olla (eestlane)

Loomingus käinud "eksistentsiaalse Eesti" mõttevahetus on läbi, see on tekitanud mitmeid mõtteid, eks näis, kas ma neid millalgi ka kuidagi koondama hakkan. aga seniks juhin tähelepanu ühele Loomingu-välisele tekstile Jaanus Adamsonilt.

tuletati meelde, et ma ise olen juba peaaegu 7 aastat tagasi tollest kontseptsioonist ärgitatuna ühe teksti kirjutanud. see ilmus 2005. aastal Areenis kadunud Kesküla tellituna ning pisut lühendatuna (eelkõige see poliitiline osa läks vist väikse kärpe alla). kevadel Loomingu jaoks kirjutades oli mul endal see tekst hoopis ununenud. avaldan ta siin nüüd algsel kujul - mingil määral seletab ta ehk, kust mul huvi selle teema vastu (ei hakka kommenteerima, kas kirjutaksin ka praegu samasuguse teksti).



OLLA (EESTLANE)

Laual pooleli luuletus Otstarbeta

 mäng Varsti on Eesti vaid mälestus

Ene Mihkelson

Eestlane olla on absurdne. See lause võiks oponeerida teisele – eestlane olla on uhke ja hää. Aga tegelikult vastandust pole, sest absurdne ongi uhke, heroiline – kangelaslikkus sünnib alati absurdiga silmitsi olles. Tolle absurdi-jutuga viitan loomulikult hilissügisel Vikerkaares ilmunud Jaan Unduski esseele "Eksistentsiaalne Kreutzwald", kus ta kõneleb "Kalevipojast" kui eksistentsialistlikust absurdiaktist, kui eeposest, mille Kreutzwald lõi, olles ise arvamusel, et tegu on väljasureva rahva ja tulevikuta keelega. Kreutzwald teostas seega camus'likku eluhoiakut enne Camus'd, luues millegi, hoolimata selle lootusetusest, ning viies selle kaudu ellu isiklikku ja rahvuslikku väärikust väljaspool praktilisi lootusi.
See absurd ei kuulu minevikku, me elame selles edasi, praegu võib-olla rohkemgi kui vahepeal. Jaanuari Akadeemias kirjutab Rein Taagepera sellest, et eesti rahva suurus läheneb oma kriitilisele piirile, millest allpool on võimatu eksisteerida täiemõõdulise rahvusena. Õigupoolest on seda piiri lähedal asumist praegugi tunda – eestlaste inimressursi vähesusest tulenevad kultuurilised "veidrused" on meie kultuuri pärisosa (kas või Tallinna Ülikooli vastased argumendid mitme universiteedi konkurentsist kui liigsest luksusest; või see, kui ebaloogiliselt lihtne on Eestis pälvida tunnustust luuletajana, erinevalt nt Soomest, lihtsalt seetõttu, et muidu oleks meil luuletajatena aktsepteeritud inimeste kriitiline mass "eesti luulest" kui institutsioonist kõnelemiseks liiga väike).
Eesti rahvuse kadumise all mõeldakse tegelikult rangelt võttes nende inimeste vähenemist, kelle emakeel on eesti keel – muud eestlaste kui rahvuse kriteeriumid taanduvad keelele, sest oma teistelt kultuurimustritelt oleme ju põhimõtteliselt (küll varjatud ja allasurutud venelike joontega) põhjagermaanlased, midagi põhjasakslaste või rootslaste sorti. Ja ehk oleksimegi seda ka keelelt, kui Kreutzwaldi nägemus asjadest oleks täide läinud (oletatavas alternatiivajaloos, kus poleks tekkinud rahvusriikide ideoloogiat, või olukorras, kus oleksime järginud suur-euroopalikku rahvusekäsitust, kus rahvuse määratleb riiklus, mitte vastupidi): eestlastest ja lätlastest tekkinud ning baltisakslased endasse sulandanud saksa keelt kõnelev rahvas, kelle jaoks eesti või läti keel oleks parimal juhul köögikeel – midagi sarnast nt tänapäeva ingliskeelsete iirlastega. Mispuhul kuulunuksime samasse keeleruumi nt Manni ja Kafkaga (või oleksime ise mõne kafka loonud – nagu iirlased andsid Joyce'i).
Ma ei kurda seda alternatiivajalugu taga (emakeelne Mann, Kafka jne!), sest sel pole mingit mõtet – pole mõtet, sest ma juba mõtlen ja kirjutan sellest eesti keeles. Ma elan eesti keelt, sest üheski teises keeles pole ma suuteline nii küllaselt oma mõtteid ja tundeid väljendama, ei ole suuteline elama mõtleva inimesena (ja küsimus ei seisne siin selles, kuivõrd hästi ma mõnda teist keelt valdan). See eestikeelsuse paratamatus on absurdne ja heroiline, sest absurd just selles seisnebki, et ma kirjutan keeles, mille kõnelejaid võib mitte kauges tulevikus olla liiga vähe, et selle keele kõiki tähendusregistreid (nt filosoofilist või teaduslikku keelekasutust) elujõus hoida. Eesti luuletajad kirjutavad, teadmata, kas nende lastelastelaste jaoks ei osutu nende tekstid äkki vaid keelemälestisteks.
Ja see absurd ei kao – lapsi (meiega samas – eestikeelses – omailmas elavaid inimesi) ei ole võimalik osta (aga selles seisnebki praegune iibepoliitika). Ka immigrantide eestistumisele lootmine on kahtlane, sest selleks peaks eesti kultuuril olema rohkem nende ümberrahvustumist motiveerivat prestiiži – aga miks peaks selline absurdsuse piiril olev rahvas tunduma prestiižne?
Ma kaldun rääkima poliitikast, mida ma loomuldasa teha ei tahaks. Siiski ei saa jätta imestamata selle üle, et eesti rahvusluse viimane laine on nii tugevasti lähtunud poliitilistest ideaalidest, mis on otse vastupidised solidaarsuse põhimõttele. Eestlased püsiks ainult sotsiaalse mõtteviisi ja solidaarsuse toel. Eesti rahvus oma väiksuses on "puhas kulutus", tululoogika vastand. Vaba olla on võimalik põhimõtteliselt kahel viisil: olla vaba millestki (mingitest piirangutest vaba olemine; eituse kaudu määratletud vabadus) või olla vaba millegi jaoks (võimaluste teostamise võime; positiivne vabadus), ehk teisiti öeldes: saab olla kas vaba saama või vaba jagama – ja ma ei kõnele siin esmajoones rahast, vaid pigem mentaliteedist –, kas vaba lagunema üksteisest sõltumatuiks indiviidideks (individuum – "jagamatu"), mis tähendab "negatiivset", mitteproduktiivset absurdi, või vaba teostama puhtalt kulutuslikku, "lõputult jaguvat" loovat absurdi. Põhimõtteliselt on see valik sulasliku (et mitte öelda orjaliku) ja isandliku mentaliteedi vahel – filosoof Erich Frommi järgi on alandavaim asi võimetus teha kingitusi, kulutada ilma mõõdetavat tulu saamata, ja just sellest lähtubki orja alandus. Meie rahvuslik vabadus, mille juured on kreutzwaldlikus aristokraatlikus kulutuses, on seni kummati käinud ikkagi sulasliku loogika järgi, mis on võimeline solidaarsuseks vaid mittevabana. Meie ühiskond on jätkanud toda sulase alanduse-mentaliteeti ka juhul, kui ta võinuks olla isandliku jagaja ja kulutaja positsioonis (too isandlik loogika on seotud julgusega olla nõrk, millele kutsub üles ka R. Taagepera).
Ometi, isegi kui tulevik on tume, ei jää meil, niivõrd, kui mõtleme eesti keeles, muud üle, kui öelda "olla", sest just absurdi loogika nõuab seda tungivamalt kui muidu. Ehk nagu Paul-Eerik kunagi ammu vastusena Hamleti küsimusele: Jah, olla, tingimata olla ... Nii olla, samas mõelda / veel sündimata lapsi, kelle naerust / me mõlemate mõõgad pudenevad. Olla paratamatult oma absurdis, olenemata sellest, mis keeles nood veel sündimata lapsed kunagi naeravad. Kui mitte muud, siis vähemalt too absurdselt sureliku inimese naer on meil nendega sama.