Oksanen läbi

lugesin läbi Oksase romaani ja seejärel ka Imbi Paju "Tõrjutud mälestused". Paju raamat on muidugi mõjuv ja väga oluline raamat, juba seepärast, et selliseid asju pole ilmselt inimlikult põrmugi lihtne avalikku mällu tagasi tuua. kuigi mul on kahju, et Paju raamatus on mõned ilmselged ajaloolised faktivead ja kohati on näha, et Paju ei taju piiri, kus isiklikud kannatuslood viiakse ideoloogilise diskursuse teenistusse - mu meelest just sellise raamatu puhul on eriti kahju, kui mängu tulevad ideoloogilised optilised petted, sest just sellelaadsete petete tõttu on nood inimesed omal ajal kannatanud. ma pean silmas näiteks Pätsi ja tema vaikiva ajastu idealiseerimist, või nõukogude terrori loogilist tuletamist mõnest Marxi lausest (mis ju järgib sellesama nõukogude terrori loogikat). aga Paju raamatu üldise agenda suhtes võib ses suhtes muidugi mööndusi teha, sest lood, mida jutustatakse, on liiga valusad, et noist muist asjust väga suurt probleemi teha.

aga siis see Oksanen. ma arvan, et just seetõttu, et tegu on ilukirjandusega, on retoorika, stiili jms asjade suhtes kriitika tegemine põhjendatum kui Paju raamatu puhul, mis on lihtsalt oma olulist asja ajav publitsistika. kindlasti mõistetakse mind valesti, ja ma arvan, et sellise teema puhul on see valestimõistmine ka loogiline ja isegi vist paratamatu. aga noh - lühidalt öeldes: pärast lugemist kasvas mu imestus veelgi selle üle, et "Puhastust" on isegi Nobelile pakutud. antagu mulle andeks, aga Oksanen teeb ühtaegu kaht asja - kõneleb olulistest asjadest, millest kaua pole julgetud rääkida, ja samas kasutab seda ära põneviku kirjutamiseks: mulle näib see kuidagi kahtlane, kuidagi odavavõitu. ega ma põhimõtteliselt midagi muud üldistavat ei oskagi öelda: tegu on (mälu)poliitilises mõttes väga tundlikke närve puudutava raamatuga, aga puhtkirjanduslikus mõttes on ta üle hinnatud, sügava mõtestuse asemel pigem kannatusloo pööramine sensatsiooni võtmesse. ja kindlasti on selle raamatu menus osa asjaolul, et tegu on poliitiliselt õige raamatuga (mis aga pole kirjanduslik väärtus - seda oleks ühtaegu kerge ja keeruline tõestada, sellepärast jäägu see; mu meelest on ta poliitiliselt natuke liiga õige, ja selline asi on ilukirjanduse puhul alati pisut ärevaks tegev - sedagi on keeruline tõestada neile, kes seda arvamust juba ei jaga, nii et jäägu seegi).

lugesin "Puhastust" muidugi valepidi - mitte algusest lõpuni, vaid faabulat pidi, seda oli hõlbus teha, sest peatükkide juures on ju toimumisajad märgitud. ma võitsin seekaudu näiteks selles, et raamatu lõpus olev luuredokumentide kogum hakkas niimoodi loo põnevuse arengus hästi kaasa mängima - praegu seal lõpus tunduksid need vist ülearused. kogu Zara lugu lükkus minu jaoks loo teise poolde ning Zara ja Aliide kohtumisele järgnevas oli põhipingeks see, kuidas nende suhe areneb (praegusel kujul on lugeja jaoks alguses vist põhipinge mõistatada, kuidas nad üldse omavahel seotud on). pinge püsis küll kuni lõpuni.
edasi tulevad lugemise käigus tehtud märkused ja küsimused (panen tähele, et enamik neist on väiklasevõitu faktimärkused - aga mu meelest on sellise tundliku teemaga raamatu puhul ajaloolise tõepära küsimus just oluline, sest kui see oluline poleks, siis tähendaks see, et tegelikult aset leidnud tragöödiaid võib vabalt mistahes menuka põnevusloo huvides ära kasutada - mis aga oleks tõesti hollywoodlik).
* mainitakse, et lahkuv baltisaksa tüdruk oli Aliide ja Ingli kooliõde - kas baltisaksa tüdruk käis eesti koolis? kas Aliide ja Ingel käisid saksa koolis? kas talutüdrukud käisid linnas koolis? võimalik.
* jutt käib 1941. aastast: "Rindejoone kõmin liikus piki maad igasse maanurka ja iga maanurk hüüdis appi Jeesust, Saksamaad ja vanu jumalaid." kelle vaatepunkt - kas Aliide või Sofi? viimasel juhul, tagantjärele üldistusena on see kuidagi veider. või on see mingi eriline stiilivõte, ja kui on, siis mida sellega saavutada tahetakse. mis positsioonist peaks see lause probleemitu tunduma?
* lk 44 - 1944. aasta heinaajal punaarmeelased Läänemaal, kas polnud nad siis veel Sinimägedes? (hiljem tuli meelde, ka Rein Raud oli seda oma artiklis märkinud)
* kui ajaloost kõneleva teose retseptsioonis sallitakse faktivigu ja peetakse neid sõnumi kõrval vähetähtsaks - millest see tunnistust annab?

* lk 167 Martini otsekõne Aliidele - romaani võrdlus Leberechtiga on muidugi tugev liialdus, aga siinkohal tuleb küll mingi leberechtlik või üldse ideoloogilise kirjanduse lame skemnaatilisus ette; või hoopis mingi kivirähalik-ivanoravalik hüperbool. Martini tegelaskuju üldse tundub olevat skeem, puhas teestegelane (hiljem, läbi lugenuna - jah, Martin jäigi skeemiks, ei usu, et ka kõige punasem kommunist oleks ka eraelus ainult loosungitega rääkinud).
* lk 170 - kuldnaeratus naistraktoristi suus - viide küüditatutelt võetud kullale? kas nii lihtsalt käiski, kuld jagati võimumeelsele lihtrahvale laiali? vaevalt küll..
* lk 208 "Päris arstid olid põgenenud Läände, juudi omad Nõukogude poolele." veider lause, justnagu Oksanen ei teaks, kuhu juudid Eestis Saksa ajal jäid. kui see on Aliide vaatepunkt, siis muidugi mõistetav, kuigi kummaliselt naiivne, 1952 pidi ju juutide saatus üsna üldteada olema. üksikuid juute muidugi võis Saksa ajal Venemaale põgeneda, keegi kuskil hiljuti rääkis sellest midagi, kuid see sai olla pigem erand, see pidi olema väga riskantne läbi rinde põgenemine.
* lk 198 vene naised sünnitushaiglas pidevalt batjushka Leninit appi hüüdmas ja Martin Leninit tänamas - no see on küll puhas Kivirähk.
* lk 199 kas Põltsamaa Kosmose tuubiekstrakt oli juba tõesti 1950ndail olemas? (hiljem vaatasin järele: ei, Kosmost ja tuubimarmelaadi hakati tegema Põltsamaal pärast Gagarini kosmoselendu 1961. on sellel tähtsust? mõningane tähtsus vist siiski - kui keegi sööks 1970ndaist rääkivas romaanis Pingviini jäätist, oleks see ometi võõrik, isegi kui romaan räägiks Brezhnevi-aegse KGB poolt tagakiusatutest)
* lk 199 - paragrahv 206, vaikimisvanne Siberi laagrist lahkudes - uus teadmine minu jaoks, ei teadnud varem, et selline asi olemas oli, peab kuskilt järele uurima, mis see täpsemalt oli ja kas see oli üleüldine praktika.
* lk 203 Talvi tahab Lenini last - jälle paneb Oksanen "leberechti/kivirähka"
* lk 34 Zara ütleb 1991 emale "Lenin kaitseb meid". noh, võib-olla usutav seal Kaug-Ida karuperses, kuigi kahtlane.
* lk 79 - vene sõjalennuk Eesti taevas 1991. aasta oktoobris - kas nad pärast taasiseseisvumist enam sõitsid niimoodi? ei tea, võib-olla.
* lk 9 viide ufodele - hea ajastut märkiv tähelepanek, oli tõesti ufodest rääkimise aeg, mäletan omast käest.
* faabulat pidi lugedes tekib omapärane efekt, mida õigesti lugedes ei teki: lk 237 lõpeb lausega "Kas selle maja väraval algab Zara omaenda lugu, uus lugu?" ja faabula jätkub lk 8, kus selgub, et lugu jätkub hoopis Aliide vaatepunktist, mis oli pikka aega Zara loo varjus.
* lk 28 ja mujal - kõrva motiiv on hea, huvitavalt läbi romaani arendatud
* lk 37 sekspoe ümber poisid kärbseparvena - kärbsemotiivi laiendus poliitiliselt vägivallalt ja inimkaubanduselt tavaellu, feministlik üldistus.
* Martini oletatav osalus ülekuulamisel - faabula järgi ilmneb see üsna lõpus, on suur üllatus. õigesti lugedes on see antud üsna alguses, vist isegi esimene kord, kui Martinist juttu tehakse, see värvib kogu järgnevat ja põhjendab lugejale Martini plakatlikkuse (umbes et kui Martini moodi plakatlik tegelane polegi tõepärane, on ta sellise kujutusviisi ära teeninud). noh, olgu siis, kahju, raamat selle läbi muidugi kaotab ja muutub ühekülgsemaks.
* lk 82 kas Vladivostokist pärit Pasha ja Lavrenti oleks teadnud sõna eesti sõna "tibla", nii et Zarale tuleb korraks mõte neid selle sõna uksele kirjutamises kahtlustada? ei tea, kahtlasevõitu.
* kanade mürgitamine, koera mürgitamine, sauna põletamine uue eesti aja alguses puhtalt selle pärast, et Aliide oli abielus kommunistiga - see ei ole usutav (või on? pole vähemasti kuulnud midagi sellist)
* kuidas selle Tšernobõli avalikustamisega õigupoolest oli, millal sellest esimest korda ametlikult räägiti - mingist filmist nägin, et 1. mai paraadil Kiievis ei teatud sellest midagi, või vähemasti ei teatud, kui ohtlik see on, 9. maiks pidi küll kõik teada olema. (vaatasin järele - esimene ametlik teade oli 28. aprillil, 2 päeva pärast õnnetust, kuigi selles pehmendati tugevalt avarii tõsidust, 1. mai rongkäigul Kiievis lasti tõesti toimuda, kuigi inimesed oleks pidanud evakueerima või vähemasti käskima neil siseruumides olla. eks siis jutud pidid ikka levima, sest hakati ju üsna ruttu mehi värbama avariid likvideerima ka Eestis, mu enda isa pääses sellest üle noatera. leidsin ühe Gorbatšovi intervjuu, kus ta põhjendab tagantjärele, et ametlik teadaanne tuli kahepäevase hilinemisega seetõttu, et alguses polnud ka parimail spetsialistidel täit ettekujutust avarii ulatusest - akadeemikud ja valitsustegelased käisid veel päev pärast avariid ilma kaitsevahenditeta Tšernobõlis ringi -, ja et paraadi ei jäetud ära seetõttu, et miljonilinnas mitte tekitada paanikat. nojah... vähemasti tunnistab Gorba tagantjärele, et see oli viga. sellest intervjuus ütleb Gorbatšov, et ta ootas peaaegu 3 nädalat, enne kui esines ise avalikult rahvale; ta põhjendab seda sellega, et seni polnud tal täpset ja põhjalikku informatsiooni, et esineda korralikult mõtestatud avaldusega. nii et jah, katastroofi tegeliku ulatuse avalik tunnistamine võis küll tulla juba pärast võidupüha.)
* lk 191 - Zara silitab hardunult märki Lenini pildiga - no ma ei tea, 80ndail aastail?
* lk 246 - Aliide tunneb ära KGB ohvitseri lõhna - kunstiline hüperbool? võimalik. raamatu laadi määratlemine tekitab aeg-ajalt probleeme: kohati realism, kohati skeemkirjandus, kohati maagilisrealistlik hüperboolromaan, keeruline päris õiget võtit leida.
* lk 256 - kas aastal 1955 oli rehabiliteerimine juba "täies hoos"? (vaatasin järele - Hruštšovi kuulus kõne oli küll 1956, aga süsteemset rehabiliteerimist alustati juba 1954, nii et jah, vale see pole.)

kõik.

järgmisel päeval. kohe pärast eelneva kirjapanekut lugesin viimatisest Vikerkaarest Jaanus Adamsoni huvitavat artiklit "Kuidas on võimalik olla õnnelik" ja sain aru, mis mind Oksaneni romaani juures oli ehk enim häirinud (ja häiris juba ette, kui teiste kirjelduste kohaselt romaani ette kujutasin, mu enda lugemine vaid võimendas seda): teatav "riivatus", ebasündsus, mis on otsekui Adamsoni artiklis kirjeldatud vertikaalsusena väljenduv elurõõm keset kalmistut, põneviku intensiivsest lugemismõnust ja poliitilisest õigsusest ehitatud võidurõõm, mille otseseks materjaliks on surm ja kannatused. see, mida Adamsoni artiklis kirjeldatakse alaägeda ja teadvustamatuna, on "Puhastuses" kuidagi tavalisest rohkem esiletungiv; ja mul on kahtlus, et romaani edu on seotud just sellega, et ta võimaldab toda leinatöö salajaseks eesmärgiks olevat ebasündsust nii avalikult välja elada.

oksanenophobia?

jäin eile mõtlema ühe n-ö struktuurilise sarnasuse üle: kui ma ütlesin, et “ei loe ma teie Oksaneni, ärge toppige teda mulle kogu aeg nina alla”, siis kas pole see mitte väga sarnane sellega, mida mõned ütlevad gei-teema puhul (lehekommentaarides on see sage ja see on mind alati häirinud) - “tehke kodus, mis tahate, aga ärge tulge oma pedepropagandaga mulle nina alla, ajalehte ja tänavale” - selline põlastav tolerants allasurutute häälte suhtes (kui olulisem asja välisest avaldumisvormist, mis ei pruugi vastata minu maitsele - nt geiparaad või massikirjandus -, on ehk see, et teema tuuakse põranda alt tavakäibesse). kas võib sellest vormisarnasusest ka midagi sisulist järeldada, nt minu ebateadlikku silmakirjalikkust, eksimist sallivus- ja empaatiapõhimõtete vastu? peab mõtlema.
panin ennast raamatukogus “Puhastuse” järjekorda, kõik eksemplarid olid välja laenatud.

kirjavahetust Oksaneni asjus

Jan Kausi lahkel nõusolekul avaldan lõike meie tänasest kirjavahetusest.

Jan kirjutas: 

"Hea Aare,

nägin Sinu iroonilise maiguga blogisissekannet. Lisan omalt poolt ühe
aspekti, mis ei haaku küll otseselt Sinu osutatuga, kuid ehk kõrvutamiseks
sobib.
Kuigi ma tõlkisin "Puhastuse", pole ma selle teose mõõdutundetu fänn, nii
mõnelgi sisulisel etteheitel leian olevat mu endagi jaoks kandepinda
(mitmeid etteheiteid olen nõus teatud mööndustega arvestama jne). Kuid
kõige jõulisem kriitika - mida Sina oma "ignorantses" surnud ringis ei
puuduta - on mulle küll emotsionaalselt raske taluda. Nimelt see, et
"Puhastust" võrreldakse stalinistliku kirjanduse taotluste ja sisulise
ülesehitusega (Veidemann ja Raud täpsemalt Leberechti "Valgusega koordis",
Kaplinski laiemalt - kogu stalinistliku ilukirjandusega). Oksase raamat
esindab ümberpööratult stalinistlikku ideoloogiat, kus endised üheselt
halvad on nüüd üheselt head ja vastupidi. [...]

Aga. Olgugi et kuna vastupidiselt Sinule olen ma seda teost lugenud, siis
ka parimagi tahtmise juures ei saa ma selle väite sisust aru. Siin on
üldiselt öeldes kaks ümberpööramise võimalust: Oksanen näitab nõukogude
aega ebaadekvaatselt halvana, seades sellele kõrvale ebaadekvaatselt
positiivse kapitalistliku maailma. Midagi taolist ma romaanist ei leidnud
ega leia siiani. Kogu see 1992nda aasta Eesti ja Saksamaa on seal üsna
lohutud paigad. Olgu, 1992 polnud Eesti veel ehk kapitalistlik, pigem
teatud siirdeühiskond, aga seda enam peaks ju olema selge, et mingit
ideoloogilist vastandust raamatus pole. Selle teemaks olen mina tegelikult
pidanud eelkõige kaht asja a) totalitarismi mõju üksikisikule ja b)
inimese kujutluse ja tegelikkuse vahelist mõju, täpsemalt: tegelikkust
eirava kujutluse hävitavat mõju. Olgu, aga see selleks.

Teine võimalus on näha ideoloogilist vastandust teljel kommunism-fashism.
Siin on asi muidugi mõnevõrra keerulisem, sest raamatu peakangelased,
eesti naised, tantsivad ühel õhtul saksa ohvitseridega ja veedavad nendega
aega. Sakslased tõepoolest neid ei piina ega terroriseeri. Kuid siin on
kolm aspekti: a) sakslaste kohalolu raamatus on episoodiline, mingit
kandvat (vastas)jõudu nad ei esinda, nad vilksatavad läbi kui lihtsalt
sõjasegaduste malenupud, b) sakslaste kohalolu ei kergenda raamatu
atmosfääri, naised suhtlevad sakslastega rohkem lähtuvalt ratsionaalsest
(enesesäilitamisest) impulsist, c) siin oleks paraku vaja jälle rõhutada
seda, et "Puhastus" on ilukirjandus - kogu selle diskussiooni juures pole
mainitud, et tegevust antakse edasi Aliide ja Zara vaatepunktist, see on
jutustatud nii, nagu Aliide maailma näeb. Seega esineb see sakslaste
meeldivus lihtsalt ühe kujutlusena, mis ju rahvasuu seas levis - sakslaste
meeldivus põhines pelgalt välisel viisakusel, teatud esteetilisusel, mis
asetus vastamisi nõukogude sõdurite räpakuse ja kombetusega - niisiis ei
loe me Oksase hinnangut sakslastele, vaid näeme asju läbi Aliide silmade.
Kindlasti annab Oksanen Aliide kaudu edasi oma veendumusi, aga ometi -
tegelaskuju elab ju ka oma elu, tegelaskuju ja autori vahele ei saa
tõmmata võrdusmärki. Siin tuli mulle meelde, kuidas Mihkel Mutt heitis mu
"Tema" minategelasele ette, et miks ta mõtleb nii labaselt, Kaus ise on ju
oma esseistikas võimeline palju peenemalt mõtlema ja väljenduma. Minu
meelest näitab see aga ilukirjanduse lugemise võime taandumist. Enam ei
suudeta/taheta näha, kes jutustab, kelle vaatepunktist lugu edastatakse.
Eks seda teeb too Õnnepalu sõnastatud "väikse kirjanduse", mina-kirjanduse
pealetung.

Stalinistlikke mõttemudeleid "paljastav" "kriitika" on retooriliselt uhke,
kuid selle loogika paistab mulle sama, kui Kaplinski romaanile "Seesama
jõgi" heidetaks ette, et ta propageerib vastutustundetut ujumist, raamat
on ohtlik, eriti ajal, kui meil on nii palju uppumisi. Ühesõnaga -
kriitika küll, aga mitte raamatu kohta. [...]"

mina vastu: 

"Tere, Jan,

mu blogijutt pole muidugi irooniline raamatu enda suhtes (kuidas 
saakski, ma pole ju seda lugenud), vaid tolle kummalise arutelu suhtes, 
mis raamatu suhtes käib, nii nagu see raamatut mitte lugenud inimesele 
paistab (see võib muidugi kõlada sama õõnsalt kui nt Juku-Kalle väide, 
et tema viimatine särgikampaania polnud suunatud Trubetsky vastu, vaid 
kultuuri politiseerumise vastu üldse - aga ma ütlen seda siiski). Tolle 
arutelu äärmised punktid on minu jaoks, jah, ühelt poolt Oksase 
võrdlemine Leberechtiga (isegi kui raamat on mustvalge ja klisheelik ja 
hollywoodlik - ma ei tea -, on see võrdlus kuidagi liiga räige, ei pea 
ju tingimata kohe stalinismiga võrdlema), ja teiselt poolt eilne Imbi 
Paju reaktsioon Rein Raua artiklile Facebookis, et mida Rauast oodatagi, 
tema vanaisa oli ju hävituspataljonis. 
Kuidagi pronkssõdurlikuks kisub see poleemika, paneme aga üksteisele 
vastu pead hauast välja kaevatud kontidega. Milles Sinul pole 
loomulikult vähimatki süüd, et asi sellise pöörde on võtnud. Oksase 
raamatul lihtsalt näib olevat mingi laibamürk sees, mis inimestele 
kummaliselt mõjub.

Üks asi, mis mulle kummaline tundub (ja millest ma blogis juttu ei 
teinud), on see, et kriitikat raamatu suhtes nii valuliselt võetakse, 
otsekui polekski see tavaline kirjandusteos, vaid sisaldab midagi püha - 
mis on kirjanduse kui kunsti puhul mu meelest alati halb. Näiteks nii, 
et kui Oksase romaani süüdistatakse faktivigades või kaheldavas 
kirjanduslikus laadis, võetakse seda kohe nõukogude võimu poolt naistele 
osaks saanud vägivalla eitamisena. Jääb mulje, nagu peaks Oksase raamat 
kirjandusteosena olema oma teema tõttu teistest kirjandusteostest 
kuidagi püham ja puutumatum - et kui ta lugejale ei meeldi, siis on 
lugeja kuidagi ideoloogiliselt kahtlane, kuidagi räpane. Ja see omakorda 
muidugi annab helistiku kätte jälle kriitiliselt meelestatud 
tegelastele. Selles on muidugi süüdi Oksase ja Imbi Paju otsene 
poliitilisus selle raamatu taustal, mis on "Puhastuse" kui 
kirjandusteose vastuvõtule tegelikult karuteene teinud, kahandades seda 
autoripoolsetest tõlgenduspiirangutest vaba retseptiivset ruumi, mida 
iga ilukirjanduslik teos normaalseks valmimisjärgseks eluks vajab.

Ja mõistagi tuleb osa selle poleemika kirglikkusest ja lahmivusest 
sellest, et "Puhastusest" on saanud Eesti ajaloost rääkiv esindusteos 
nüüd juba üle 20 keeles - see annab kogu asjale sellise uimastava ja 
lollistava palderjanihõngu juurde, teeb raamatu vastuvõtu nii 
positiivses kui negatiivses mõttes ülepaisutatuks. [...]"

circulus vitiosus Oksaneniensis. ignorandi tähelepanekud

1.

olen jälginud poleemikat Oksaneni "Puhastuse" ümber ja mulle näib, et selle võib üldiselt kokku võtta sellise vestlusena:
A: "Puhastus" on suurepärane teos meie ajaloo hämaralade kohta.
B: Aga see on ajalooliselt vigane, seal on nii faktivigu ja ka üldplaanis loob ta ajaloolises mõttes eksitava üldistuse nõukogude-aegse Eesti kohta.
A: See polegi ajalooteos, vaid ilukirjanduslik teos, kunstiline tekst, tema väärtused on kirjanduslikud.
B: Kirjanduslikus mõttes on see ju levikirjanduse klišeedele üles ehitatud tekst - kui tal poleks ajalooliselt tundlikku teemat, oleks ta tavaline meelelahutuskirjandus.
A: Seda paremini see romaan levib ja seda suurem publik saab teada tõde meie ajaloo kohta.
B: Aga see teos on ju ajalookujutuse mõttes vigane.
A: See pole ajalooteos, tema väärtus on kirjanduslik, kirjanikule ei tohi teha ettekirjutusi kunstiteoses kujutatava kohta.
B: Aga puhtkirjanduslikus mõttes on see ju melodraamale ja vägivallale üles ehitatud hollywoodlik ajaviitekirjandus.
A: Aga ta toob välja siiski olulise ajaloolise tõe.
B: Ajalooliselt vigane...
A: See pole ju ajalooteos...
et cetera ad infinitum et ad nauseam

2.


ajakirjanduses nimetatud näiteks selliseid "Puhastuse" faktivigu: külanõid pole usutav, 1930.-40. aastate haritud talutütar vaevalt kasutas kusemismaagiat meestepüügiks, 1943 ei olnud Eestis asuval juudil võimalik lahkuda Nõukogude Liitu, 1944 heinaajal ei olnud Läänemaa Nõukogude sõjaväe kontrolli all, Eestisse tulnud Venemaa eestlasest traktorist ei teeninud aastaga endale kuldhambaid suhu, kardinad polnud Eesti taludes sõjajärgsel ajal enam uudisasi, 1947 ei marineeritud seeni, 1947 ei olnud Eestis veel kolhoose, 1950 ei kasutatud kleeplinti, 1951 ei olnud veel laste sukkpükse, 1986 teadsid inimesed juba maipühadeks Tšernobõli katastroofi kohta, 1992 ei sõimanud maainimesed nõukogudeaegseid majandijuhte tibladeks, vaid valisid neid parlamenti, samuti ei rüüstanud 1992 Nõukogude sõdurid külapoode. ja lõpuks üldine süüdistus - tegu pole Eesti kontekstis tüüpilise, vaid pigem erandliku looga (nagu ütleb Kaarel Tarand: "„Puhastus” on ... Eesti lugu üldisemalt juhul, kui Eesti ja kriminaalsuse vahele võrdusmärgi saaks tõmmata.")

kui kujutleda selliste faktivigadega ja spetsiifilise fookusega teost eesti kirjaniku sulest, siis mulle tundub kahtlane, et talle saaks osaks selline üldistusvõimelise esindusteose maine. teda loetaks sellena, mis ta võib-olla tegelikult ongi - kivirähklike pseudoajalooliste nüanssidega hüperboolteosena. aga võib-olla lihtsalt poliitiliselt kallutatud romaanina (kõrvuti nt Lauri Vahtre stsenaariumitega).

mis tuletab meelde 100 aasta taguse Vilde aforismi: "Mis on palderjan kassile, see on välismaa eestlasele.”"

3.

kõik eelöeldu tugineb ainult ajakirjandusest loetud poleemikale, sest teost ennast ma veel lugenud pole. tõenäoliselt ei loe ka enne, kui poleemika vaibub, nagu olen teinud ka nt Tode "Piiririigi", Kenderi "Iseseisvuspäeva" või Kivirähu "Rehepapi" puhul, kus kära teose ümber häirib teose enda väärtuse hindamist. mulle meeldib raamatuid lugeda omaette ja vaikuses, mitte toas, kus taustal käib äge arutelu sellesama raamatu üle - alati on oht, et kiidung ja arutelu on raamatust endast huvitavamad. nüüdseks olen muidugi kõik kolm ammu läbi lugenud ning leian, et nende nüüdseks välja kujunenud tähendus eesti kirjandusloos on adekvaatne nende väärtusega.
päeval, mil teatati, et Nobeli-komitee eelistas Oksanenile Vargas Llosat, avasin Facebookis OMLK.

hingedepäeva steitmendid. Platoni kera

Sven kirjutab: "Ometi ei tea ma eriti palju eesti kirjanikke, kes oleksid mingil määral järjepidevalt üles kirjutanud oma unenägusid ning neid unenägudena ka publitseerinud. Aare Pilv on, aga tema mängib teadlikult žanripiiridega ja ajab selle une-asja meelega häguseks."

steitment number üks. Aare Pilv laseb edasi öelda: "ma pole täheldanud, et ma "mängiks teadlikult" žanripiiridega, eksperimenteeriks selles osas kuidagi sihilikult, tegeleks žanrihübriidide aretamisega või peaks žanriküsimusele keskendumist lugemisvõtmeks, mis avaks tekstide peidetud tähendusi. žanrilisus või žanrihägusus on mu arvates lihtsalt kirjutamise käigus välja kukkunud tagajärg, mitte eesmärk - tekst otsib vormi, mitte vorm sisu. nõnda pole ka erilist mõtet unenäokirjeldusi kuidagi meelega häguseks ajada - unenägu ongi žanriliselt hägune nähtus."

siiski, ma olen alati arvanud, et autori enda seisukohti oma tekstide kohta ei peaks võtma viimse instantsi tõena, sest tekst on nagu Platoni androgüünne kera, mille poolteks on autor ja lugeja. nii et suhtutagu AP steitmenti reservatsioonidega.


steitment number kaks. Aare Pilv: "ega ma ju tegelikult ei arva, et unenäod seletavad inimese ärkvelolu ära, või et unenäod oleks kuidagi eriliselt tähenduslikud või informatiivsed võtmed millegi jaoks, mis ärkvel olles on lukus ja varjatud. nagu ei arva ma ka, et ärkvelolu oleks kuidagi selgem ja mõistuspärasem kui uni. nad on lihtsalt kaks erinevat režiimi, ja kui ma unenägusid meenutan ja tähele panen, siis lihtsalt selle pärast, et elusoleku-tunne oleks terviklikum. ma ei otsi unest seletust või tõde, tõde on unes ja ärkvelolekus korraga; sama hästi seletab ärkvelolu unenägusid. otsin unenägudest lihtsalt terviku-tunde teist poolt. Platoni kera."