temperamendi käsitus pärineb algselt juba vanast Kreekast, võib oletada, et ka Jamesi temperamendikäsituse taustal see ikkagi ka kuidagi tuikab, sest miks pidi ta just selle termini valima. Ma oletan, ega ma ei tea.
Olgu kuidas on, mu eelmise kommentaari point jääb põhimõtteliselt samaks.
(viidatud Adamsoni blogikoht on siin: http://jaanusadamson.blogspot.com/2010/10/intellektuaalne-interluudium.html)
Postita kommentaar