Oksanen läbi

lugesin läbi Oksase romaani ja seejärel ka Imbi Paju "Tõrjutud mälestused". Paju raamat on muidugi mõjuv ja väga oluline raamat, juba seepärast, et selliseid asju pole ilmselt inimlikult põrmugi lihtne avalikku mällu tagasi tuua. kuigi mul on kahju, et Paju raamatus on mõned ilmselged ajaloolised faktivead ja kohati on näha, et Paju ei taju piiri, kus isiklikud kannatuslood viiakse ideoloogilise diskursuse teenistusse - mu meelest just sellise raamatu puhul on eriti kahju, kui mängu tulevad ideoloogilised optilised petted, sest just sellelaadsete petete tõttu on nood inimesed omal ajal kannatanud. ma pean silmas näiteks Pätsi ja tema vaikiva ajastu idealiseerimist, või nõukogude terrori loogilist tuletamist mõnest Marxi lausest (mis ju järgib sellesama nõukogude terrori loogikat). aga Paju raamatu üldise agenda suhtes võib ses suhtes muidugi mööndusi teha, sest lood, mida jutustatakse, on liiga valusad, et noist muist asjust väga suurt probleemi teha.

aga siis see Oksanen. ma arvan, et just seetõttu, et tegu on ilukirjandusega, on retoorika, stiili jms asjade suhtes kriitika tegemine põhjendatum kui Paju raamatu puhul, mis on lihtsalt oma olulist asja ajav publitsistika. kindlasti mõistetakse mind valesti, ja ma arvan, et sellise teema puhul on see valestimõistmine ka loogiline ja isegi vist paratamatu. aga noh - lühidalt öeldes: pärast lugemist kasvas mu imestus veelgi selle üle, et "Puhastust" on isegi Nobelile pakutud. antagu mulle andeks, aga Oksanen teeb ühtaegu kaht asja - kõneleb olulistest asjadest, millest kaua pole julgetud rääkida, ja samas kasutab seda ära põneviku kirjutamiseks: mulle näib see kuidagi kahtlane, kuidagi odavavõitu. ega ma põhimõtteliselt midagi muud üldistavat ei oskagi öelda: tegu on (mälu)poliitilises mõttes väga tundlikke närve puudutava raamatuga, aga puhtkirjanduslikus mõttes on ta üle hinnatud, sügava mõtestuse asemel pigem kannatusloo pööramine sensatsiooni võtmesse. ja kindlasti on selle raamatu menus osa asjaolul, et tegu on poliitiliselt õige raamatuga (mis aga pole kirjanduslik väärtus - seda oleks ühtaegu kerge ja keeruline tõestada, sellepärast jäägu see; mu meelest on ta poliitiliselt natuke liiga õige, ja selline asi on ilukirjanduse puhul alati pisut ärevaks tegev - sedagi on keeruline tõestada neile, kes seda arvamust juba ei jaga, nii et jäägu seegi).

lugesin "Puhastust" muidugi valepidi - mitte algusest lõpuni, vaid faabulat pidi, seda oli hõlbus teha, sest peatükkide juures on ju toimumisajad märgitud. ma võitsin seekaudu näiteks selles, et raamatu lõpus olev luuredokumentide kogum hakkas niimoodi loo põnevuse arengus hästi kaasa mängima - praegu seal lõpus tunduksid need vist ülearused. kogu Zara lugu lükkus minu jaoks loo teise poolde ning Zara ja Aliide kohtumisele järgnevas oli põhipingeks see, kuidas nende suhe areneb (praegusel kujul on lugeja jaoks alguses vist põhipinge mõistatada, kuidas nad üldse omavahel seotud on). pinge püsis küll kuni lõpuni.
edasi tulevad lugemise käigus tehtud märkused ja küsimused (panen tähele, et enamik neist on väiklasevõitu faktimärkused - aga mu meelest on sellise tundliku teemaga raamatu puhul ajaloolise tõepära küsimus just oluline, sest kui see oluline poleks, siis tähendaks see, et tegelikult aset leidnud tragöödiaid võib vabalt mistahes menuka põnevusloo huvides ära kasutada - mis aga oleks tõesti hollywoodlik).
* mainitakse, et lahkuv baltisaksa tüdruk oli Aliide ja Ingli kooliõde - kas baltisaksa tüdruk käis eesti koolis? kas Aliide ja Ingel käisid saksa koolis? kas talutüdrukud käisid linnas koolis? võimalik.
* jutt käib 1941. aastast: "Rindejoone kõmin liikus piki maad igasse maanurka ja iga maanurk hüüdis appi Jeesust, Saksamaad ja vanu jumalaid." kelle vaatepunkt - kas Aliide või Sofi? viimasel juhul, tagantjärele üldistusena on see kuidagi veider. või on see mingi eriline stiilivõte, ja kui on, siis mida sellega saavutada tahetakse. mis positsioonist peaks see lause probleemitu tunduma?
* lk 44 - 1944. aasta heinaajal punaarmeelased Läänemaal, kas polnud nad siis veel Sinimägedes? (hiljem tuli meelde, ka Rein Raud oli seda oma artiklis märkinud)
* kui ajaloost kõneleva teose retseptsioonis sallitakse faktivigu ja peetakse neid sõnumi kõrval vähetähtsaks - millest see tunnistust annab?

* lk 167 Martini otsekõne Aliidele - romaani võrdlus Leberechtiga on muidugi tugev liialdus, aga siinkohal tuleb küll mingi leberechtlik või üldse ideoloogilise kirjanduse lame skemnaatilisus ette; või hoopis mingi kivirähalik-ivanoravalik hüperbool. Martini tegelaskuju üldse tundub olevat skeem, puhas teestegelane (hiljem, läbi lugenuna - jah, Martin jäigi skeemiks, ei usu, et ka kõige punasem kommunist oleks ka eraelus ainult loosungitega rääkinud).
* lk 170 - kuldnaeratus naistraktoristi suus - viide küüditatutelt võetud kullale? kas nii lihtsalt käiski, kuld jagati võimumeelsele lihtrahvale laiali? vaevalt küll..
* lk 208 "Päris arstid olid põgenenud Läände, juudi omad Nõukogude poolele." veider lause, justnagu Oksanen ei teaks, kuhu juudid Eestis Saksa ajal jäid. kui see on Aliide vaatepunkt, siis muidugi mõistetav, kuigi kummaliselt naiivne, 1952 pidi ju juutide saatus üsna üldteada olema. üksikuid juute muidugi võis Saksa ajal Venemaale põgeneda, keegi kuskil hiljuti rääkis sellest midagi, kuid see sai olla pigem erand, see pidi olema väga riskantne läbi rinde põgenemine.
* lk 198 vene naised sünnitushaiglas pidevalt batjushka Leninit appi hüüdmas ja Martin Leninit tänamas - no see on küll puhas Kivirähk.
* lk 199 kas Põltsamaa Kosmose tuubiekstrakt oli juba tõesti 1950ndail olemas? (hiljem vaatasin järele: ei, Kosmost ja tuubimarmelaadi hakati tegema Põltsamaal pärast Gagarini kosmoselendu 1961. on sellel tähtsust? mõningane tähtsus vist siiski - kui keegi sööks 1970ndaist rääkivas romaanis Pingviini jäätist, oleks see ometi võõrik, isegi kui romaan räägiks Brezhnevi-aegse KGB poolt tagakiusatutest)
* lk 199 - paragrahv 206, vaikimisvanne Siberi laagrist lahkudes - uus teadmine minu jaoks, ei teadnud varem, et selline asi olemas oli, peab kuskilt järele uurima, mis see täpsemalt oli ja kas see oli üleüldine praktika.
* lk 203 Talvi tahab Lenini last - jälle paneb Oksanen "leberechti/kivirähka"
* lk 34 Zara ütleb 1991 emale "Lenin kaitseb meid". noh, võib-olla usutav seal Kaug-Ida karuperses, kuigi kahtlane.
* lk 79 - vene sõjalennuk Eesti taevas 1991. aasta oktoobris - kas nad pärast taasiseseisvumist enam sõitsid niimoodi? ei tea, võib-olla.
* lk 9 viide ufodele - hea ajastut märkiv tähelepanek, oli tõesti ufodest rääkimise aeg, mäletan omast käest.
* faabulat pidi lugedes tekib omapärane efekt, mida õigesti lugedes ei teki: lk 237 lõpeb lausega "Kas selle maja väraval algab Zara omaenda lugu, uus lugu?" ja faabula jätkub lk 8, kus selgub, et lugu jätkub hoopis Aliide vaatepunktist, mis oli pikka aega Zara loo varjus.
* lk 28 ja mujal - kõrva motiiv on hea, huvitavalt läbi romaani arendatud
* lk 37 sekspoe ümber poisid kärbseparvena - kärbsemotiivi laiendus poliitiliselt vägivallalt ja inimkaubanduselt tavaellu, feministlik üldistus.
* Martini oletatav osalus ülekuulamisel - faabula järgi ilmneb see üsna lõpus, on suur üllatus. õigesti lugedes on see antud üsna alguses, vist isegi esimene kord, kui Martinist juttu tehakse, see värvib kogu järgnevat ja põhjendab lugejale Martini plakatlikkuse (umbes et kui Martini moodi plakatlik tegelane polegi tõepärane, on ta sellise kujutusviisi ära teeninud). noh, olgu siis, kahju, raamat selle läbi muidugi kaotab ja muutub ühekülgsemaks.
* lk 82 kas Vladivostokist pärit Pasha ja Lavrenti oleks teadnud sõna eesti sõna "tibla", nii et Zarale tuleb korraks mõte neid selle sõna uksele kirjutamises kahtlustada? ei tea, kahtlasevõitu.
* kanade mürgitamine, koera mürgitamine, sauna põletamine uue eesti aja alguses puhtalt selle pärast, et Aliide oli abielus kommunistiga - see ei ole usutav (või on? pole vähemasti kuulnud midagi sellist)
* kuidas selle Tšernobõli avalikustamisega õigupoolest oli, millal sellest esimest korda ametlikult räägiti - mingist filmist nägin, et 1. mai paraadil Kiievis ei teatud sellest midagi, või vähemasti ei teatud, kui ohtlik see on, 9. maiks pidi küll kõik teada olema. (vaatasin järele - esimene ametlik teade oli 28. aprillil, 2 päeva pärast õnnetust, kuigi selles pehmendati tugevalt avarii tõsidust, 1. mai rongkäigul Kiievis lasti tõesti toimuda, kuigi inimesed oleks pidanud evakueerima või vähemasti käskima neil siseruumides olla. eks siis jutud pidid ikka levima, sest hakati ju üsna ruttu mehi värbama avariid likvideerima ka Eestis, mu enda isa pääses sellest üle noatera. leidsin ühe Gorbatšovi intervjuu, kus ta põhjendab tagantjärele, et ametlik teadaanne tuli kahepäevase hilinemisega seetõttu, et alguses polnud ka parimail spetsialistidel täit ettekujutust avarii ulatusest - akadeemikud ja valitsustegelased käisid veel päev pärast avariid ilma kaitsevahenditeta Tšernobõlis ringi -, ja et paraadi ei jäetud ära seetõttu, et miljonilinnas mitte tekitada paanikat. nojah... vähemasti tunnistab Gorba tagantjärele, et see oli viga. sellest intervjuus ütleb Gorbatšov, et ta ootas peaaegu 3 nädalat, enne kui esines ise avalikult rahvale; ta põhjendab seda sellega, et seni polnud tal täpset ja põhjalikku informatsiooni, et esineda korralikult mõtestatud avaldusega. nii et jah, katastroofi tegeliku ulatuse avalik tunnistamine võis küll tulla juba pärast võidupüha.)
* lk 191 - Zara silitab hardunult märki Lenini pildiga - no ma ei tea, 80ndail aastail?
* lk 246 - Aliide tunneb ära KGB ohvitseri lõhna - kunstiline hüperbool? võimalik. raamatu laadi määratlemine tekitab aeg-ajalt probleeme: kohati realism, kohati skeemkirjandus, kohati maagilisrealistlik hüperboolromaan, keeruline päris õiget võtit leida.
* lk 256 - kas aastal 1955 oli rehabiliteerimine juba "täies hoos"? (vaatasin järele - Hruštšovi kuulus kõne oli küll 1956, aga süsteemset rehabiliteerimist alustati juba 1954, nii et jah, vale see pole.)

kõik.

järgmisel päeval. kohe pärast eelneva kirjapanekut lugesin viimatisest Vikerkaarest Jaanus Adamsoni huvitavat artiklit "Kuidas on võimalik olla õnnelik" ja sain aru, mis mind Oksaneni romaani juures oli ehk enim häirinud (ja häiris juba ette, kui teiste kirjelduste kohaselt romaani ette kujutasin, mu enda lugemine vaid võimendas seda): teatav "riivatus", ebasündsus, mis on otsekui Adamsoni artiklis kirjeldatud vertikaalsusena väljenduv elurõõm keset kalmistut, põneviku intensiivsest lugemismõnust ja poliitilisest õigsusest ehitatud võidurõõm, mille otseseks materjaliks on surm ja kannatused. see, mida Adamsoni artiklis kirjeldatakse alaägeda ja teadvustamatuna, on "Puhastuses" kuidagi tavalisest rohkem esiletungiv; ja mul on kahtlus, et romaani edu on seotud just sellega, et ta võimaldab toda leinatöö salajaseks eesmärgiks olevat ebasündsust nii avalikult välja elada.